Misasja, jaanuar saab juba läbi? Pole võimalik, alles oli jaanipäev ja mustikad ja....
Ma olen elus, keskmiselt kõbus ja pidevalt pahas tujus. No ei muutu see viimane asi, tee mis tahad. Toimetan nagu viis sajandit vana kilpkonn ja nägu on ka juba nagu selsamasel kilpkonnal - suu krousis ja silmad kurjad, sest salat ei lase end süüa või mis iganes kilpkonna pahuruse põhjus on.
Aga peaaegu, PEAAEGU oleksin end lolli(ma)ks kukkunud, kilpkonnadega seda ei juhtuks, raskuskese on neil ideaalsel kõrgusel, mul kipub see olenevalt kehakaalust jääma kuhugi.... valesse kohta, noh. Libe aeg ka ja puha, kukkusin külapoe juures selili maha nii, et pea kõlises. Minu kõrge ea ja kohatu kehamassiindeksi tõttu ei jooksnud kusagilt noormeeste gruppe mind püsti aitama, võtsin aja maha ja vaatsin pool minutit pilvi. Taevas on alati ilus.
Pähe tuli muhk, sentimeetrites mõõdetav moodustis. Istusin juba autos, hoidsin lumepalli muhul ja pillasin pisara, nii valus oli, aga nii valus ka ei olnud, et tundes kuidas kerkiv muhk mu näonaha ilusasti pingule vedas ma naerma poleks hakanud. Nina tatine, silmad märjad, aga naeru tagasi hoida ei saanud. nuttu ka mitte. Mis see siis oli, nuer või natt? Naer või nutt see ju polnud.
Oma selle talve kõrgpunkti (ja ongi selline lame talv olnud, ainus kõrgendik ongi muhk peas) töökaaslasele kirjeldades jõudsime selleni, et kui näiteks muhk jätab järele andes naha väljaveninuks, võiks pealaele jäänud nahavoldikese patsikummiga üles tirida. Saaks kaks ühes, nägu jälle sile ja kena krunn peas, pole vaja sokki kokku rullida, et soengut ehitada.
Ja kui keegi mind kunagi krunniga näeb...siis teate.
Postitused
Poolesajandine kilpkonn on umbes teismeline eksju jahju?
VastaKustutahttps://en.m.wikipedia.org/wiki/Jonathan_(tortoise)
KustutaKardan, et sellises eas loomake oleks rohkem nagu kilpkonnade Metuusala.
Mu matemaatika oli võrratu - viiesajast aastast, mida ma oma arust kirjutasin sai kasinad viiskümmend aastat. Mu sajand kestis sel hetkel tuhat aastat.
KustutaHämmastav matemaatika. Parandan õige tekstis ka ära, ma töötan ju muuhulgas ka numbritega, lasevad veel ebakompetentsuse pärast lahti.
Ajagem kõik pea ära löömise kaela!
Muhk on tagurpidi lohk! Kevad koputab kuklasse, pea see suvigi ei saabu ja aga me siis pidutseme looduskaunis kohas kultuurikandjate saatel!:)
VastaKustutaMa olen kunagi keset vanalinna kuklaga vastu maad kukkunud. õnneks ainult ehmatus, aga iga kord libeda ilmaga mõtlen, kui vähe on vaja, et läheks päris lollisti. kilpkondadel kraadi võrra kergem jah, peale raskuskeskme ka ei pea eriti tihti libedaga rinda pistma
VastaKustutaÜks muhk elas väikeses Muhus,
VastaKustutaja leotas seal varbaid vees.
Aga tuul tema merele puhus
küll ta muretses, vaene mees!
Muhk meenutas endisi aegu
ja muhedat Muhumaad.
“Ah oleks mul, oleks mul praegu
üks pisike purjepaat!
Ei vaataks ma tagasi mette –
mind Muhumaal ootab mu memm …”
Muhk kükitas kivile vette,
sealt laps sai ta otsaette –
sest seltsis on segasem.
Leelo Tungal, Seltsis on segasem.
Tegelikult muidugi ei ole nalja, selline kukkumine võib päris pahasti minna. Hea, et eluvaim sees ja tühja nendest kortsudest, patsipaelu saabi ju alati rohkem trimmi tõmmata.
Aju peab pärast sellist elamust puhata saama, selle sõna äärmuslikumates tähendustes.
VastaKustutaVäga sygav ja kauaks minu pähe pesa tegev luuletus, kõnetas ja oli ilus.
Käisin kah mõni nädal tagasi ämma maja trepil ristseliti. Trepile on veel eriti lõbus käia, pole kindel, kas selg läheb pooleks või ei. Seekord ei.
VastaKustutaAga pärast seda olin juba kavalam, panin vähemagi jääga ringi toimetades naelad alla ja pidamine oli kohe hoopis teine tera.