Täna öösel oli külm.
Huvitav...paar nädalat on aed olnud täis purjus liblikaid, ikka on ju käärima läinud õunu muru sees peidus, liblikakõrts missugune...kuidas nemad selle öö üle elavad?
Niikuinii tuleb varem või hiljem hommik mil nad enam ei ärka.
Elan peale pikka blogikoomat tasapisi sellesse maailma jälle sisse. Loen ikka palju, palju enamaid kui kõrvale lingitorni mahub, mõnda põgusamalt, mõnda järjepidevalt. Moe- ja ilublogidega pole mul enam suurt midagi peale hakata, titeblogid tekitavad aeg-ajalt äratundmisrõõmu - ahhaa, saite nüüd, kõik on just nii nagu vanasti! Trenniblogid... ma pole siiani selgeks saanud, mis loomad need väidetavalt füüsilise pingutusega kehas tekkivad endorfiinid on, küllap ei ela nad minu kodukandi metsades.
Jajah. Ving-ving-ving.
On blogisid, mille lingi tõenäoliselt lisan varsti (kui laiskus korraks järele annab) oma nimekirja, on neid, mida loen, kuid salgan. Selle viimase "blogisid" võiks vabalt ainsuses kirjutada.
Mul on tunne, et ma jälgin juba alanud rongiõnnetust. Kõik, lõpp, teha pole enam midagi, jube pauk käib kohe, aga mina vaatan ja vaatan, küsi veel hetke õuduses ette sirutatud, nagu see aitaks.
Vaesed kaasreisijad, kes tegelikult ju sündisid sellesse "rongi".
No ja ei saa jätta lugemata ka ...äh, vähemalt ei näri ma küüsi. Las see pahe siis olla.
Huvitav...paar nädalat on aed olnud täis purjus liblikaid, ikka on ju käärima läinud õunu muru sees peidus, liblikakõrts missugune...kuidas nemad selle öö üle elavad?
Niikuinii tuleb varem või hiljem hommik mil nad enam ei ärka.
Elan peale pikka blogikoomat tasapisi sellesse maailma jälle sisse. Loen ikka palju, palju enamaid kui kõrvale lingitorni mahub, mõnda põgusamalt, mõnda järjepidevalt. Moe- ja ilublogidega pole mul enam suurt midagi peale hakata, titeblogid tekitavad aeg-ajalt äratundmisrõõmu - ahhaa, saite nüüd, kõik on just nii nagu vanasti! Trenniblogid... ma pole siiani selgeks saanud, mis loomad need väidetavalt füüsilise pingutusega kehas tekkivad endorfiinid on, küllap ei ela nad minu kodukandi metsades.
Jajah. Ving-ving-ving.
On blogisid, mille lingi tõenäoliselt lisan varsti (kui laiskus korraks järele annab) oma nimekirja, on neid, mida loen, kuid salgan. Selle viimase "blogisid" võiks vabalt ainsuses kirjutada.
Mul on tunne, et ma jälgin juba alanud rongiõnnetust. Kõik, lõpp, teha pole enam midagi, jube pauk käib kohe, aga mina vaatan ja vaatan, küsi veel hetke õuduses ette sirutatud, nagu see aitaks.
Vaesed kaasreisijad, kes tegelikult ju sündisid sellesse "rongi".
No ja ei saa jätta lugemata ka ...äh, vähemalt ei näri ma küüsi. Las see pahe siis olla.
Postitused
Lihtsalt märge - alati muigan, kui rongiõnnetusest juttu tuleb. Teeb tuju heaks.
VastaKustutaEndorfiinid - kinnitan - on olemas. Saadaval nii trennist kui aiamaa kaevamisest.
VastaKustutaMa tean, Kaur, aga salgan. Ma olen neid salapäraseid endorfiine leidnud veest ja vee pealt, ujuda ja aerutada võiksin lõputult. Samas ei meeldi mulle võistelda.
VastaKustutaMina ei hooli. Ma tahaks rahus ujuda tunnike või paar.
Kui see "loen, aga salgan" blogi on seesama, mis mul, siis ma tean isegi miks seda loetakse. Nii lihtne on ennast normaalse inimesena tunda. (Vahepeal on just seetõttu isegi piinlik.)
VastaKustutaMa usun, et me loeme sama asja.
VastaKustutaKui poleks kommentaare, sureks see veski ise välja, aga ....