Bussipeatuses istub tibatilluke pallikujuline mammi, nukukingades jalad asfaldi kohal korrapäraselt kõlkumas nagu pendlid. Veel natuke ja ootan, et kusagilt ta sügava igavuse värvi rätiku alt lipsab välja kellakägu, et krabiseva häälega kevadet kukkuda, tädi nagu pontsakas käokell.
Mammi kiigutab jalgu ja joonistab asfaldile jalutuskepi otsaga mustreid.
Mustrit.
Ühte kujundit, korduvalt ja korduvalt.
Ta jalge ees loigupõhjas on juba kümmekond pisikest nähtamatut südant ja neid aina lisandub ning lisandub. Pisike krookes suu käoluuki meenutavas näos ei naerata, natuke vesised silmad isegi ei vaata jalutuskepi poole, aga käsi muudkui joonistab...
Postitused
Ma justkui teaks seda mammit. Koolitustel käies olen ka ühte sellist märganud.Pisikene ümmargune nagu pall.Istub toolil, jalad maha ei ulatu, aga aina kiigutab neid. Kõhu peal hoiab kramplikult oma muumimammalikku kotti.Vaatan neid jalgu, mis oma rütmis kõiguvad ja mõtlen, et mis tal seal kotis küll on, et nii kõvasti vastu rinda surub.Äkki peaks koti asemel hoopis kepi kätte andma?
VastaKustutaMa ka justkui teaks...
VastaKustutaMillegipärast seostus mitte trullakana, vaid kõhna Kübaramoorina Gena ja Potsataja multikast.
Kevad on kaamose surm.
VastaKustutaSee on iseenesestmõistetav.
Maa pöörleb lihtsalt sedavõrd.
Miks Kaamos endale Kaamos nimeks valis
ja laest sellise ... nime valis ... ning
Halleluuja Kevad tuleb niikuinii
Mäletan, oli ta ju tuntud kui Tühi
ja mina/tühi ka ka selle õnge läksin,
sest tühjus on budistlike konnade konks.
Algusest peale olen kaamos olnud, vahepeal pidasin pika pausi ja tagasi tulin puhta lehena, tühjana, sellest ka vahepealne nimi.
VastaKustutaAga kaamos lõi sellest lõpuks läbi ja üle.