Kõlas nagu tõde.
„Kes meisse usub, jääb ellu, põrgu tuleb maa peale ja teised põlevad selles tulesambas uskujate silma all elusalt!“
Hirmus. Mõtle vaid, kui see ongi tõde?
„Palvemajad ja kirikud on suur vandenõu lihtsa inimese vastu, nemad on süüdi meie naiste edevuses ja meeste joomises!“
Jaa, naised olid edevad ja mehed jõid, see oli kindel. Hukas on see maailm, tööta end või vigaseks, aga rikkust ja õnne ei tule ega tule.
„Kes meisse usub, selle jaoks voolab piim ja mesi jõgedes! Teised surevad tulesambas, kirikuõpetajad valetavad meile!“
Piim ja mesi jõgedena, mis sa hing veel tahad! Kaugemalt hakkasid kostma jutud, et Tallinna lähedal on päev paika pandud, mil laev paistma hakkab. Suur, valgete purjedega laev, mille pardale võetakse need, kes tõeliselt usuvad. Ei ole vaja vara kaasa võtta, las need lehmad ja põllud jäävad, kes laevale saab, läheb otse taevasse, mahajäänute karjed leekidest kostmas.
Ahvena talu Kustas teadis seda täpselt.
Eks tal oli teistest külameestest kahju ka, aga mis teha, ise nad otsustasid kuulata pappide juttu. Kui Kustas oma põlluriistad teise küla Viidikule andis, mõtles ta, et las nad vaesekesed saavad veel enne surma korraks maisest varast rõõmu tunda. Lehmad läksid Kirbu-Marile, Sead tappis Kustas niisama keset õue ära ja loopis kaevu – pole ju kaevugi enam vaja, taevas on talle kõike küllaga.
Naine küll rippus varruka küljes ja kiljus, et mees, ära tee pattu, aga kui Kustas korra käratas, sai eit kohe aru, et pattu teeb ta siin hoopis ise kui proovib oma meest takistada. Kui mees kanad metsa ajas ja toakraami naabritel laiali tassida lubas oli ta juba üsna vait, vaatas ainult, et poegadele puhas särk selga jäi, pastlad viidi niigi minema enne kui silm pilkuda jõudis.
Hobune ja vanker olid ainsad, mis Kustasele keset õue alles jäid.
Ja siis nad läksid, tolmupilv kiiresti hajumas ja külarahvas õuel veel aidast leitud seelikukangast jagamas.
***
Ootaja aeg on pikk.
Kui alguses oli neid, kes arvasid silmapiiril laeva nägevat rohkesti ja kogunenute seas kõlas rõõmus jutt kohe-kohe jõudvast paradiisiteest ning kurvad ohked vaheldumisi pilgetega mahajäänute pärast siis juba varsti hakkas kogunenutele kohale jõudma, et külm ja nälg ei olnud paradiisi piiril veel kuhugi kadunud. Naised olid need, kes esimesena nurisema hakkasid – lapsed olevat näljas ja külmetasid. Mõni mees tegi lihtsalt kõva häält, mõni pidi naise jõuga vakka sundima, aga varsti alustasid eided jälle. Kellelgi olla kusagil titt surnud, kas see küll tõsi oli, aga itkema hakkasid mõnedki.
Päevad läksid ja laeva nägid aina vähesemad, juba jäi servast inimesi vähemaks – läksid tagasi koju oma valelike papide ja ootava põrgutule juurde.
Küllap need, kes jäävad, saavad taevas rohkem, mõtles nii mõnigi.
Laev peab tulema, kas nende usk siis midagi ei loe?
Ei lugenud, ei tulnud laeva, ei tulnud ka neile viimastele, kes lõpuks alla andes kodu poole pöörasid, põsed aukus ja õled longus. Pilgud vilksatasid viimase hetkeni üle õla, vankris tõusti postigi, et vaadata, kas ometi…
Aga ei.
Ei tulnud.
Kustas oli viimaste minejate seas. Naine ei julgenud juba ammu piiksugi teha, lapsed olid väsinud ja samuti vakka.
Kustases kees midagi, ta ei teadnud enam, mida teha ja see ei olnud hea tunne. Ohjaotsad käisid hobuse kõhnunud kolgedel sagedamini kui ta kunagi varem seda teinud oli, hobune andis endast mida jaksas aga loopealse lahja rohi, mida ta paljude teiste setukatega jagama pidi oli jaksu ära võtnud.
Kustasel oli sellest ükskõik. Laeva ei tulnud, naine vaatas altkulmu, pojad nägid räpased ja lahjad välja, tehku siis vähemalt hobune tema tahtmise järgi. Niigi vaatas läbi sõidetavates külades rahvas neid muigel pilguga ja mõni kippus pilkamagi.
Kahju, et piits sai muu kraamiga maha jäetud, ohjad inimesteni ei ulatunud.
Vastik rahvas, kui prohveti sõnad oleks tõeks läinud, oleks nad ammu juba leekides krõnksu põlenud!
Kustas ei jäänud ka öösel seisma, oligi parem sõita, inimesi ei olnud. Hobune kõikus ja komistas, naine magas vankri rappumisest hoolimata nagu pojadki.
Lõpuks jõuti koju.
Hommikuvalges vaarus äraaetud hobu üle maha murtud väravate kodu õuele ja varises kokku. Vanker rappus, kui ais hobu külje all murdus, naine kukus õuetolmu lendu lüües maha, poisid ärkasid kohkunult karjatades.
Tükk aega olid kõik vaiksed, naine vast soigus pisut põruttatud selga triikides.
Kaevust tõusev lehk pani kõik hingetõmbeid lühendama, lõpuks ei pidanud eit vastu ja hakkas oksendama. Nüüd oli tal ometi õigus nutta, öökimise varjus pisaratel voolata lasta. Ega sealt maost midagi tulemas ei olnud, aga nutta oli hea.
„Meie lehmad on nüüd Kirbul ja meil on ainult paljad persed jäänud, hobune ka suri maha…“
Poiss ei oleks pidanud seda ütlema.
***
Kui naabrimees Kustase naise kiljumise peale kohale joostes poja küljest lahti sai oli põrgu juba maa peal ära käinud.
Vähemalt nii Kustase poeg eluaeg jutustas, kui ta kõrtsi juures kargu najal oma ühe silmaga teiste õllekappasid piiludes kõva häälega seletas. Ega ta muud ei osanud, hea, et pea niigi palju võttis, koht, kus pealuu sissepoole lohku oli paistis isegi juuste alt välja.
****
Ma ei hakka keerutama, tean, et see lugu on Vilde poolt juba miljon korda paremini kirja pandud, aga on üks inimgrupp, kelle toimetamist vaadates mulle Leinbergi jüngrid meelde tulevad.
Mis vigaseks pekstud poega puutub, siis see on siin kohalike poolt räägitud meenutus ajaloost.
Postitused
