Löök. Löök. Löök.
Üks käsi hoidis all sipleja kaela, teine sihtis laupa, põski, lõuga.
Alguses olid mõlemad vait, kuidagi korraga hakkasid nad häälitsema. Lööja hakkas nutma. Valjusti, inetult, tatt üle lõua voolamas, suu kõver ja pärani. Löödav lihtsalt karjus, sõnadeta, valulikult nagu auto alla jäänud koer.
Lööja oli näinud, kuidas koer auto alla jääb, kuidas loom alguses kiljatas ja hiljem koledat häält tehes asfaldil viskles ja ulgus natuke aega enne kui ta vait jäi ja ikka veel verd pursates liikumatult lamas. Kuidas autojuht autost välja astudes kõigepealt vaatas, kas auto kuidagi kahju sai ja siis valjusti sajatades koera jalaga lõi.
Välgatus mälus oli ere.
Lööja tõusis püsti, nuttes ja hingeldades, teine tüdruk lükkas end küünarnukkidele üles ja taganes ussikesena vingerdades end eemale.
Korraks vaatasid nad teineteisele otsa.
Lööja keeras selja ja jooksis minema.
Alles kodus, tekk üle pea tõmmatud ja padi kõrva peal jäi nutt järele.
***
"Tule vaata, vesirott on siin!"
Vesirott oli suur, see, kui kiiresti ta ujus oli tõeliselt muljetavaldav. Oleks rott nende poole ujunud oleksid tüdrukud vist minema jooksnud.
"Ilusasti ujub,"
"Ilusasti? See on rott, vaata milline värdjas loom see on. Ahjaa, sinust on ta ilusam, sina oled sihuke küürakas värdjas, muidugi on rott sinu arust ilus"
"On küll ilus"
Tüdruku hääl kõlas ükskõikselt. Öeldus ei olnud midagi erilist, tavaline teisipäev. See, mis talle ilus näis ei olnud seda enamasti teiste silmis. No ja ta ju oligi ju kole. Luine, selg äkilise pikaks kasvamise ehmatuse pärast kühmus, lootuses, et see vähendab latiks ja kaelkirjakuks nimetamisi, jalanumber sündmatult suur. Isegi see jäi inimestele silma.
"Läheme vaatame tiigi äärde! Seal peaks triitonid olema, eelmine kord juba olid"
"Kallas on pehme. Aa, sina oma suuskadel muidugi saad lähedale, normaalsed inimesed vajuvad mutta sisse,"
Nii oligi, ka jalanumber segas teisi.
"Ärme lähe siis. Vaatame õige kuhu see rott läks"
Tüdrukud loovisid mätaste vahel sinnapoole kuhu olid näinud rotti pagemas. Ilm oli jäine, mõlemal olid kindad märjad, aga sellest ei olnud midagi. Tüdrukul oli hea meel, et teine temaga kaasa tuli, oli too ju ainus klassiõde kes temaga suhelda tahtis. Tõsi küll, mitte koolis, mitte siis kui teised nägid, sest temasuguse väärakaga ei tahtnud end keegi koos näidata, aga mõnikord pärast kooli käisid nad koos linna taga metsas kolamas. Ükskord olid nad koguni jänest näinud - "Vaata, jänes, vaata mis moodi ta mokk lõdiseb, sul teeb samamoodi kui sa nutad"
Seda kuidas ta nutab olid paljud näinud, ta ei suutnud nuttu tagasi hoida isegi kui ta oli otsustanud, et täna ta ei nuta.
Ta oleks pidanud oleme juba harjunud narrimistega. Isegi ema ja isa ütlesid talle kui ta kord proovis neile seletada miks ta pluusi rinnaesine jälle tatiplekke täis oli, et harjugu ära, elu ongi selline.
"Sa oled alati nii räpane"
"Vaata oma käsi, küüned näritud, pihupesad pastakaga koos, niimoodi sa küll mehele ei saa"
"Jälle oled sa pastaka otsa ära närinud, kustkohast see raha võetakse, et iga nädal uus pastakas osta!"
"Aja selg sirgeks, niimoodi oled sa nagu küürakas! Issand kui jube pikk sa oled, jälle on käised lühikesed."
Kodus oligi ta juba harjunud. Nutta ei tohtinud, selle eest võis peksa saada.
"Mida sa ulud, kere peale pole ammu saanud, siis oleks põhjust ulguda. Issand kui koledaks su nägu läheb, kui edasi töinad siis jäädki selliseks."
Jah, kodus ei tohtinud. Koolis ka ei tohtinud
Sinna ei olnud midagi teha, tema enda süü.
Hommikuti kooli minnes lootis ta kogu aeg, et ta kellelegi silma ei jääks, et teistel oleks midagi muud toredat teha. Mõnikord tal vedas, kellelgi oli uus telefon või äsjalakitud eriti ilusad küüned või midagi muud toredate inimestega seotut juhtis tähelepanu temalt eemale. Oli ka teistsuguseid päevi. Selliseid, kus kooliõde alustas pikalt venitades:"Vääärdjaaas...", teised naersid ja seejärel ei lõppenud sõnadega loopimine enne kui tüdruk jälle nuttis, tatt üle näo voolamas ja nägu pundunud.
Tema enda süü, seda ütlesid kõik. Mis ta siis oli selline.
Vähemalt metsas oli huvitav.
Tüdrukud jõudsid endalegi üllatuseks rotile järele.
"Vaata, seal ujub!"
Kaaslane astus äkki tüdrukust pika sammuga mööda, ta oli mingil hetkel pika oksa üles korjanud ja proovis sellega rotti lüüa. Tüdruk ei näinud kas rott sai pihta või ei, suunda loom igatahes muutis ja hakkas tagasi,. tüdrukute poole ujuma. kiirustades materdas teine tüdruk vett edasi, rott sukeldus ja kadus mättaserva alla.
"Raisk, kas sain talle pihta?"
"Miks sa seda tegid, mida ta sulle tegi. .."
Tüdruk ahmis õhku, sõnad takerdusid, katkendlikult paiskas ta oma pahameele teisele näkku.
Too seisis arusaamatuses, siis hakkas ootamatult naerma
"Mida sa kokutad, sellise värdja looma pärast nüüd sihuke kisa? Rott ju, rotte peabki tapma, need on kahjulikud ja koledad, hea küll, sinust on ilusamad muidugi, aga nii koledaid elukaid peab tapma, ma olen kogu aeg rääkinud..."
"Et kui on kole, siis tohib niisama peksta ja ära tappa või?"
"Muidugi,. issand küll, mingi loll oled või?"
Teine kukkus esimese lükkamise peale selili, selge, et ta ei osanud seda oodata.
Tüdruk hüppas talle kaksiratsi otsa, näritud küüntega sõrmed tõmbusid rusikasse.
Roti eest. enda eest.
Selg kühmus teise kohal, pisarad ja tatt kukkusid nii enda rinnale kui all lamavale sõbrale otse näkku.
Enda eest, roti eest.
Roti eest.
Teine tüdruk hakkas loomana ulguma.
Peksja tõusis nuttes püsti.
Mõlema hääl oli kole nagu auto alla jäänud koeral.
Uhh, kui vastik. See on vist ainus koht, kus mul on normaalsetest inimestest siiralt kahju. Neil on täiesti arusaamatu vajadus teiste inimeste järele, nii et nad suhtlevad inimestega edasi ka siis, kui nad neid sitasti kohtlevad. Olen nii palju näinud seda ja imestanud, miks küll. Saan aru, kui raha pole ja värdjad sugulased toidavad kõhu täis, aga olen nii palju näinud, kuidas inimesed saavad oma elu peale, aga ikka suhtlevad nendega edasi, annavad neile isegi raha jne. Või kuidas lapsed otsivad ikkagi teiste laste lähedust, isegi kui neid ei sallita. Mind väiksena isegi otseselt ei kiusatud (eriti tihti, lehmaks kutsuti, aga seda ei viitsitud päris igapäevaselt teha), aga ma otseselt ei suhestunud nende inimestega, ka nendega, kes ise ei kiusanud, lihtsalt pealt vaatasid, ja sellest piisas, et ma aastaid omaette hoiaksin, sest miks sellistega suhelda.
VastaKustutaHiljem olen mõelnud, et huvitav, kas asi on selles, et mu vanemad pole küll normaalsed, aga nad on selgelt armastavad, nii et kuna mul oli armastav seljatagune, siis mul ei tekkinud hetkeks ka mõtet, et äkki mina ise olen "süüdi", et olen imelik või et seltskonda ei sobi või et üldse peaks sobima. Sest ma ei suuda tegelikult ette kujutada, mis tunne võiks olla inimesel, kes mitte kuskilt toetust ja mõistmist ei saa, äkki siis tõesti hakkaks igaüks seda ikkagi otsima. Aga see lugu on nii kurb. Normaliseeritud julmus, mis toimub otsekui muuseas, on kuidagi eriti rõve. Meenub üks palju tähelepanu saanud perevägivalla teema Eestis, kus inimesed rääkisid, et peres kasvanud lapsed leidsid ka, et ema saigi iga kord asja eest, mis see murtud luu nüüd, oleks võinud ise normaalsemalt käituda. Sest kui sa kasvatad lapsi keskkonnas, kus üks inimene on teistest vähem väärt, siis nende jaoks nii ongi.
Mul oli armastav seljatagune, aga ma mõtlesin pmst ikkagi, et ise olen süüdi. Mitte päris "süü" mõistega, aga kujunes hoiak, et mul pole elust midagi muud loota ja see on mu olemuslik omadus. Ilmselt uskusin mingil moel ka, et ju siis on need sugulased-pereliikmed, kellele ma meeldin, ise imelikud.
KustutaKui pikka aega ajudel trambitakse, siis see lihtsalt mõjub niiviisi.
Ja koolis pole mittesuhtlemist valikute hulgas, vähemalt ühes ruumis peab teistega ikka viibima (või pidi vähemalt, vbla tänapäeval ei pea?).
Meil muidugi see väga erinev asi, et sul oli päris füüsiline vägivald seal. See kindlasti mõjub HULGA karmimalt. Meil pidi ühes ruumis viibima, aga siin loos need tüdrukud ju põhimõtteliselt mängivad koos ja olen seda ka päris elus näinud, et laps üritab ikka teistega mängima minna. Mina lugesin omaette raamatuid ja üldiselt lasti lugeda.
KustutaFüüsiline vägivald kui kiusamine (kui leebe sõna tegelikult, kas pole) on üks asi, aga vaimne vägivald ei ole pisimalgi moel vähem karm, ole nüüd. Ma ses looski tõin välja selle, kuidas vaimne vägivald võib inimesest lõpuks elaja teha. Pluss veel: kujuta ette, kui kasvõi jutus kirjeldatud olukorra kirjeldus oleks koolini jõudnud, arva ära, kas verbaalse peksu ja halvasti käituja märgi otsa ette oleks saanud mõlemad või ainult lööja?
KustutaOh teid optimiste. Vaimne vägivald käib alati koos fyysilise vägivallaga, kas reaalsete tegude, laste puhul siis igapäevaselt pealt nähtava ja/või kogetava, või siis manipuleerivate kavalalt vormistatud "kogemata" "juhtunud" "õnnetustena", selle ylesanne ongi nõrgemat pidevalt töödelda. Sadistlikus keskkonnas elav laps omandab selle mõtteviisi koos tehnikatega juba oma esimestel elukuudel. Jah, lugesite õigesti. Algul tekivad toimetulekumehhanismid, siis juba muud mustrid vastavalt käituja vaimsetele võimetele, aga vaimne vägivald ei käi iial ilma fyysiliseta. Ja need, kes väidavad, et "vaimne vägivald on isegi hullem", ajavad puhast paska, sest ka fyysiline vägivald ei toimu iial ilma pideva vaimse töötlemiseta, ja kas tõesti on mõni (lähisuhte)vägivalla vorm teisest õilsam?
KustutaInimesi võib "hukata" igasuguse füüsilise vägivallata, teisest riigist, teiselt kontinendilt, läbi interneti.
KustutaEi, kulla Mustkaaren, inimest võib lõhkuda isegi teda sõrmega puudutamata, kasutades sõnu ja ükskõiksust.
KustutaEi ole füüsilist vägivalda ilma vaimseta, aga vaimu murdmiseks ei pea alati kätt tõstma.
Ma jauran selle puu all, et traumeerib ja murrab pikaaegne, systeemne ja mitmekylgne vägivald, otse loomulikult kuuluvad selle juurde hoolimatud kõrvalseisjad ja vaikivad kaasteadjad e rahulolev publik.
KustutaSina kirjutad: "... traumeerib ja murrab pikaaegne, systeemne ja mitmekylgne vägivald"
KustutaJa mina loen: kui pole mitmekülgsust, elik lihtsalt löödi, aga ei mõnitanud või kui lihtsalt mõnitati, aga kätt ega jalga ei kasutatud, siis polnud ikka mitmekülgne või pikaajaline piisavalt ja see kogemus pole valiidne ning ei traumat ega murdumist ei saa toimunud olla.
See pole võistlus
Rents, kui su kommentaar "erinev asi, et sul oli päris füüsiline vägivald seal" oli vastus mulle, siis tõsi, oli küll, aga see oli selline nõrk füüsiline vägivald, nii et ma võtsin seda osana vaimsest. Füüsilised meeldetuletused madalast staatusest, Mustkaarna sõnul pidev töötlemine.
KustutaJa olen nõus, et see ei pruugi tingimata komplekti kuuluda, et ajud segi keerata. Küberkiusata võidakse kedagi, kellega pole iial füüsilises maailmas kohtutud.
Mõjuv.
VastaKustutaMasendav.
VastaKustutaPalun kirjuta Milvist. Selles maailmas on niigi liiga palju koledust, viha.
Saan aru. Aga see laps oli päriselt olemas, siin olen kokku pannud mitu elus nähtud kiusatavat ja ei salga - ka ise olen selles lapses sees. Vaikime nad maha, ütleme, et mis sellest vanast asjast enam, niigi koledust palju...? Aga nemad on katki siiani, kiusajad tulevad tänaval käsi pikal ja nägu naerul vastu: "Mäletad, kui tore koolis oli, millised head sõbrad me olime, nii palju nalja sai?"
KustutaVabandust, ventileerisin. Koolis ei olnud tore.
Mina küll ütlen, et kirjuta veel valusaid asju.
KustutaMitte et maailmas valu nagunii liiga palju ei oleks. Aga kui seda nägemast keelduda, ega miski paremaks lähe. Kui näha suudetakse, on juba esimene samm paranemise teel tehtud.
Mina arvan ka, et sel teemal on vaja kirjutada, sest see on päris elu, sellega tuleb kursis olla.
KustutaMasendav on see, et sellised lapsed ongi päriselt olemas. Ma võiksin ise olla olnud selline laps, kui mulle poleks õpetatud, et endast väiksemaid ei lööda ja tüdrukuid ei lööda ja... nii ma virutasingi lõpuks hoopis peajagu suuremale poisile.
KustutaMuide, kes teab, mida Milvi oma lapsepõlves on pidanud läbi elama. Tema vankumatu ära-pulli-minuga hoiak võib jumala vabalt tulla lapsepõlvest, kus talle tehti selgeks, et kellegi teise kui iseenda peale pole tal mõtet loota ja teistel on empaatiat ning õiglustunnet maksimaalselt viie kopika jagu.
Lõpetasin lugemise auto alla jäänud koera kirjelduse esimeste sõnade juures.
VastaKustutaPole kirjutaja süü, vaid minu kogemuste süü.
Igaks juhuks täpsustan, miks lugemise lõpetasin. Ammustel koera-aastatel, kui kadunud/väärkoheldud/õnnetusse sattunud koeri vabatahtlikuna otsisin/aitasin/abistasin, pidin mõnelgi korral auto alla jäänud loomadega tegelema. Reaalis olin tugev ja tubli, aga kannatustest lugeda, filmis näha jne ei suutnud juba siis. Ei käi mitte ainult koerte, vaid mistahes elukate kohta. Imelik, inimeste puhul olen pisut tuimem ses osas.
KustutaMa sain sellest ka selgituseta aru. Paljudel, nagu ka mul, on omad märksõnad, millest edasi minna on väga keeruline, sinu oma on väga loogiline.
KustutaIgale autorile on oluline tema teose mõju lugejatele. Igatahes mõjub - ja kuidas veel!
VastaKustutaVabandan Mustkaarna ees, teema on nii terav, et tõmbusin oma kommentaariga kaitsesse ja lükkasin okkad ette.
VastaKustutaSoovimata võistluse momenti tekitada, ei jaga ma oma kogemusi, täpsustan ainult sellevõrra, et olen teemaga ja sellele kõiksugu lahenduste otsimisega tegelnud ...palju, sest sellest on sõltunud inimeste elud. Kui keegi tõesti väidab, et mingi vägivalla kogus v liik "ei ole valiidne", siis mina see igatahes ei ole.
KustutaMõjuv.
VastaKustuta