Täna on kuues päev, mil kirjutan siia üles kõik head asjad, mis minuga täna on toimunud, sest emme ja psühholoog (emme ütles, et „hulluarst“ ei ole sobiv sõna) arvasid, et see võib mul aidata näha, et elus on palju ilusat. Ma ei olnud nendega alguses päris nõus, aga paistab, et elus on siiski ka kenamaid pooli kui need, mille pärast ma siiani nutnud olen.
Alustan siis tänaste heade asjadega.
Hommikul tõusis päike.
Ma pole päris kindel, kas see on hea või paha, aga eeldan, et enamiku inimeste jaoks on see üks hea asi. Ma ise saaksin ka ilma päikesetõusuta hakkama, pimedas on hea olla, keegi ei näe mind ja siis kui mind ei nähta ei saa keegi mulle ka pahasti öelda. Nagu vinninägu või debiilik või… ahjaa, head asjad pidid olema…
Koolis ütles mulle esimesena tere garderoobitädi, teised ei märganudki mind. See on kindlasti hea.
Teine tund oli matemaatika ja mind ei küsitud, õpetaja ütles, et sellele pole mõtet, ma niikuinii ei tea midagi. Lause esimene pool oli ju hea? Või ei olnud? Ma ei teagi. Igatahes see, et mind ei küsitud oli hea.
Kolmandasse tundi ma ei läinud. See oli hea minu meelest, mida ma seal füüsika tunnis ikka teinud oleks, kuigi arvan, et ema ja õpetaja mu puudumist heaks ei peaks.
Ükskõik, minu jaoks on see hea.
Õhtul koju jõudes oli hea näha, et ma olen esimene, kes koju jõudis. Jõudsin köögis süüa enne kui teised tulid ja panin oma toa ukse kinni, oma toas on hea üksi olla.
Olen tänulik, et minu kodusolek avastati alles kell üheksa õhtul, pidin ainult kaks tundi kuulama kui suur pettumus ma olen ja kuidas minust kunagi midagi ei saa, siis jõudis magamisaeg kätte.
Psühholoog ütles, et lõppu võiksin panna tänu selle eest, mis päevas kõige kenam tundus.
Ma siis panen, sest ta pidas seda heaks mõtteks
Ja muidugi aitäh hea sõna eest garderoobitädile, kes ütles hommikul „tere hommikut“.
Mitte „tere debiilik“
Või „tere vinnilõust“
Ega „Näe, seevald ka kohal!“
Ütles „tere hommikust!“.
Mulle pole ammu nii ilusasti öeldud.
`````
Postitused
Midagi väga isiklikku selles loos pole.
VastaKustutaVõi...mine sa tea.
aga puberteet on juba selline kohutav aeg, kes mäletab.
Mulle tuli kohe esimesest lauses Bridget Jones meelde:)
VastaKustutaAga tuleme me ju kõik lapsepõlvest...
Nojah, teismelise kooliaeg ongi selline. Sulle öeldi igasugu lollusi, ise ütlesid vastu, ma muidugi ei tea kindlalt kuid enamus ei võtnud eriti tõsiselt. Sihuke aasimine oli suht tavapärane, eliitkoolis ehk isegi teravam. Mind noriti laiaks löödud nina pärast, ei mäleta et oleks põdend või isegi kunagi peeglist uurinud kas ja kui lai on. Fakt, et oli keskmisest laiem ja sellega tuli elada. Igaühel oli msikit, mille kallal norida: punapea, prillipapa, pekiperse, punnsilm, ... jne ... Nüüdseks oleme enamuses suht edukalt elus hakkama saanud penskarieelikud vaatamata kaasasündinud vigadele.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaTegelikult on koolikiusamine väga tõsine teema.
KustutaOled selle hästi lahti rääkinud.
Lugesin just noorte haiget saamise lugusid, ja väga valus hakkas.
Mõnikord on kiusamine tõesti jube, aga mõnikord on tundlik teismeline selle enda jaoks ülevõimendanud. No näiteks tuli mu lapselaps ahastuses koju, sest ta oli klassi ukse taga kohmitsenud ja tund juba algas. Keegi ütles (võib-olla õpetaja palvel), et mis sa IDIOOT, siin passid, tule klassi. Ja rohkem polnudki vaja, et laps endast tõsiselt välja viia. Nagu TT ütles, teised lihtsalt lahmivad või vaimutsevad, aga nõrgema psüühikaga lapse jaoks on see liig.
VastaKustutaMa olen tegelt mõelnud, et kas pole mitte tegu evolutsiooni ühe kaasnähtusega. Kiusamine on universaalne loomariigis, seal muidugi füüsilisel tasemel. Pesakonna väetim trügitakse üle ääre või vähmalt tissist, toidupalast eemale. Viljastumise aegse (sajatuhande osavõtjaga võidujooksus jääb ellu vaid võitja) halastamatu võistluse loomulik jätk. Loodus teab, et kõigile pole ruumi. Samas mis massi puhul statistika on indiviidi vaatenurgast tragöödia.
VastaKustutaSeletav sõnaraamat ütleb, et koolikiusamine on kaasõpilase KORDUV kiusamine. Kui keegi ütleb korra pahasti, siis see pole kiusamine, aga kui see toimub igapäevaselt, siis on tegu väga koleda ja lapse jaoks traumeeriva asjaga.
VastaKustutaMnjaa, ma mõtlesin koguaeg, et me erineme loomadest seetõttu, et anname ka viletsamatele võimaluse. Paistab, et see seisukoht ei olegi üldlevinud.
Mõneti mind need kommentaarid üllatavad.
VastaKustutaMiks? Et see veelahe ikka veel nii suur on, seepärast.
Lugege Marfa juttu ka, nimekiri tilgub piiskhaaval pikemaks.
Selle loo kommentaarium läks suht varakult ah-lapsed-ikka-mängivad-ja-tülitsevad suunda ära, see võib seletada, miks just see nii kõlama jäi - pärast seda ei taha mingeid isiklikke kogemusi enam üles märkida, keegi ei taha, et tema kogemusi pisendataks, parem siis juba mitte jagada.
VastaKustutaMa mingeid pihtimusi tegelikult ei oodanudki, midagi ei oodanud, kui aus olla. Aga üllatusin ikkagi. Või äkki ehmatasin? Mine võta kinni.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaMa mõistsin küll, et need sõnad pidanuks olema lohutus.
KustutaKuigi mina sedapuhku lohutust ei vajanud.
Aga usu mind - kui keegi vajaks lohutust, siis tema mure pisiasjana näidata proovimine pole lohutus, vaid sõnum, et "kõigiga juhtub, aga sina oled lihtsalt nõrk, neela alla, ära virise".
Muide, seda tehakse lastega tihti. Kui vaadata lauda seistes, täiskasvanuna - pole ju suur, täitsa harilik laud. Kükakil, lapse kõrguselt katab terve silmapiiri. Nagu lapse muregi. Täiskasvanu jaoks pisike arusaamatus, aga lapse matab enda alla. Kui talle siis öelda, et see pole mingi mure, siis ta järgmine kord väga kurtma ei tule, kes see ikka naeruväärne olla tahaks.
Kaamos, ma ei pidanud ka päris pihtimusi silmas, pigem midagi sinnakanti, et käsi ei tõuse üldse kirjutama, et selliseid kogemusi on olnud. Või noh, mul kulus mitu päeva, et üldse suudaks selle kommentaariumi nii kauaks lahti teha, et ise midagi kirjutada. Ühel pool "sa kujutasid ise ette ja päriselt ei juhtundu õieti midagi" Skylla, teisel pool "no kui ka juhtus, siis nõrgad tulebki tappa" Charybdis. Kui vähegi mingeid masendavaid koolikogemusi on, siis on nende kahe vahelt väga raske läbi loovida.
KustutaKusjuures...jah. Ma olen mingi kümmekond korda tahtnud ühe kommentaari lisada, aga jääb tegemata.
KustutaJu siis maailm on lihtsalt ikka veel selline.
Ja see ei ole näpuga näitamine, absoluutselt mitte, see on lihtsalt ohe.
KustutaMul ka. Inimestel, kes neid kommentaare jätsid, olid kindlasti nende jaoks mingid omad põhjused. Mitte tahtmine sul või mul elu halvemaks teha, vaid iseendal paremaks. Mind huvitaks tglt need mehhanismid, mis moel need nende elu paremaks teevad - mul on paar oletust, aga kuna ma ei taha seda teemat pikemaks venitada, ei hakka spekuleerima.
KustutaMa reeglina ei käi kommenteerimas blogides, kelle omanikku ma isiklikult ei tunne. Aga mõned kommentaarid ülalpool sundisid reeglit rikkuma. Ega ma ka ei taha üldiselt jagada, mida koolis taluma pidin, sest osad teavad niig ja teine osa on nagu ninasarvikud, mis inimesest üle trambivad ja ise imestavad, et mis probleemid sul on, mul küll pole - järelikult ei saa kellegi olla.
KustutaJa kui ma juba kommenteerin, siis Kaamose blogi ma loen regulaarselt ja ammu ning naudin väga. Paluks rohkem postitusi!
Ja vabandust kirjavigade eest! Mõte liigub kiiresti, sõrmed ei jõua järgi ;)
KustutaUnustasin öelda, et lapse jaoks võib olla ka üks kord idioodiks nimetamine suur probleem, seda ei maksa kindlasti tähelepanuta jätta. Lihtsalt tehniliselt võttes ei ole see veel kiusamine, aga sellest võib kiusamine areneda ja seepärast tulebki teemaga tegeleda.
KustutaMa ei ole kunagi oma lapselapse muret pisendanud. Aga jah, ma olen temaga sellest rääkides püüdnud seda panna suuremasse pilti ehk katsunud teda veenda, et see talle kellegi halvasti ütlemine ei ole veel maailma lõpp. Et katsugu sellele mitte liiga palju tähelepanu pöörata ja kasvatagu paksem nahk.
KustutaAga... mu põhiline ravim selliste juhtumite jaoks on armastus. Ma ütlen ikka ja uuesti, et kallis laps, kui sa oled õnnetu või kurb, siis ma olen alati sinu jaoks olemas ja armastan sind alati, mis ka ei juhtruks Kas helista või tule minu juurde. Aga palun ütle oma vanematele ka, kui sa kodunt ära jooksed minu juurde. Õnneks sel kooliaastal pole neid nutusegusid hilisõhtusi kõnesid tulnud, kui tal murelained üle pea käivad. ilmselt on aidanud psühholoogi juures käimine-
Su lapselaps saab sinult armastust ja vastu pakub usaldust - sa oled midagi väga õigesti teinud, seda on tõesti näha. Teismelise usaldus on nagu härmatis, ilus, aga habras, mul on hea meel, et oled vanaema, kes oskab seda hoida. Kindlasti on ka sinu osa selles, et su lapselaps hakkab mure seest välja ronima, psühholoog on lihtsalt võti, lähedased on uks, mille kaudu jälle päikese alla pääseb.
KustutaSee, et su esimese kommentaari sõnastus andis ainest mõteteks, kuidas laste muresid tihti pisendatakse ja nende üle kohatut nalja heidetakse ei ole etteheide, kuigi, jah, vabandust - nii võib see näida, seast ka kommentaar näis... klišee, see sõnastus oli ehe klišee, mida päriselus on pea kõik lapsed kogenud. Mõni saab üle, mõni saab pihta.
Marca juttuvagun on samuti juturongi külge haagitud :)
VastaKustutaSee kõik on (oli) ainult jutujaht. Teiselt poolt kooli ust algab päriselu. Tänuväärt, et vanemal põlvkonnal vanavanemate näol (arvan, et koolitädi kaasa arvatud) kuulamiseks kõrvad on. isiklikult oleksin nõus ainult kuulaja olema, aga sellist töökohta pole veel loodud.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaBlogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustuta