Edevus

 "Naiste koht ei ole taevas, vend! Jumal lõi mehe enda näo järgi ja naise tegi ta millestki, mida mees muidu koertele närida annab, see ei ole sulle ju teadmata?"

Kirg, millega vend Krabelin oma veendumust jagas jäi alla ainult tema kindlameelsusele. Liha suretamisest aukus silmad põlesid, luine sõrm vehkis pahakspanevalt kogu maailma poole.

"Nagu, et.. aga... miks ei võiks ..."

"Vend Eesavus, sa kahtled, sinus on kõhklused? Naiste koht ei ole Issanda aujärje kõrval, sest naised kannavad endas patte! Mitte ühte, mitte kahte pattu, kogu maailma pattude nimekiri on nende kanda ja koledaim neist on edevus! Kõik nad on edevad, viimane kui üks, oleks ükski neist patust vaba, oleks lootustki vähemalt!"

Edevus ei saanud priskema vennakese, Eesavuse meelest sugugi suur patt olla, edevus pani naisi end ilusamaks tegema. Silmale kena vaadata ja mis silmale kena peaks ju ka jumalale meelt mööda olema. 

Aga mida teadis vend tõelisest karskusest, Krabelin oli seda talle just valju häälega ja üle seletamas ja oma ainsat tõde jagamas. 

Kumbki ei mäletanud enam täpselt millest vaidlus alguse sai, aga üks oli kindel - Krabelin ausa pühasõdalasena oli võitmas. 

Aga Eesavusel oli trump taskust võtta.

"Seda, et.. kui oleks maailmas üks naine, kellel edevuse pattu poleks, oleks võimalik, et mõni naine saaks taevasse ka...või....?"

Kondine sõrm peatud poole vehkimise pealt, et siis seda ägedamalt tuulutada

"Esiteks - see ei ole võimalik! Teiseks - see oleks võimalik, kui oleks olemas naine, kes poleks edev. Sellist naist ei ole olemas. Kolmandaks - see pole võimalik!"

Vend Krabelini usk oli vääramatu.

Pole olemas naist kes poleks edev. 

"Naised pesevad ennast sagedamini kui seda vaja. Pesemine on oluline vaid siid kui ilma pesemata pole võimalik mõnda jumalale meelepärast tegevust läbi viia. Millal mina end viimati pesin, ah? Edevuse pattu minus pole!"

Jaa, siis ei olnud vend Eesavusel midagi vastu öelda. Vend Krabelii kohaloleks oli... tuntav. Kõigi meeltege peale kompimise, sest seda ei tahtnud eriti keegi teha.

"Naised ehivad ennast, nende rõivas ei ole kunagi lihtsalt sündmatu alastuse katmine, vaid alati on selles mõni muster või kasutavad nad rõiva kinnitamiseks sobimatult edevaid nipsasju!"

Mhm, seda pattu Krabelinis polnud, tema roguskist rüü näis ülal seisvat ainult usu jõul...

"Naised naeravad liiga palju, puhas edevus, ma ütlen!"

Kui nüüd hoolega meenutada, siis vend Krabelini naeratust oli vend Eesavus isegi näinud. Samas... naeratas Krabelin viimati vist siis kui ordurüütlid paar nõida koos nende hütiga ära põletasid,  Kirbe kürbeva inimliha hais ja koledad karjed vedasid Krabelini suunurgad ülespoole, see oli lähim asi naeratusele, mida Eesavus mäletas.

"Naised sätivad oma juukseid teisiti kui need loomulikult oleksid, edevus!"

Iga korraga oli sõna "edevus" vend Krabelini suust valjem ja etteheitvam.

Põlgus läikis ta silmis nagu palavik, sõrm oli nii luider kindlasti mitte ainult seepärast, et venna kehagi lahja oli, vaid kindlasti ka seepärast, et ega sellele mingit liha kasvada saanudki, agar vehkimine kulutas tuulega sõrme aina teravamaks.

Vend Eesavus oli kogenuma kaaslasega justkui nõus, ta vähemalt teadis, et nii peaks olema. Oli ju Krabelin rändmunkade seas legendaarne oma kasinuse ja pühendumise poolest. Kellest veel kui mitte temast endale eeskuju teha.

Samas... Eesavuse usk oli kindlasti nõdravõitu. Paradiis ilma ühegi naiseta näis olevat midagi, mille poole pürgida oli sünge. Mäletas ju Eesavus oma ema, kelle pai talle veel siiani unes naeratuse näole tõi, tekitas ju suveöödes kusagil metsaserval kaugelt kostev neidude lauluhääl tunde, et issanda loodud ilm on ilus, isegi kõrtsides õlut ja leiba pakkuvad tüdrukud olid silmale rõõmsad vaadata, Ei-ei, mingeid patuseid mõtteid ta muidugi neid vaadates ei mõelnud, aga.. ei. 

Äkki nõksatas Eesavus seisma. Naised saavad paradiisi! Saavad!

"Ma tean naist, kelles pole edevust!"

"....nende komme hoonete põrandaid kasida - edevus! ...Mida?"

"Ma tean naist, kelles pole edevust! Sa ise ütlesid, et kui on kasvõi üks naine, siis on lootust?" Ma tean sellist naist!"

Juba asjaolu, et mungast vend teadis mingit naist oli kahtlane. Kinnitus, et see on naine, kelles pole edevust ei teinud kahtlust pisemaks. Äkki vend Eesav on ka ise sügavas patus..?

"Mismoodi tead sina naist?" Krabelini hääl oli kalk.

"Ära nüüd hakka, vend! Ma tean paljusid naisi nagu sinagi, kuidas sa muidu tead, milliseid patte nad kannavad?"

Selles oli oma tõetera.

"Räägi"

"Siinsamas lähedal on üks raba. Ma olen lapsena seal palju käinud. Tühi raba, seal oli hea issandast mõelda..."

Targu jättis Eesavus ütlemata, et ajal kui pea pühasid mõtteid mõtles korjasid käed usinasti kuremarju, muidu ei oleks ema teda rappa luuslanki lööma minna lubanud. Eesavus oli kunagi Krabelini mineviku kohta küsimusi esitanud, kuid sõna "ema" ta tolle suust ei kuulnudki, mees oli justkui munast sündinud. Tema lapseajast ei olnud midagi teada, aga nii patuta mehe puhul oligi issand ehk tema sellisena loonud? Eesavus ei oleks imestunud kui nii oleks.

"...ja seal rabas elab üks naine. Ei tea mina, et ta ennast pesnud oleks, rõivas ta seljas on täpselt niisugune, et katab, aga ühtegi edevusekulinat seal pole, juuksed... noh, nagu sinul, korralikud, nagu issand need andis. Ei ta naera, ei ta eputa.  Kui kedagi metsas näeb, karjub issandat appi ja läheb sihukese tambiga minema, et..."

"Ei usu mina, et maailmas on patuta naine!"

"Aga läheme vaatama?  Läbi raba on järgmisse külla otsetee, ma tean seda!"

Otsetee oli hea argument.

"Ma ei usu, aga kui otsetee, siis läheme pealegi."

Tee ei olnud keeruline, mets, enne kui tast raba sai, oli vana ja seal ei pidanud võsas siplema, raba oli suviselt kuiv ja mättad laugaste vahel kandsid hästi. Sääsed tegid ehk piina, aga lõpuks andsid nemadki alla, sest mida sa neis kahest ikka ründad, korp nahal oli nii paks, et murra või suised pooleks. 

"Kaugel veel?"

"Ole kannatlik!"

Kannatlik vend Krabelin oskas olla. Aga pehmetel mätastel vantsimine väsitas kõvasti.

Igaks juhuks, et mitte saada kahtlustatud kannatamatuse patus - kindlasti oli ka niisugune olemas - jäi Krabelin vait.

"Aga äkki on see mutt surnud juba?" Selle peale ei olnud vend Eesavus mõelnudki, nüüd, kui mõte talle pähe turgatas tundis ta kerget rahutust.

"No ta näis juba siis umbes saja-aastane..."

"Vahepeal on kõvasti talvesid mööda läinud..."

"Mõni talv on päris krõbe olnud..."

"Mida te siin teete, kas teil issanda pärast pole kusagil mujal olla?"

"Oot. See viimane ei olnud ju minu mõte..."

Vend Eesavus jäi poolelt sammult seisma. 

"Kus Krabelin on?"

Jälle kostis kile luist läbi saaagiv hääl: "Ma küsisin - mida te issanda nimel siin teete?"

Eesavus vaatas ringi ja nägi esimese asjana Krabelini pungis silmi ja - seda ei tulnud küll tihti ette - ripakil käsi. Enamasti oli üks sõrm tal ju ikka taeva poole vehkimas, nüüd äkki siis sedasi.

Krabelini pilk oli suunatud põõsale. Ei, see ei olnud põõsas, see oli toosama mutt, kes Eesavuse lapspõlve rabas käimisi vürtsitas.

Veel kuivetum, nahk nagu vana kuuse koor, riideräbal õlgadel sarnanes seljas püsimise poolest  üllataval moel Krabelini hõlstile, juuksed ... jah, juuksed jätsidki mulje põõsast, hiiglaslik kera, täis samblatutte ja peenemaid oksi, kusagil vasaku oimu kohal näis miski isegi kasvavat.

"Kas teil pole muud kohta olemiseks kui see issandast õnnistatud raba?"

"Ema?"

Suur vaikus oli äkki rabas. Eesavus ei kuulnud isegi sääskede pirinat enam, linnuhäältest kõnelemata.

"Kraabsu?"

"Ema!"

"Kraabsu!"

Eesavus istus maha. Mingi ork suskas küll tagapalesid nii, et silmist lõi sädemeid, kuid no mis sa teed kui jalad enam ei kanna.

Rabamutt plahvatas. Teistmoodi toda sündmust nimetada ei saanud, korraga olid kõik kohad teda ja ta hirmsat häält täis.

"Tee, et sa, kurat, siit minema saad, saatana sigitis, kus sa kadusid, kui mul sind vaja oli! Või temale ei sobi rabas elada, tema tahab inimeste sekka, temal on vaja maailma näha, edevust täis, va tänamatu kutsikas, tee, et sa kaod kust tulid! Või tema jaoks oli onn liga pime ja räpane ja mina olin kole! Edevust täis, ei sellisele pole andestust Üksi, täiesti üksi pidin ma toime tulema, sina kadusid nii kui jalad kandsid! Või talle ei sobi kasin elu issanda rüpes, anna talle linnu ja suuri teid! "

Iga sõna, iga lauset saatsid löögi vihin, pooled neist läksid pihta, pooled õnneks matsatasid mööda. Seda kui kiiresti Krabelin joosta jõuab ei oleks Eesavus varasema kogemuste põhjal uskunud. Eesavus ise isegi ei proovinud talle järele jõuda, rabamutt lidus mis jaksas, kuid sai temagi võhm otsa. Sai kohe nii otsa, et lõõtsutades mätaste vahel lösutades selmet Eesavusele sama rohtu maitsta anda millega ta Krabelini kostitanud oli võttis ta koguni Eesavuse abikäe vastu, et end üles upitada lasta. Lihtsalt sisistas Eesavusele viimase võhmaga: "Kätte saan, siis peksa ta saab!"

Eesavus ei jäänud eide toibumist ootama aga kiirustamisest hoolimata sai ta Krabelini alles teisel pool raba kätte. Oli tollel vast minek, koguni selline, et järgmised kuus päeva kulus vennikesel tossu tagasi saamiseks, ei tulnud seeaeg temalt sõna ei eest ega takka. Ja kui võhma lõpuks ka jutuks jagus, ei  kuulnud Eesavus Krabeklini käest enam peaaegu midagi naiste paradiisi pääseemise või pigem siiski mitte pääsemise kohta. 

Sügiseks näis isegi, et parema käe nimetissõrm oli törtsu rammusam kui enne rabas käimist....