Unetus

 

Jah, öösiti ma endiselt ei maga.

Mis ta nüüd ongi siis praegu...kolmas? neljas öö üleval? Mis vahet seal on, päev on juba ette määratult untsus.

Saabusin hiljuti Itaaliast. Ega te pole vist Itaalias käinud?

Olete-olete, ma tean. Ma ka nüüd olen. Tööl. Pärast kümnetunnist tööpäeva viidi meid isegi linna vaatama, ise ei oleks ilmselt jaksanud. Kolmveerand tundi autoga ja kõpsti kohal. 

Giidi mängis meile noormees, kes tõeliselt armastas oma kodulinna. Tõsi küll, kell oli nii palju, et sisse me ühessegi hoonesse ei saanud, kuid kuna suurem osa seltskonnast oli Milanos niikuinii esimest korda saime oma elamuse ka niimoodi kätte. Ring ümber toomkiriku, moetänava galerii, La Scala esine plats, kus lasti meil mõistatada milline neist majadest teater on, Sforza,  Garibaldi väravad.  Vaene galerii pull, kelle munad on tuhanded turistid oma kannaga ära kulutanud ja meie giidi kummaline nali, kus ta oma telefonist maali "Mäss galeriis" näidates seda rahva rõõmupeona tutvustas.

See oli tore. Samas kohutavalt väsitav. 

Eks magamatus mõjus.

Hotell oli meil, muide, kohas, kus ühel pool oli paar kilomeetrit tehaseid ja teisel pool sama palju põldusid, pimedas me sealt läksime ja pimedas tulime tagasi. Hotelli õues kepsutasud jänesed, kõrgusid erakordselt inetud hiiglaslikud flamingokujud ja hommikul kell kuus kires kukk. 

On mida meenutada. Mõelda vaid, kui me Gino Sorbillo's õueterrassil pitsat sõime oli seal 10 kraadi sooja. Samal ajal oli mul kodus, toas, kaheksa kraadi sooja. Oeh.

Üks mõru kogemus jäi kummitama ja see ei olnud otseselt ei meie võõrustajate ega ka kaudselt mitte Milanoga seotud. Teate seda ütlemist "sa võid tüdruku külast välja saada, aga küla sa tüdrukust välja ei saa"? Asendage ses lauses sõna "tüdruk" "venelasega" ja "küla" "nõukogude liiduga". 

Seltskonnas oli venemaalt emigreerunu, kes oli valinud kapitalistliku orjapõlve Soomes venemaa meepottide asemel ja "orjapõlves" korralikku karjääri teinud ning minu mätta otsast vaadates rikas nagu troll. Kõigest hoolimata...

Keset Milano vanalinna on MacDonalds. Jutuks tuli mäki üldine majanduspõhimõte, kus hooned, milles nad teenust pakuvad kuuluvad reeglina firmale, see teeb näiliselt ainult burgerimüümisele pühendunud sööklast küllaltki tugeva kinnisvaraettevõtte, mis ei pea pankrotti eriti kartma. Seda kontseptsiooni kuuldes naeris too härrasmees rõõmsalt ja teatas, et "no MEIE panime nad paika!"  ja imiteeris jalahoopi.  Varga filosoofia. 

Ah, ja kirjeldades püha Bartolomeuse kuju toomkirikus (pühakute kujud kirjeldavad sageli viisi, kuidas pühak tapeti, Bartolomeuse puhul, kes väidetavalt nüliti on ta kujul tihti õlgadel rippumas ta oma nahk) nimetas ta seda rõveduseks, mis väljendavat euroopalikke väärtusi. Kõrgharitud lennundusinsener, minu eesel.

(Sellega on kirjeldatud ka põhipõhjus, miks ma eelmise postituses reisiseltskonda väga ei hinnanud. Üks tõrvatilk, sellest oli enam kui küll.)

Kunagi lähen ma Milanosse päeval, kunagi kindlasti. Kui mitte enne, siis teises elus.