Puu

„Ema!“ 

Poiss oli juba mitu korda hüüdnud, aga kedagi ei tulnud. Nad ei tulnud kunagi kohe, alati pidi poiss mitu korda hüüdma. Ema ütles alati, et poiss hüüab iga tühja asja pärast, ega ta jõua ju kogu aeg maja pidi joosta. 

„EEEMAAA!“ 

„No mis siis seekord on?“ 

Ema oli pahur. Ta oli alati õhtuti pahur, see olevat poisi süü, poiss oma hüüdmistega ei lasknud tal kööki koristada või tolmu pühkida. Poiss teadis küll, et ega ema kogu aega ei toimetanud, mõnel õhtul istus ta lihtsalt niisama diivanil ja vaatas telekat, aga ema ütles alati täpselt nagu täna: 

„Mis sa jälle karjud, ma pidin kõik toimetused sinu kisa pärast pooleli jätma…“

„Puu on jälle imelik“ 

„Mis puu?“ 

„Ma rääkisin eile, akna all olev puu. See vaatab mind täna jälle.“ 

„Lõpeta ära, sa oled suur poiss ja tead väga hästi, et see pole võimalik. Jää ometi magama!“ 

„Pane aken kinni“ 

„Ei pane. Õues on soe, värske õhk on sulle vajalik. Ära mõtle asju välja.“ 

Uks klõpsas kinni. Seekord oli see lõplik, poiss teadis, ema hääletoonist oli aru saada, et nii jääb. 

Paneks ise akna kinni? 

Põrand oli jahe, peaaegu külm. Kardinad liikusid õrna tuulehoo käes, puu akna taga sahises. Poiss kuulis sahinas solvumist, ta ise oli teinekord samamoodi omaette puhisedes kellestki ära pööranud. Solvunult. Aknaraam oli samaoodi külm nagu põrandki. 

Tuul puhus kõvemini, puulehtede sahinas vormusid sõnad. 

„Ära pane akent kinni!“ 

Poiss põrkas ootamatusest tagasi. 

 „Eemaaaa!“ 

Tuul. 

„Ta ei tule enam, sa tead küll“ 

„Kes sa oled?“ 

„Kastan. Kogu aeg olen kastan olnud“ 

„Puud ei räägi!“ 

„Ma ei usu hästi. Sa ju saad mu jutust aru?“ 

Puu sahisevad sõnad olid inimhäälest erinevad, kuid täiesti arusaadavad. 

„Ma räägin sinuga ja sina saad mu jutust aru“ 

See polnud enam küsimus, see oli sõnum. 

„Miks sa minuga räägid?“ 

„Mu meelest on sul praegu külm, pane midagi jalga vähemalt. Ma räägin sinuga, sest mul pole kellegi teisega rääkida“ 

Jah, sussid võis varba otsa ajada tõesti. 

„Sa oled ju ema ja isa toa akna taga ka, miks sa nendega ei räägi?“ 

„Ma proovisin, nad ei taha kuulda“ 

Seda tunnet poiss teadis, proovimist ja mittekuulmist. Puu oli ühtäkki tema moodi.

„Millest sa rääkida tahad?“ 

„Ma ei teagi. Ah, tegelikult tean küll, ma olen akendest televiisorit näinud, seal räägitakse, et on kohti, kus kõik on teistmoodi. Räägi mulle neist kohtadest!“ 

Poiss sai aru küll, puu tahtis, et poiss räägiks talle näiteks Antarktikast või vulkaanidest või kasvõi Sahara kõrbest. Need jutud meeldisid poisile endale ka. 

„Tahad ma loen raamatut ette?“ 

„Loe!“ 

Puu oli piisavalt kaua akende taga olnud, et põhilisest aru saada. Noh, nagu mis on raamatud ja televiisor ja mida inimesed päev otsa teevad. Poiss oli piisavalt kaua puud akna taga näinud, et teada põhilisest. Näiteks millal lehed pungadest välja poevad ja kuidas õiest kastanimuna saab. Aga puu tahtis enamat teada – mida tähendab kui televiisorikraanil on pilt suurest liivaväljast, kus pole ühtegi puud või miks lumi mõnes kohas kunagi ära ei sula ja poissi huvitas, kui sügavale ulatuvad puu juured ja kas ta seal all ka mõnda luukeret näinud on. Või vähemalt rahapada, kui just luukeresid käepärast pole. 

Valgus paistis ukse alt veel kaua. 

Ema, kes magama minnes seda nägi muigas omaette.

"Väike argpüks, ei julge pimedas magada..."

 *** 

Seda võiks lõputult jätkata. 

Võiks. 

Ma veel ei tea.