Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama faktist, et mai lõpus murdis rebane maha kõik minu kanad. Kaevas end aia alt läbi ja pidas sissesaanuna verist klaperjahti.
Oleks ma rebane olnud, oleks ma samamoodi käitunud. Moslem oma neljakümne neitsi seltsis paradiisis (Olgu, üheksateist. Mitte neitsit. Kana. Ja mitte moslem. Rebane.) Kolm kana viis täiesti minema, ülejäänud jäid aeda laiali poosides, mis väärinuks Géricault' pintslit.
Muidugi oli mul kahju, kohe väga kahju oli, aga ma olen maakas, mets on maja taga, metsaga peab arvestama. Seekord läks punkt metsale. Või metsa. Igal juhul mina kaotasin, reps võitis. Mis mõte on looma peale vihastada?
Vahemärkusena: kord elus on metssead mu talvekartuli üles võtnud, viimse mugulani, ainsa ööga. Kas ma vihastasin? Natuke ikka. Aga ausalt, mida see paremaks tegi? Lihtsalt hästi hea makaroniaasta oli seekord. Samas - juhtunuks see kümme-viisteist aastat varem, oleks ma õnnetusest oimetu olnud, tol ajal oleks selline kaotus mulle talvel palju kasinamat toidulauda tähendanud. (Moraal sellest: hästi elame, kodanikud, liiga hästi!)
Algul olin kindel, et aitab, ei ühtegi kana enam. Siis arvasin, et kunagi järgmisel aastal ikka võiks. Seejärel...
Nüüd on mul kanaaia võrgu allservas täisring maase kaevatud plekki. Kanad ei saa enam lusikaga tunneleid kaevata ja rebase maniküür rauda ei võta. Lisaks lehvib võrkaia küljes kuldseid linte (ümber tammepuuuu...) lootuses, et rebased ei ole diskolembid.
Uued kanad on jubedad.
Ma olen elus palju kanu pidanud, aga nii inetud on mu loomaaias esimest korda. Kui need elukad kastist kuuti said, oli esimene mulje, et kanad on otse restorani abikoka käest katkumiselt päästetud, roosad reied ja taguotsad välkusid ning paljad seljad olid vaevalt tiibadega varjatud.
Nüüd on nad veidi üle nädala saanud õues käia ja kintsud-pepud on kenasti pruuniks päevitanud, põõsa all konutamise asemel kraabivad rohu sisse sitikaotsimisradasid ja tikuvad mu lakitud varbaküüsi haamerdama, kui neile pipstükke ette kannan,
Koledad on nad ikka. kujutage endale ette, et avate kanakuudi ukse ja näete pesal istumas kana rümpa, millel on tiivasuled unustatud katkuda ja pea on sellel ka veel otsas.
Võeh...
Munevad.
Tule Ansip appi, kust nad selleks niisuguste rääbakatena ometi jõudu võtavad?
Postitused
kanapost!
VastaKustutaUued koledad kanad!
(Vanadest on natu kahju, aga rebase üle hea meel ikkagi.)
Kassi kohta öeldakse, et pole tähtis, mis värvi - peaasi, et hiiri püüab. Vb kanade kohta käib, et pole oluline, kui rääbakas - peaasi, et muneb.
VastaKustutaMul oli küll vanadest kanadest nii kahju. Mida see rebane kõigiga tegi? Jagas kolleegidega?
Ongi selline kahe otsaga värk - kanadest on kahju, rebasel oli hea päev.
VastaKustutaEnnast nagu süüdistada ka ei oska, sest ma olen linde elu jooksul pidanud kindlasti sadu, ent selline murdmine oli esmakordne. Kanad olid ilusas suures aias kinni ja see neile saatuslikuks saigi - metsa pageda ei olnud võimalik. Samas lahtiseid kanu oleks reinuvader ükshaaval noppinud, päev päeva järel.
Äh, oli nigu oli.
Suurem osa linde jäi mulle matta, kolm viidi minema. Rebastel olid jõulud ja sünnipäev korraga.
Eks ta pesasse tassis, mais on neil pojad alles parajad laperdised.
Rebasest poleks selliseid tapatalguid uskunudki. Tuhkur on küll vana tõbras ja tegi kunagi papa Želnini 30 kanale lõpu (ilusti veri välja lastud, korralik lihuniku töö). Papa ise neid kanu ei tahtnud, andis meile. Jeerum seda kitkumist ja keetmist ja küpsetamist ja suitsutamist. Poolel külal oli kanalihast tükiks ajaks kõrini.
VastaKustutaLoodetavasti koledad dinosaurused kosuvad ja lähevad sulelisemaks? Võibolla olid nad juba ette arvestanud kuumalainega ja ajasid varakult kasukad maha?
(ma saan aru küll, et endised vabrikukanad ja seal rääbakaks läinud :) )
siis on siin üks võitja veel - vabrikukanad, kes said parema elu peale.
VastaKustutapeas hakkas kerima fantaasia, kuidas vabrikukanad libistasid rebasele väikese vihje.
VastaKustutaSiis oli see väga reeturi moel antud vihje: ka kanad-kadunukesed olid vabrikukanad, lausa samast kohast pärit. :(
VastaKustutaMeil oli kunagi üks kanalemb koer. Kui kanad õuel lahti olid, käisid ta toidukaussi tühjendamas ja ta kuudis kondamas ja ta vaatas seda kõike stoilise rahuga pealt.
VastaKustutaÜhel hommikul ärgates meenus, et kanaaia värav jäi ööseks lahti!
Õue vaadates ilmnes tore vaade: kanad olid koera ümber kobaras ja rebane istus koera ketiulatusest sammukese kaugemal.
Aga kahju küll su kanadest, tõsimeeli. Aga nii nagu ikka, aeg kõik haavad parandab.
Nii ilus lugu, Mummo!
VastaKustutaOn jah ilus lugu, mulle ka meeldis.
VastaKustutaVõeh. Aga hästi üles tähendatud.
VastaKustutaVõhiku küsimus: kas kanad repsi eest õrrele pakku ei pääse siis? Mul naabrinaine oli hädas, et kui õhtul õigel ajal kanu tuppa ei ajanud, siis lendasid õunapuu otsa unele.
VastaKustutaEi pääse. Pääsemiseks peaks õrs olema natuke rohkem kui kahe meetri kõrgusel, aga nii kõrgele jälle ei saa kana ka.
VastaKustutaOled näinud, kuidas rebane põllul põhupalli otsa hüppab? Ainsa kehavibutusega, lupsti?
Pealekauba lähevad kanad kergesti paanikasse. siis jooksevad nad edasi-tagasi nagu....nagu kanad.