Kreeta Reis XX: Imbrose kuru

by W

Laupäev, 24.05.2025

Päeva algus

Ärkasin vaikuses, milles oli veidi liiga palju eee... vaikust.
Nii, tuleb kontrollida, kas Maakas on ikka veel meiega. Otsustasin mitte üle mõelda ega teda sõnadega traumeerida, vaid hoopis näpuga torkida. Talla alt ei julgenud, ta ei pea isegi päris elus olema, et mind selle peale kabjahoobiga läbi seina naabertuppa virutada. Sirutasin näpu ja torkasin teda kergelt abaluude vahele. Vastuseks tuli mingi roppustega kaunistatud sisin ja Maakas ajas end jalule. Hea märk. Elus. Töökorras? Hinnanguliselt 60%, ütles, et on valmis matkale minema, aga nägi veits imelik välja.

Järgmiseks tuli varustusaudit. Pesu, särgid, Maaka pidžaama, minu lühikesed püksid ja muu tekstiil oli eilsest pealelõunast rõdul kuumades tormialgetes karastunud. Hirm, et pool meie riietest võib kusagil palmide otsas või mere põhjas olla, ei olnud alusetu. Mõni trussikupaar keerleb äkki lausa Liibanoni õhuruumis ja testib õhutõrje tõhusust? Aga me olime ju investeerinud pesulõksudesse! Ja need toimisid. Kogu meie varandus oli alles ja saime riidesse.

Päev algas lootustandvalt, kuid olin ikka veel skeptiline.

Hommikusöök oli nagu väike tervisekontroll. Istusin ja jälgisin, kuidas Maakas oma kahvlit käes hoiab: käed värisesid nagu viimased vahtralehed esimest külmadega. Pakkusin viisakalt, aga tungivalt, et äkki me ikkagi ei lähe sellele mitmetunnisele matkale, sest eee... +32C, päike kõrvetamas ja Maakas nägi välja nagu tuleks talle tilguti panna, mitte mägedesse uitama viia.

Maakas lükkas mu mure tagasi stoilise "see on söömata olemisest" teatega. Vaim ja ihu pidid olema täiesti korras ja valmis. Peale selle väikese värina. Mina nentisin, et äkki ka joomata olemisest, sest isegi kaktus oleks Kreetal 36 tundi joomata mingeid vinnutamise algeid ilmutamas.

Kui tuppa tagasi läksime, veendusin, et meil oleks piisavalt vett kaasa võtta. Oli. Nii vedelal kujul, kui tahkena. Sügavkülmast. Pudel, kui tasku toppida, toimib ka jahutuselemendina. Siis määrisime end päikesekaitsekreemiga sisse. Isegi mu peanaha. Tundsin end peaaegu tublina. Kuni juba hotellist väljununa selgus, et olin unustanud päikeseprillid. Ja oma mütsi. Ja Maaka kübara. Põhimõtteliselt kõik, millega inimene end kuumas mõistlikult varustab. Ei ole üldse minulik. Amatöörlus. Isegi maakad võivad olla kui linnaullikesed.

Ekskursioonibuss saabus õigel ajal, 8.30. Hotelli uksest paarisaja meetri kaugusele tänavanurgale. Ronisime sisse, peakateteta, kuid suurte ootustega. Keerlesime taas mööda kitsaid mägiteid, vahtides neid neetud oliivisalusid, mis iga kurvi taga välja ilmusid nagu Ctrl+C ja Ctrl+V, Ctrl+V, Ctrl+V...
Siht: Imbros kuru. Temperatuur: pliidiplaat. Meeleolu: optimistlik.

Imbrose sissepääs

Tunnikese bussisõiduga jõudsime Imbrose kuru servale. Ja edasi ei minda mitte liftiga alla ega Google Mapsi juhendamisel ümber nurga, vaid oma kondimootoriga kitsast ja kivisest trepist alla. Paarsada meetrit laskumist eelsoojenduseks. Sest alles siis jõuab piletiputkani. Jõudsime, maksime. Pilet oli viiekas.

Ja siis algas tsirkus.
Esimesena tormasid meist putka juures mööda austraallased. Justkui troopiline täiejõuline torm. Kaheksakesi karjas. Nagu dingod. Pileteid ostmata. Märkarime neid vaid korra, sissepääsu juures, kuid sellest piisas.
Lärmakad, tempokad, nokamütsides, lühikestes pükstes, matkasaabastes ja T-särkides. Ei mingeid päikeseprille, päike ise pidi vaatama, et neile silma ei satuks. Kaasas oli neil täissuuruses Austraalia lipp. Rääkisid valjult, naersid veel valjemini ja kui üks neist komistas, kõmises naer üle kuru. Ning kadunud nad olidki.

Olime nähtust just toibumas, kui tuli järgmine laine. Seekord saksa pensionärid. Meie bussist. Ka nemad libisesid piletiputkast käimiskeppide klõbinal lihtsalt mööda ja kadusid kärmelt käänaku taha. Sinist suitsu ja tolmupilvegi ei jäänud maha. Midagi ei jäänud. Ainult hämmeldus. Sest bussis oli ka saksa keeles piletiputkast räägitud.

Mina ja Maakas vaatasime teineteisele otsa, nentisime, et vanurid on hukas ja jätkasime teed, piletid taskusse surutud.

Imbrose kuru, 8km

Kui on midagi, mida inimene ei oska ega saagi luua, siis on see üks korralik kuru. Aegade jooksul kivisse raiutud maastikuvorm, kus loodus ise on olnud arhitekt, insener ja sisekujundaja. Tulemuseks jalutuskäik läbi geoloogia, vaikus ja vaimustus käevangus.

See on kivine, samas kuidagi pehme ja voolitud. Üks hetk kõnnid laias kivikoridoris, kus valgus mängib seintega, järgmine hetk pead läbi jalutama klaustrofoobia testist, sest kuru on kitsenenud pelgaks praoks. Floorat on mitmesugust, nii suuri kui väikesi õitsejaid kivide vahel kui ka kõikide tingimuste kiuste elavaid okaspuid. Oliive eriti ei näinud. Salveid nägin.

Kui kopsud olid kuumast rasked ja jalad veidi väsinud, jäime hetkeks varju kivile istuma. Joogipaus. See oli mu võimalus. Et suruda välja tunnistus. Küsisin, et kumb on parem - kas loodus või mingi moodsa kunsti muuseum?

Maakas pööritas silmi. Võib-olla tahtis vastata midagi sarkastilist ja põiklevat, aga see ei olnud lihtsalt võimalik.
"Jah, sellised asjad on paremad kui moodsa kunsti muuseumid.“
Ma ei hõisanud, ma ei pidanud. Sest ma olen seda alati teadnud.

Kuna Imbros pole nii kuulus kui paralleelselt kulgev Samaaria, saab siin ka üksi olla.
Ilma, et kellegi selfistikk igal kolmandal minutil silma torkaks või kellegi hõiked igal minutil kõrvu kraabiks. Vahel möödud kellestki. Vahel lased kellegi mööda. Aga üldiselt saad oma mõtteid kuulata. Või loodust. Või lihtsalt olla.

Eee... peaaegu. Maakas oli ju ka. Töllerdas pidevalt mu piltidele. Ei mingit taktitunnet. Kui ma leian ideaalse kaadri, on seal ka tema tagumik. Kui ma pildistan varjudemängu kaljudel, on seal tema küünarnukk.
Lisaks ei tunnista ta pikivahet inimestega, vähemalt mitte minu standardite järgi. See on selline, et kõnnid ja kuuled vaid enda sammudest tekkinud kivide krudinat sandaalide all.
Aga eks Maakal ole omad kiiksud, nagu inimlembus, aga ma olen temaga harjunud ja enamasti üsna leplik.

Täpselt poolel teel on eesel ja tema peremees - viimane müüb nii vett, Fantat, õlut kui ouzot. Eesel ootab puu all, et ilmselt õhtul iga kilomeetri järel olevad prügikotid ära vedada ning hommikul vesi ja naps kohale tarida.

Pärast ligi 3 tundi kestnud matka, mis oli täitsa aus sport, mille tempo võtsid maha vaatluspausid, jõudsime kuru teise otsani. Päike ei olnudki suutnud meid kaljude varjus lõplikult ära grillida ning me ei olnud midagi murdnud ega nikastanud. Me täitsa funktsioneerisime, kahtlaselt tolmused, ent siiski terved ja pisut janused. Sest 2 liitit vett ja väike apelsinimahl olid märkamatult kurgust alla libisenud.

Giidi poolt öeldud "minimum one liter per person" ei olnud juhuslik numbrimäng, see oli üsna täpne soovitus. Ta manitses inimesi poolel teel ka mitte odavat 1.- per naps ouzot tarbima. Ma arvan, et tal on ouzomarinaadis turistidega mingeid kogemusi.

Enne lõplikku vabadust tuli aga lintidega piiratud ala, mis juhtis taas mingi putkani. Haa - piletikontroll! Nii et kõik need sahkerdajad, alates lärmakatest Austraalia dingodest kuni meie pensionär-kosmonautideni, kes alguses piletile vilistasid - võib-olla pidid nad nüüd ikkagi koristuseesli pidamise maksu ära tasuma.

Kulgesime edasi Komitatese külasse, otse samanimelise trahteri varjuliselt terrassile, kus oli kokku lepitud kogu bussitäie kogunemine kella üheks. Kogunesime siis. Vähehaaval.
Viimasena saabus meie giid, kes kogu matka oli kõige viimasena tulnud nagu vana karjane, veendumaks, et keegi kuskile kivipragudesse kinni ei jäänud ega ennast looduskunsti keskele igaveseks ei unustanud.

Meil oli trahteris veidi aega. No loomulikult üheks õlleks. Ja veevarude täiendamiseks.

Edasi tõmbas päev tempo veidi allapoole.

Chora Sfakion

Peale Imbrose kuru vallutamist paisati meid bussiga edasi Chora Sfakioni, külla, mis kunagi oli linn, aga mille ajalugu on jälle traagiline. Sõjad, vallutused ja põgenemised on sealt ajapikku välja rookinud kõik peale mesinike ja paari kaluri. Legendi järgi jäid mesinikud lihtsalt sellepärast, et nad ei suutnud oma tarusid kokku pakkida. Mõned asjad naljalt ei koli.

Nüüd elab seal umbes 300 hinge, natuke kalureid, mesilasi, nende omanikke ja veidi rohkem neid, kes peavad hotelle, poode ja taverne või töötavad neis, sest elu peab kuidagi edasi minema.

Enamik inimesi meie bussist suundus Chora Sfakionis loomulikult lõunale.
Seal oli 5 söögikohta üksteise küljes kinni.
Osadel on kombeks süüa kolm korda päevas ja kui just äsja on tunde mäest alla koperdatud, siis loogiline, et kõht nõuab oma. Kohalikud tavernid ajasid ausalt öeldes väga korralikku asja. Menüüpiltidel ja laudadel särasid värsked mereannid, grillil susises midagi, mis lõhnas nagu “söö mind!” ja laudade taga istus juba hulgaliselt inimesi, kes ei tundunud teadvat, et maailmas võiks olla muid prioriteete kui taldrik ja kahvel.

Aga meil... meil kahjuks ei olnud nälga. Kaks inimest, kes tavaliselt hommikusööki ignoreerivad ja tühja kõhuga elavad. Tegelikult oleks tahtnud rohkem väljas, kohapeal, ehedaid maitseid proovida, aga ... aga vägisi ei naudi. Ja kui ei naudi, siis on kogu see “kultuuriline kogemus” enese suhtes vägivalla tarvitamine.
Piirdusime jälle nuusutamisega ja lõunasöögi asemel valisime vee.

Rannast ei saa rääkida ilma käsi rusikasse tõmbamata. Umbes 200 meetrit pikk ja kivine nagu veneetslaste karistuslaager. Vesi läheb sekundiga sügavaks, nagu oleks keegi karstilõhe merre libistanud. Sadam ja rand on seal sisuliselt sama asi.
Aga suplemine, peale matka, oli endiselt mõnus elamus.
Jalatallad meid selle eest kindlasti ei tänanud, pigem karjusid solvunult “mis sul viga on?!”. Ja ikkagi - hea oli!

Peale eneste kuivaks raputamist, sest rätikuid meil ei olnud, tegime kiire tiiru poodidele peale. Tuur, mille käigus Maakas ostis hulgi ouzo-maitselisi komme (sest miks mitte maitsta õudust suhkru kujul). Poepidaja esitas rutiinse „Where are you from?“ ja kui vastuseks kõlas “Estonia”, tuli sealt vastu: “Aitaaahhh.” Sellised hetked ajavad ajus midagi kokku, nii et tegime kiirelt vehkat.
Mina lahkusin külakesest üsna kopsaka souvlaki maitseainepakiga. Mis oli ka ainus asi, mille ma Kreetalt kaasa ostsin.

Viimaks astusime sisse ka kohalikku kirikusse. Ühte neist neljast, mis vähem kui ruutkilomeetri peal silma jäid. Pühakoda oli umbes sama suur kui paneelika elutuba, aga ilmselt palju vanem ja oluliselt vaiksem. Isegi natukene hubane. Mind ei ärritanud seal miski. Midagi suurt seal polnudki ja see sobis. Selline koht, kus ka Jumal võib plätudes käia, veiniks moondatud vee kurku kummutada ja end natukeseks sisse seada.

„Kodus”

Tagasitee Rethymnosse kulges sündmusvabalt. Buss sõitis, inimesed vaikisid või tukkusid ja isegi Maakas, kes muidu leiab alati midagi kommenteerida, tundus pisut närtsinud. Ei mingit draamat, ei mingeid Austraalia lippe ega kaabakatest vanainimesi.

Bussijuht ja giid olid oma töö ära teinud ja väikest tippi nad väärisid. Maakas, see suurmeelne, oli valmis viieka viskama, aga ma tõmbasin pidurit. See polnud mingi glamuurne erabuss koos prosecco ja nahkistmetega, vaid lihtsalt korralik Kreeka transporditöö. Nii et mu pükste seitsmest taskust sai välja kougitud kogu WC- ja juhuautomaatide müntide varu, mida Eestisse vedada ei olnud vaja ning kokku tuli soliidne 3.80. Viskasime selle väljudes taskusoojalt bussi tipitassi ja läksime "koju".

Tagasi hotellis maandusime rõdule.
Inventuur külmikus: mõned lonksud siit, mõned sealt. Õllevaht, mõni cl gini, poolik vein. Kõik tuli likvideerida. Vaikus, vaade ja vedelik. Aga siis tuli katastroof: mu ühekordne e-sigarett oli tühjaks saanud. Ja meie kodupood? No loomulikult ei müü sellist kraami. Tavasuitsud? Unustage ära. Olin juba kaks pakki emotsiooni pealt ostnud ja poolikuna prügikasti visanud. Esimese tegelikult kogemata, teise teadlikult. Kulukas värk.

Nii et võtsime ette väikese ekspeditsiooni. Umbes 2 km kaugusel asus e-sigaripood. Kohale jõudes saime kohe sooja vastuvõtu osaliseks: leti taga sõbralik müügipoiss, keda võib vabalt kreeka versiooniks “tore inimene” pidada (ilma jutumärkideta), ja leti ees tema (või tema naise) Jorkširi terjer. Sama sõbralik. Viimane suhtles peamiselt Maakaga. Mina aga pistsin oma tühja sigareti mehele nina alla, ja tema, selle asemel, et mulle midagi pähe määrida, soovitas ausalt, et lähedane supermarket müüb neid, see pood mitte.
Sellise käitumise peale ei hakanud ma mingisse supermarketisse minema ja palusin lihtsalt kaks müüvaimat maitset.
Sain siis kätte "cola" ja "red globe". Päris ropud mõlemad, kui aus olla, aga vähemalt nad töötasid.

Tee hotelli tagasi oli vaikne ja me hakkasime juba tunnetama neid lihaseid, mida Imbrose laskumistel usinasti treenisime. Lihaseid, mis iga järsema laskumise peale nüüd pisut mossitasid ja teada andsid: oli tore, aga homme jätame ehk vahele, eks?

Viimane hotellisöömaaeg möödus peaaegu leplikul toonil. Paleo vaimus ja ilma liigsete trummide-pasunateta. Ei mingeid kolme taldrikutäit pastat, ei üle ääre voolavaid friikate kuhjasid. Veidi liha ja veidi kurki.

Pärast sööki otsustasime, et viimane basseinikülastus on siiski kohustuslik.
Meie enda maja basseini lükkasime valikute osas aga üle parda, sest selle vaade avanes otse sööklasaali ja kui Maakas midagi vihkab, siis on see see, kui ta vees hulpimine muutub puhvetikülalistele õhtuseks meelelahutuseks. Nii et hiilisime sama kompleksi sviidihoone basseini. Rohkem privaatsust, vähem silmapaare ja üsna külm vesi, mis tundus olevat reserveeritud ainult eriti väärikatele ööujumistele. Mida me just olimegi tegemas.

Veidi mulistamist, paar vaikset plärtsu ja tagasi oma rõdule. Pisut tuulisele. Aga see oli soe tuul. Rõdul ootas meid endiselt jookide lõpetamine ja veerand Chalkiadakise arbuusi. Mahlane, külm, ausalt teenitud. Isegi kui kõht oli liiga täis. Vaade rõdult oli sama, mis ikka - kergelt tolmune Rethymno, kassid kuskil hämaras sahistamas, välismaa pensionärid kusagile suundumas...

Pakkima me ei hakanud. Otsustasime, et hommik on ka veel täiesti legitiimne aeg oma kola kotti ajada. Transfeer pidi meid nagunii peale korjama alles 9:30, nii et... meh. Viimane öö palmide all. Me polnud veel ära läinud, aga juba tahtsime tagasi tulla...