69 halli varjundit

  Kalev ronis ähkides trepist üles, lauakoorem seljas. Lifti nendega ei mahtunud ja palju see viis korrust ikka on – kõigest 90 astet. Mees viskas lauad nurka, mõtles hetke ja kohendas lauahunnikut sirgemaks – kõver laud sirget nurka ei anna ja työjohtaja laseb loodist väljas nurga uuesti krohvida.

  Esmalt tuli väike piip teha. Tegelikult polnud töömaal lubatud suva kohas konitada, aga korrus allpool polnud kedagi luuramas ja korrus kõrgemal oli juba kevadine taevas.

  Kalev tõmbas viimase mahvi, vaatas tühja pepsipudelit otsides ringi (sest objekt pidi kogu tööpäeva kestel puhtusest läikima) ja koni mõtliku pilguga hinnanud, kustutas selle vastu eile krohvitud seina. Nii ta seal seisma jäigi, jalad harkis, üks käsi nagu ikka kubet sügamas, teine koniga rippu. Nurgas, just püksiaugu kõrgusel, oli tumedam laik. Kuna vasakul ja paremal seinal oli tänu huugavale niiskusimurile ja diiselpuhurile krohv kenasti helehalliks kuivanud, siis see laik torkas oma märksa tumedama varjundiga kohe silma.

  „Mitä vittua,” mõtles Kalev soome keeles. Aga kuna vittuja ei ollut saatavilla ei eile, üleeile ega eelmisel nädalalgi, rääkimata tulevikust, läks vaene mees teise, seni veel krohvimata seina äärde ning lasi kombede püksiaugu valla. Puhuri kohinale ja imuri üminale lisandus himura mehe ähkimine ning sihkat-sahkat kämblasprint. Peatselt oli ka see nurk eesti mehe spermaga väärindatud. Sarikate vahelt piilus meeskodaniku rõõmutut seksi iseendaga määrdundhallis sulestikus kajakas.