Ühendasin meeldiva meeldivaga ja käisin täna Tallinnas. Üks kahest meeldivast oli isiklik põhjus, miks linna tulla ta teine ka natuke isiklik ja terake seltskondlik.
Nägin elusat Ritsikut, Kauri, (loodan, et ei eksi) mitteblogivat Dagnet ning ühte kena tütarlast (haa! Nüüd tean! Marca! Aitäh!), kelle nimi jäi mulle esimese hooga segaseks ja teise hooga ei julgenud ma üle küsida...saate ehk isegi aru...
Keegi ehk aitab mind mu hädas ja mälunõtruses...Ritsik? Keegigi? Palun...?
Kunsti nägin. Tänapäevast ja noortepärast, enamasti sisuseletuseta arusaamatuks jäävat ning sisuseletust lugedes arusaamatuks jäämises veel kõrgemale tasemele tõusvat kunsti.
EKA tudengite lõputööde festivali TASE19 raames toimuvat näitust vaatasime.
Huvitav oli. Mitte ilus, huvitav. Ilmselt olen lihtsalt vana känd, kelle piiratud vastuvõtuvõime ei suuda blablabla.
Ahitektuur oli arusaadavam kui enamik muid kunstiliike, makette vaadates oli raske eksida ("maja, puu, tee"). Nagu ikka esitletakse arhitektuuri linnu perspektiivist, ülalt on kõik ilus, kuidas inimene end hiljem majade vahel tunneb on kohati ennustamatu.
Ah, jälle ma kritiseerin asju, mida ise teha ei oska. Hapud viinamarjad ja nii edasi. Ning lobiseda oleksin võinud vähem, mõnel viivul tuli meelde tarkus, mille lõpp kõlab "...kui avada suu ja hajutada kõik kahtlused".
Aitäh seltskonnale, ise ja omapead ma poleks osanud seda näitust vaatama minna!
Hiljem koduteel, rongis, kuulsin pealt päris huvitavat kõnet. Arusaamatuks jäi, kas tegu oli pika monoloogiga telefonivestluse käigus või salvestas kõneleja meelespead iseendale, kuid sisu oli hariv.
Põhimõtteliselt on maailma hukkaminekus süüdi mikrolaineahjude kiirgussagedust määravad inimesed. Need inimesed tegutsevad teadlikult. Kiirgussageduse muutmise abil kodeeritakse inimesi tegema asju, mida nad muidu iial ei teeks alates monströösse õgardlikkuse tekitamisega (maailm rasvub!) kuni inimese seksuaalsuse mõjutamiseni. Inimene muutub seksisõltlaseks, pornosõltlaseks, isegi homoseksuaalseks - kõik sõltub tema mikrolaineahju kiirgusest. Võivad tekkida sundmõtted, tikid, sõnavara muutused, veidrad harjumused....
Kokkuvõtlikult: inimene, kes seda monoloogi pidas hoiab oma mikrouuni tõenäoliselt magamistoas, öökapil, pea kõrval.
Rukkirääk pole veel magama jäänud.
Tema ja rong laulavad duetti.
Postitused
Neiu roosas oli Marca.
VastaKustutaAitäh. EKA / TASE19 vaatamine oli minu idee.
Ma olen arusaamatuse osas nõus.
Ma küsisin pärast näitust valvuri-preili käest, kas kusagil on ka need tööd, millega EI lõpetatud. No et inimene tegi oma lõputöö valmis, lootis ülikooli läbi saada, aga komisjon või kesmis ei kiitnud heaks. Ei lubatud kaitsmisele või kukkus kaitsmisel läbi. Et millised on need taiesed, mida EI loeta piisavalt kunstiks, et selle eest noorele diplom anda? Kas nood oleks arusaadavamad, lihtsamad? Tahaks näha!!
No, ja mis öeldi? Liiga arusaadavad tööd jäid välja?
KustutaJap, see oli sul hea idee, tänud värskendava meelelahutuse eest!
Kaamos, tore, et tulid ja kahju, et pidid varem ära minema. Mis mõttes vähem lobiseda, kokkusaamiste mõte ju suhtlemine ongi 🙂.
Mikrolaineahjude kiirgus valiti kunagi suht suvakalt ära ja siis fikseeriti terve maailma jaoks. Fikseerimise mõte on nii, et kõik teaks ja ei ehitaks sama sageduse peale muid raadioseadmeid (näiteks wifi seadmeid, mida sellel ajal muidugi veel olemas ei olnud).
VastaKustutaAhjudest kirjutab näiteks siin:
https://what-if.xkcd.com/131/
Itsitati. Ma arvan, et variant kaitsmisel läbi kukkuda ei kuulu moodsa kõrghariduse juurde.
VastaKustutaMa pidasin Marcat ta blogi lugedes vanemaks. Väga küpset juttu ajab ju!
VastaKustutaSeega on noorus hukkaminekust väga kaugel.
Kaur, jätame inimestele nende vandenõuteooriad. Selles rääkijas oli kirge ja põlemist nagu jüngritel oma sõna levitades. Normaalsete teadmistega inimese jaoks küll vales kanalis, aga seekord sobis see näiteks kustinäituse mõningase absurdiga seostatuna eilsesse nagu valatult.
Mina jah oli see "tütarlaps roosas" huhuh :)
VastaKustutaAga näitusest jäi sama mulje. Ma pärast sealt voldikust vaatasin, et maalierialal oli lõpetajaid kolm, aga maali moodi asju nägin ainult neid kolme Ronald Reagani (?) korteežist. Kas ülejäänud jäid nägemata või lihtsalt märkamata?
Samas tegelikult mulle meeldis, oli huvitav ja ilmselt poleks kunagi sinna omaalgatuslikult osanud sattuda.
Kas kolm värvilist omletti kummalisest materjalist paberil (?) ka mitte maalieriala tööd ei olnud?
VastaKustutaKusjuures see oli päris kena kolmik, kusagil suure ruumi monotoonsel seinal hoiaksid need kindlasti pilku paigal ja snnaksid meeltele tegevust.
Jah, meenub, võisid olla küll.
VastaKustuta