Elus veel

 

Misasja, jaanuar saab juba läbi? Pole võimalik, alles oli jaanipäev ja mustikad ja....

Ma olen elus, keskmiselt kõbus ja pidevalt pahas tujus. No ei muutu see viimane asi, tee mis tahad. Toimetan nagu viis sajandit vana kilpkonn ja nägu on ka juba nagu selsamasel kilpkonnal - suu krousis ja silmad kurjad, sest salat ei lase end süüa või mis iganes kilpkonna pahuruse põhjus on. 

Aga peaaegu, PEAAEGU oleksin end lolli(ma)ks kukkunud, kilpkonnadega seda ei juhtuks, raskuskese on neil ideaalsel kõrgusel, mul kipub see olenevalt kehakaalust jääma kuhugi.... valesse kohta, noh. Libe aeg ka ja puha, kukkusin külapoe juures selili maha nii, et pea kõlises. Minu kõrge ea ja kohatu kehamassiindeksi tõttu ei jooksnud kusagilt noormeeste gruppe mind püsti aitama, võtsin aja maha ja vaatsin pool minutit pilvi. Taevas on alati ilus. 

Pähe tuli muhk, sentimeetrites mõõdetav moodustis. Istusin juba autos, hoidsin lumepalli muhul ja pillasin pisara, nii valus oli, aga nii valus ka ei olnud, et tundes kuidas kerkiv muhk mu näonaha ilusasti pingule vedas ma naerma poleks hakanud. Nina tatine, silmad märjad, aga naeru tagasi hoida ei saanud. nuttu ka mitte. Mis see siis oli, nuer või natt? Naer või nutt see ju polnud.

Oma selle talve kõrgpunkti (ja ongi selline lame talv olnud, ainus kõrgendik ongi muhk peas) töökaaslasele kirjeldades jõudsime selleni, et kui näiteks muhk jätab järele andes naha väljaveninuks, võiks pealaele jäänud nahavoldikese patsikummiga üles tirida. Saaks kaks ühes, nägu jälle sile ja kena krunn peas, pole vaja sokki kokku rullida, et soengut ehitada.

Ja kui keegi mind kunagi krunniga näeb...siis teate.

Loen tähti pimeduses, nemad loevad mind 

Kõik loeb mis peidus ööde tiibades ja ilmsi 

On tähed kõigi omad, nendel puudub hind 

 Nad pilgutavad vabalt öödes oma silmi 

 On täna taevas palju kirjum kui ta oli eile 

 Kuid kirju meile tuleb aina vähem, vähem 

 Saab saata sõnumeid ja kirjutada meile 

 Ka neis on mõtte kandjaiks ainult tähed 

 Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu 

 Öö vaikib, öeldes nõnda ainult tõtt 

 Nii vaikne, et on kosta aja tõtlik rutt 

 On selles hääletuses oma veider võlu 

 Nii nagu sõnades oma haarav lumm 

 Kui suur ja ilus üllatus on olla tumm

Jutujaht 6

 

Seekord on järg jõudnud väga toore tooriku kätte:

Katarina Von B

Marca

Reet, koduperenaine

Marfa

Raisakull

Maailmaparandaja

Lendav

Tegelinski

Ma KINDLASTI nägin kusagil veel, aga no ei leia. teate küll seda peenraspetsialisti mälu - "Siia külvan lillatriibulist salatit ja selle kõrvale laulvaid ubasid. Üles kirjutada? Milleks, SEE jääb ju meelde!"

Jääb-jääb!

Palun kindlasti rõõmsalt köhatada, kes veel tooreid toorikuid ahjuootele on teinud! Mul ka, näete, töölaual üks vedeleb, no kas pole kena?

noniinoniionii

 Neliteist aastat tagasi samal kuupäeval umbes samal kellaajal alustasin blogimisega. Mul polnud tollal ühtegi lapselast, ma olin abielus, ma olin segaduses.

No mis teed ära, siiani olen segaduses. Või segane? On seal vahet?

Käisin just praegu ja viisin kanadele pangega homse eine ette. Miks praegu? Sest ma viisin sama soojaga prügikast tühja veinipudeli - aiman, et homne hommik ei tule väga tervislik. Aastavahetus on ees, šampus ootab dekapitatsiooni ja ega te ometi arva, et ma selle tegemata jätan, olgu, et punane vein juba otsas on?  Ärge olge nii naiivsed... Minust oleks sobivate klimaatiliste tingimuste korral saanud imetabane alkohoolik, täpne õpikunäide. 

Ma ei tee kunagi aastakokkuvõteid. Ma ei anna kunagi uusaastalubadusi. Eelmisest aastast võtan kaasa häid mälestusi ja üritan unustada kogu sõnniku. Mis läinud, see läinud. Mis tuleb, olgu hea. Aasta pole ring, see on teekond, mille rada on alati uus.

Olgu teil kõigil, kes juhtuvad seda lugema, õnne oma soovidega. Täitugu need, mis peavad ja jäägu varuks mõni unistus. Olgu te tee pikk.

Kas teha lahti järgmine veinipudel?  Mu varude poolest võiks ennast pool küla tsirroosi juua.... Ja meeleolu on ka sihuke....meh...

Lihtsalt niisama

„Mida sa sealt aknast näed?“ 

„Ei midagi. Pime on“ 

Pime oli. 

Sügis ju, pimedaks läheb vara ja pimedus on sügav kui kuivanud kaev. 

„Ise ka ütled, et ei näe midagi, miks sa siis vaatad mitte midagit?“ 

Mida sa selle peale ikka vastad. 

Vaikus oli sama sügav kui pimedus. 

Pimeduse vastu ei saanud, vaikuse peale hakkas hammas ikka. 

„Kas õues sajab?“ 

„Sajab, kuula ise, ladiseb. Kõvasti sajab.“ 

„Vihma“ 

Muidugi vihma, milleks seda üldse öelda. 

Lumi ei ladiseks. 

Nüüd istusid nad akna all kõrvuti ja vaatasid seda kõike, mis sealt ei paistnud. Puid vihmas, vesi mööda oksi ja tüve ala voolamas, maha, maa sisse, juurteni, mis juba magasid oma talveeelset und, seemneteni, mis vaikides rääkisid järgmise kevade lubadustest, veel allapoole, tuleviku kaevude tühjust ootama, allikate keeriste poole liikumas. Vaatasid pimeduses tuult, mis otsis suviste metsade lehesahinat ja seda leidmata tormas hirmunult edasi merele laineid tõstma, pilvi karjatama ja laevu müksima. 

Kahekesi oli seda kõike hea vaadata, ühe jaoks oli vihma liiga palju ja tuul liiga vali, kahele oli kõike parasjagu. 

Veel natuke, nad teadsid,veel natuke ja tuleb lumi. 

Läbivettinud maa saab teki peale, tuulel on millega mängida ja pimedus, isegi pimedus on heledam. 

Veel peab ootama. 

 Aega on. 

„Mõtle, praegu on kusagil mere kohal tuul ja selles tuules on lumehelbed“ 

„Neid lumehelbeid ei näe mitte keegi, nad pudenevad merre ja sulavad kohe ära“ 

See ei olnud kurb, ei, see polnud üldse mitte kurb mõte. Lootust oli ses mõttes ja ootamise ilu. Lumelubadus tuules.

Kevadlillede lubadus mullas. 

Tuba oli korraga lubaduste õrna vaikust täis. 

Häält, mida teevad merre pudenevad lumehelbed.

Pimeduse must kaev sai lubaduste helbeid tasapisi täis.

Kulda on veel vähe

Kõik inimesed lähevad mõnikord katki. 

Kukub tükk küljest, jookseb mõra sisse või jääb äkki kuhugi vedelema hunnik kilde – igasuguseid asju juhtub. Korralik inimene korjab end seejärel kokku, sobitab killud, pöörab mõra seina poole ja naeratab nagu oleks kõik täiesti ilus ja korras nagu enne. Mis siis, et tegelikult ei ole, mis sellest, et mõni tükk jääbki puudu ja mõra jookseb otse läbi kõige valusamate kohtade, teised ei pea seda teadma. Puujalg on püksisääres peidus, klaassilm olgu nägeva silmaga sarnane, auk hinges tuleb kokupuserdatud valuga kinni toppida ja kaotustest ei räägita. 

Aga Jaapanis parandatakse katkiseid asju kullaga.

Maailm näeb, et sa oled elanud ja maailm peab sellega toime tulema.

Iga aastaga on talve talumine raskem. 

Mitte midagi pole juhtunud, millele saaks näpu peale panna, et „näed, sellepärast!“, aga kõike katab mõrade ämblikuvõrk. 

Seda kulda, mis need praod täidaks, seda on vaja otsida nii vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt, see on olemas, aga pime on otsida. 

Varsti! 

Tabanipäev on üks minut pikem kui päev enne seda. 

 Varsti on valgust rohkem.

Palun ärge võtke mu halavajadust liiga tõsiselt. Ma olen üpris sünge tüüp, aga mõnikord on see mudas pikutamine siiski naljakas. Kuulen täiesti juhuslikult „rongisõidu“ laulu, teate küll – Piilupart jne. Tavaliselt on see laul, mis kirjeldab mu meelest ametialaselt ebapädeva vedurijuhi lohakuse tõttu rööbastelt veerenud raudetee veerevkoosseisult pudenenud noorloomade muret sihtpunkti mitte jõudmise pärast. Praegu on tegemist õnnetusega, milles kannatanud loomakestel on kõigil muretsevad vanemad ja nende vanemate mure kraabib mu hinge nii, et kui see ei oleks jabur, ma nutaks. Päriselt. 

 Nii, te nägite mu mõrasid, sest ma olen elanud ja leppige sellega, aga samas keeran ikka igaks juhuks siledama külje ette. Kulda pole veel pisavalt.

(Ja ma käisin juuksuris ning pole esmakordselt elus tulemusega rahul, sest juuksur kartis mind liiga ära pügada ning kukkus teise äärmusesse - kui ma enne nägin välja nagu purjus öökull, sis nüüd olen ma soengu poolest pohmellis öökulli nägu. Mitte,et ma teaks, kuidas öökullile akohol mõjub. Ma olin liiga arg, et juuksurile öelda, et vähe sai, sest ilma prillideta ma ei näe mida ta teeb ja siis kui ma tulemust nägin oli ta oma töö juba ära teinud ju... Hiljem tegin pea poolsada selfiet ja haletsesin ennast.)

Tuim ja igav

Muudkui alustan kirjutamist ja loobun. 

Ja jälle alustan ja loobun.

Vahepeal kustutan neid mõttetuid mustandeid ja alustan uut. 

Aga tegelikult pole ju midagi viga, eksole. Kõik on normaalne, elu liigub nagu rattakett lülihaaval üle hammasrataste ja hoog on justkui sees. Allamäge läheb ikka kiiresti, tempo tõuseb ja pilgul pole enam pidet, teeääred on üks triibuline tapeet puha. Mitte midagi ei jõua teha, ei taha teha ja ei oska teha.

Nii. 

Virisesin ära, kas sellest abi on ei tea veel. 

Mõnikord on. 

Teeäärtest ja tapeedist – mul on tunne, et ma peaksin oma uue(ma) auto maha müüma. 

Mingi koll käib sellega kaasas, mulle pole elu jooksul kitsed kunagi mingeid sekeldusi toonud, aga selle autoga oli keset selget päeva üks „peaaegu kindlustusjuhtum“. Kitsel oli kohutavalt kiire, aga samal hetkel kui mina pidurdasin pööras ta hüppe pealt otsa ringi ja jooksis teelt tagasi. Kui ta oleks samas suunas lidunud ei oleks minu pidurdamisest mingit kasu olnud, ta oleks küljeaknast sisse tulnud. Mul oli kole tunne, ei kujuta ette kui hirmus veel kitsel oli. 

Ja üleüldse, teate, loodus ründab. 

Ei ole palju aega möödas kui tuulega oli kuusk keset õue kummuli visanud, kuuse rümp tegelikult, kuivanud ja pirakas. 

Ning eile tuli mulle linnusöögimaja kallale. Kaks korda. Otse naisterahva kaunisse kaitsetusse näkku. Mõtlesin, et toidaks neid elukaid õige, kassidel aknast telekas käimas ja endalgi tore teinekord vaadata. Akna all on kaks sirelit, teise otsas on juba enam kui kümme aastat üks linnumajake tolknemas, suvel kaob lehtede sisse peitu, sügisel ilmub nähtavale. Kuna see pole põõsas, mis aknast väga hästi paistab soetasin teise sireli jaoks eraldi toidumaja. Sellise, kuhu vähemalt kilo pudi mahub, soliidse kolaka. Et kopsik aknast hästi näha oleks pidin selle päris kõrgele riputama, painutasin sirelioksa alla, hakkasin pütti üles riputama ja pillasin kogu kupatuse endale pähe. Kolksuga. Kaas tuli pealt ja terad läksid hange laiali. Kõik ei läinud hange, mulle silma ja suhu ja kõrva läks ka. 

 Ma pole allaandja tüüp. Täitsin nõu toas uuesti ja kordasin oma katset. 

 Kordasin kuni kopsiku mahapillamiseni välja, õnneks enne kui see jurakas mulle keset nägu maandus oli suurem osa teri juba välja jooksnud – krae vahele ja saabastesse. 

Kolmas kord läks õnneks. 

 Aga linnud on tänamatud tõprad – selmet toidumajast tervislikke teraviljajäätmeid koukida nokkisid nad hangest sihvkasid. Sihvkad said otsa lihtsalt selle laristamisega, puu otsa läks muu kraam. 

 Kanad on järjekordselt õuest pingviine mängimast kasvuhoone sooja embusesse viidud, kuigi jah, soe on see embus praeguste ilmadega ainult õuega võrreldes. Hommikune miinus kakskümmend ja veidi peale oli ikka… no kuulge, kas me sellist talve tahtsime? 

Ent kanad on, ma ei ütle seda esimest korda, dinosaurused. Munevad igasugustes oludes ja nokivad kõike, mis ei ole piisavalt väle või lõpmata kaugel. 

 Kuulan jälle Mumford & Sons’i. 

 Muusika mis teeb kurvaks ja rõõmsaks korraga. Kuidas see võimalik on? 

Ja üldse…millal kevad tuleb? Kas üldse...

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

Ma ei tee seda enam, ma ei tee seda enam mitte kunagi! 

Kõik, lõpp, aitab küll, mu karjäär on igaveseks läbi! 

 Hooaja lõpus olid tal alati sellised kirglikud eitamissööstud, eelmisel korral kirjutas ta oma tunded igaks juhuks isegi üles. Enam ei tundnud ta ennast isegi väsinuna, tegu oli täieliku kurnatusega, nii keha kui vaim olid lamedaks taotud, peeneks jahvatatud ja tuulde puhutud. 

 Eelmise hooaja märkmik rääkis selget keelt:

„Kohutav, ma olen siiski spetsialiseerunud lastele, aga mu ette lükatakse isegi koeri ja kasse!“ 

„Purjus noorte naiste osakaal sootsiumis ületab minu taluvuse piire!“ 

„Järjekordne vinguv vanainimene, kes mu etteastet kritiseeris ja mind ebaveenvuses süüdistas. Kolmekümne kaheksas täna õhtul, kaua veel?“

Aitab, rohkem lihtsalt ei jaksa. 

 Hooja lõpu järgne aeg oli kui paradiis. 

Igahommikused sörgid, seejärel kerge eine ja kange kohv koos värskete ajalehtedega, kust enam ei lahvatanud näkku sessoonne reklaam, pikad jalutuskäigud… ulme. 

Kevadine uuestisünd, linnud, lõputu hulk elevil linde, kes isegi öösel ei tihanud vait olla. 

 Egas magamiseks aega eriti võtta saanudki, linnulaul tahtis kuulamist. 

Suvel oli eriti rahulik aeg, hooaja suhtes täelikus vastasseisus olev kuu oma olematute ööde ja lõputu päevaga tuletas taaskord meelde, et pole parimat kodukohta kui see, kus on aastaajad nii selgelt eristatavad. 

„Lõputu paduvihm ei sobi mu töörõivastega!“ 

 Jajah, see rida hooaja kokkuvõttest tuli meelde, küll mitte suvel, vaid sügise lõpus. 

Sügis. Seened, jõhvikad, kirju mets. 

Vaikus oma valdusi laiendamas, ronga tiivalöök metsa kohal nagu hüüumärk iga pausi lõpus. 

Esimene lumi tõi rahutuse. Kohe meenusid miljon põhjust, miks hooaeg sel aastal vahele jätta. 

Miljon inmest. 

Või miljard. 

Võibolla lausa mitu miljardit. Kes neid lugeda jõudis. 

Kuigi jah, arvel nad olid, miljardid. 

Kes oli liiga nõudlik. 

Kes lihtsalt ebaviisakas. 

Mõni tegi teistele haiget kätega, mõni sõnadega.

Inetu hingega hoolimatud tüübid, neidki polnud vähe. 

Jajah, mitte küll kõik, neid teisi oli rohkem, aga teised said ka ise endaga hakkama, mis siis ikka juhtub, kui ta seelkord ei läheks? Midagi ei juhtuks ju. Lihtsalt talle ei tassitaks koeri ja kasse nina alla, joonud näitsikud laliseksid oma juttu kellelegi teisele ja vanainimesed saaksid rahulikult möödunud aegade ülimuslikkust meenutada. Ahjaa, vihma käes ei peaks ka ligunema. Või siis kõrbetuulel end nõelata laskma, muidugi, kõrb läks ennist meelest ju! 

 Aga kas too pisike Kalamaja poiss, kes eelmisel aastal teda kallistas ja just parajas mõõdus kingipaki üle ehedat rõõmu paista lastes küsis, kas ta järgmisel aastal ikka tuleb.. mis talle õige vastatud saigi?

 „Kuidas siis muidu, ikka tulen!“ 

Oh aeg küll. 

„Tooge see mantel siia, proovib korra veel selga!“ 

Ukse taga kostis siblimist ja sahinat, need põrgulised olid kogu ta kõhklemispäeva seal oodanud, pöidlad pihus. 

Natuke justkui mantli vöökoht pitsitas ja õlgadest pireke lotendas, aga küll see enne kord tehakse kui põdrad jälle talvevormi jooksutatakse. 

Pea need jõulud käes pole.

 

 

Jutujaht 5

  

Oh, nii mitmed toredad blogimiskaaslased on juba järgmise teemaga rinda pistnud!

Meil kõigil on kirjutuslaud seljakotis, marssalikepikeste aeg on läbi mis läbi, kas pole?

Niisiis (pamparapaaa!!!) <--- see peaks trummipõrin olema:

Proovis igaks juhuks veel kord selga

Katarina von Blogger

Bianka

Epp

Ritsik

Lendav

Lendav Konn

Kaamos

Marca 

Marfa 

Öövik

Tegelinski

Reet 

Maailmaparandaja

Kes peitu jäi - uu, tulge kohe välja!

#Novembrikuu loomeväljakutse, kontsentraat

Mardikate uni minu hommikut ei piina

Esimene koiduvalgus – see ei sega neid 

Vala mulle kohvi, vala teed või piima 

Pimedusest üle päevaks läheb hommik meil 

 Heegeldatud kardin varjab vana sõbra sõnu 

Ütlesin, et enne päeva lippe me ei heiska 

Minevikku igatsedes tunnen patust rõõmu

Julma mängu mängime, et lapse kombel võita 

Võita, siiralt nägemata teise ehtsat valu 

Pole mulle antud kätte teadmameeste kivi 

Ei, ei huvita mind see, kuis sa mu sõnu talud 

Armas jumal, näol ei ole sul ju vaevahigi? 

Töö, mis teeme on kui rõõm, ei muret 

Miks siis sinu silmis näib see sunnitööna? 

See on kõigest kaste ju mis põsel tirib niret? 

Tsirkusest tõin kasutatud lõvipiitsa lööma 

 Lööma ennast, et ma saaksin aju lõpuks endal’

Välja kolbast tühja kisa tegevad sireenid 

Ausalt, ma ei jaksa enam kõike kaasas kanda 

Mardikatest liblikaks mu moone mind ei teegi

See ei ole "luule, mis tuleb tuulest", see on kontsentreeritud tunnistus omaenda saamatusest.  Puudesalu asemel notivirn. 

Tegu pidanuks olema "üks lulla päevas" - ettevõtmisega, aga välja tuli nagu alati.

Noh, et ei tulnudki. 

Teemad ise olid:

1. mardikad magavad

2. luuletus sinu hommikust

3. kõige esimene

4. vala mulle ka

5. algab t-tähega

6. läheb üle

7. pimedus

8. igavik

9. sõbrale

10. heegeldatud lubadused

11. ma ju ütlesin

12. enne päeva

13. punased/ rohelised lipud

14. (valikuline) nostalgia

15. süüdlaslik eufooria

16. natuke julm

17. mängime, et...

18. lapsik või lapselik

19. tarkade kivi

20. mitte, et mind huvitaks

21. armas jumal

22. töö ja vile koos

23. vaataja silmades

24. kastemärg

25. kasutatud

26. rändtsirkus

27. oh, oleks mul aju

28. sireenid

29. aus

30. metamorfoos

 

***

 

Esimesel kahel nädalal, mil hommikud on jäised ja lumelubadus katab loorina maad sõidan ma tööle tötatötatöta, ise närviliselt peeglisse piiludes ega mõni hullumeelselt kihutav mopeedautomees minust külg ees mööda ei kihuta. Need võllid on ju hullud, teate küll.

Mis pärast neid kahte nädalat saab - ei mäleta. Kevadel ütlen.

Ma siin vahepeal ei viitsinud väga elada, mitte ses mõttes, et "sure maha", vaid lihtsalt tiksusin. Nahk püsis toores, aga see oli ka kõik. Panin tegemata asju järjekorda, kord pikkuse järgi, kord värvi või otstarbe järgi. Lõpuks hakkas lamatiste ees hirm ja ....ah, tegelikult pole midagi muutunud, sama seis. 

Niisiis kõik, kellele ma olen midagi võlgu, olgu see siis tänu või kohtumine või raha või seletus - te aeg jõuab. Lõpuks. Kunagi. Vist. Loodan.

Praegu kestab veel talveeelne paarisnädal oma tötatötatötaga. Hea, et ma Kuu peal tööl ei käi...