Eile oli vaikimise päev.
Mitte ühtegi häälega öeldud sõna.
Meelega tegin nii, õhtul oli kavas vaid üks telefonikõne, aga ajal, mil oli plaanis see teha magasin nagu mätas ja pärast oli juba hilja. Sorry, ema!
Selline päev... Paterdasin mööda maja ringi, seljas hõlst, mille olemasolugi ma võõrastele ei tunnista, pea pulstis ja padjanägu poole lõunani ees ning pitsaviilakas risti hambus. Naised saavad aru. No vähemalt osa neist. Meist. Naistest.
Vaikimine on enesetundele hästi mõjunud, peaks seda sagedamini tegema.
Kahjuks on kannatlikkus kadunud, kolmandat päeva vaatan "Bird boxi", pole veel poole pealgi. Mõte läheb uitama, pooltoored jutud käivad küsivad paberiletuleku luba, ma panen nad ootele. Mõnest mõttest juttu ei saa, näiteks sellest, et huvitav, kui Harrison Fordi järel maailma tuntuselt teine puusepp oma järve peal kõndimise trikki tegi, kas ta äkki kogemata siinsamas Peipsil ei olnud? Jaanuaris? Siis on järv ju kuivalt jessukesi täis, olgu jää kui pude tahes.
No ja siis ma vaatasin oma maja. Siit pole keegi peale koera pea kaks päeva õues käinud, ilm on ka minuga mestis ja kõik vanad jäljed lumeteki alla peitnud. Kui maja väljastpoolt vaadata (kaamerast), siis on tunne, et see on tühi. No ja siis tulen ma aknale ja lehvitan iseendale ning telefonist mu käes on näha lehvitav inimene minu kodu aknal.
Etskae, ma olen kodus!
Lollakad mängud, ütleb äkki minus ärganud täiskasvanu.
Peorikkuja, nähvan talle vastu.
Millest ma blogisin kümme aastat tagasi?
Küllap mingi triviaalne teema, uimase rahu ja pikaldase kulgemisega kirjutatud olmelugu. Küll aga on mul meeles, et kümme aastat tagasi sain paar kirja internetilegend Klaarikalt (võibolla mõni mäletab). Esimeses kirjas kutsus ta mind üles patust pööramisele ja õigele teele asumisele ja pärast minu ükskõikset keeldumist needis ta mind ära.
Lahe.
Nii kristlik.
Ta oli üks väga vilets misjonär, arvan.
Õues on nii valge, nii valge. Peaaegu täiskuu ometi. Peaks välja vaatama minema, ehk on mõni täht kukkumas, saaks soovida. Tegelikult ega ikka ei lähe ka, esiteks on külm ja mina ikka veel natuke rikkis ja teiseks on mu soovid alati nii võimatud, et ükskord nägin oma silmaga, kuidas langev täht pärast minu soovi temani jõudmist otsa ringi keeras ja tagasi lendas.
Võibolla ei olnudki täht, äkki oli lennuk.
Mkm, ikka täht oli. Kindel!
Postitused
Klaarika? Pole olnud.
VastaKustutaKes mäletavad Ramloffi, need võivad ka Klaarikat mäletada. Ta vist ise ei bloginud, küll aga oli usin teisi blogijaid meeleparanduse teele manitsema. Rämmeli pühendunud jünger.
VastaKustutaTegu oli ühe väga õnnetu ja täiesti mustvalge maailmapildiga roosa kampsuni eas üksildase prouaga.
Ramloff on oma blogis avaldanud ühe tema kirja, mis algas sõnadega "Kui minu teha, siis ma rebiks sult ühekaupa sõrmed otsast ja riputan haavadele soola ja pipart" (edasi läheb rõvedamaks), ega mulle saadetu väga erinenud ja küllap oli teisigi, keda ta sajatas. Temast sai alguse üldnimetus "blogimaailma klaarikad".
No ja loomulikult ta ka kommenteeris enam-vähem samas stiilis, seda ka veel.
VastaKustutaVahel ma imestan kustkohast mõtted tulevad. Takkajärgi mööda mõtterada minnes võib väga huvitavaid seoseid leida. Siin Sinu jutuski leidsin ühe sellise. Kõigepealt oli mõte vee peal kõndivast puusepast, ja kuskil seal veidi kaugemal oli kristlusega mõtteseoses olev Klaarika. Kas juhus või mõtteseos?
VastaKustutaJah, mis Ramloff teeb, tahaks teada. Tema viimane blogipostitus on viie aasta vanune. Mis Klaarika teeb, sorri, aga ei huvita.
No vot mis traamad ja dragöödjad must kõik mööda on jooksnud. Ma vist lugesin seppi (3 tk) ja tellerit sel ajal, kui prouade vahel sihuke kähmelus käis.
VastaKustutaOli keegi karikate emand, äkki ta oli algselt "klaarikate emand"???
Oi, ei-ei, karikate emand on kena noor inimene, temal on sapisoolikas vist üsna puudu.
VastaKustutaTeda ei saa selle isehakanud ristisõdijaga isegi kaudselt seostada.
Ma arvan, kuigi kindel pole, et autentne klaarika ise ei bloginud, tema pühendus kommenteerimisele ja sajatamisele.
Loodan, et tal on praegu kõik hästi ja ta käib kenasti tõrvikurongkäikudel, tundub, et see talle sobib.
Ramloff on fb-s, kiikasin just. Mida ta teeb ei tea, aga loodan, et ka tal on kõik kenasti.
VastaKustutaeiei, ma üldse ei tahtnud vihjata, et k.e. == klaarika, vaid et.. ähh ma ei teagi.
VastaKustutaVist sain aru, sa pakkusid "klaarikate emandat" kui tolle usupööraja algvormi põlisnime.
VastaKustutaPikad juhtmed mul, väga pikad😁
Minu arust kommenteeris ta vahepeal ka Tiiu nime all, kui see Tiiu just keegi teine samasugune ei olnud.
VastaKustutaTiiu ta ka ei olnud, Tiiu oli üks lahkuminekut väga traumaatiliselt üle elanud inimene, kes kindlasti ei oleks "oma püha naiselikku armastust" R-ile patust pääsemiseks pakkunud ja keeldumise pärast sõgedaks keeranud. (Krt, mõnikord ei mäleta ma oma nimegi, aga igasugust pahna, vot seda mäletan...)
VastaKustutaOli kes ta oli, hirmus pahatahtliku tüübiga oli tegu igal juhul. Hea, et temaga seotud epopöast kümme aastat möödas on.
Äkki Klaarika vaatas, et kodumaal ei saada teda edu, läks Aafrikasse pagulaseks – viletsad (mis seal salata, ka kõige tublimad) misjonärid lõpetavad alati tundmatu suguharu pidulikul dineel...
VastaKustutaViimasel ajal olen populaarteaduslike oopusi jälginud, kuu-paar tagasi näidati dokumentaali galaktikate keskmetes asuvatest mustadest aukudest – ju äkki see järsku tagasipööret sooritanud täht tiirles ümber massiivse musta augu?