kolmapäev, 27. juuli 2022
Wine talks, no 2
pühapäev, 24. juuli 2022
Õnn
Ma olen üle mitme kuu (Mitme? Ei mäleta...) üksi, kõik on vaikne ja rahulik, on paus elus. Paaritunnine paus, ööpikkune kõige enam.
Ja akna taga sajab vihma, õrna, sabistavat, viinapuulehti oma peenikeste jahedate sõrmedega koputavat vihma.
Nutma ajab. See hetk on õnn.
Siuhti.
neljapäev, 7. juuli 2022
***
esmaspäev, 20. juuni 2022
Pööripäevaaegne
Imelik.
Ükskõik milline aasta minevikust, ka hiljutisest keerulisest ajast näib olevat olnud hea.
Oleks ma siis teadnud, et see on hea aasta.
Aga mis siis, kui ka praegu on tegelikult hea aasta, ma lihtsalt ei tea seda veel?
***
Mitu kuud olen hommikuti uudiseid avades lootnud, et naabritel on põhjust "Luikede järve" vaadata. Ikka veel ei midagi.
***
Kana otsustas lapsed hankida. Noor ja loll alles, kes siis sõja ajal lapsi saab. Protsess on siiski käimas, mõned nädalad veel, siis on näha, kas sai hakkama. Noor (tulevane) isa on veidi kurjaks läinud ja noor (tulevane) ema kolgib nokaga, kui uudishimulik olen.
pühapäev, 19. juuni 2022
Kirjand "Kuidas ma puhkan", kolmas B
Kaladel oli täna hea päev.
Kõigepealt proovisin landiga. Lant lendas hästi, peaaegu sama hästi kui see kõver julla, mille liigutamine kas vabastab või lukustab rulliku - vastavalt siis sellele kas kalameesisik tahab oma raudkalakest visata või tagasi kerida. Jubina kukkumise sulpsatus oli valjem kui landi langemise heli, lõikas kohe hingest läbi.
Eks homme kuuri all on näha kas saab tollest rullist veel asja või jääbki "viska lant jõkke ja viruta ritv sinnasamasse järgi"- asjaks.
Seejärel lasin korgi ujuma. Selline õngitsemine on alati paras kannatusmäng, aga kannatust mul on. Vähemalt nii ma arvasin. Või mis arvasin, ma olin selles kindel.
Mõtlesin ümber pool tundi peale kihulaste dessanti. Ehtne Lapi räkkä-aeg Eesti jõe ääres, kahekümnendaks minutiks olin neelanud vähemalt kümme kihulast ja silmad hakkasid kinni paistetama.
Niisiis nagu äsja lugesite oli mu pühapäeva õhtu jumalikult ebaproduktiivne ja muidu ka ilus. Ei usu? Vaadake pilti.
kolmapäev, 15. juuni 2022
Tutt
esmaspäev, 6. juuni 2022
Mõttepuru
esmaspäev, 30. mai 2022
Supermutt
teisipäev, 17. mai 2022
Süüa tahaks
Mu õng on liiga pikk.
Ja kork on kole pisike, passi või binokliga.
Riietus on ka imelik – kleit, plätud ja talvejope. Kohas, kus ma kalal käin
olen saja korra kohta kolmel korral teisi inimesi kohanud ja ega nemadki
paremini riides pole. Kleit, tõsi küll, on siiani olnud ainult minul. Mis parata,
teised on mehed olnud.
Vihmausse
hoian ma nokaga joogitopsis, tittede omas. See vedeles kapis ja tittesid enam
pole, ainult pubekad on.
Suured
kalad...
Need
panen ma...
Ei
pane koorepurki, ei pane. Ämbrisse peaks panema, aga mul pole neil kordadel,
mil sel aastal kalal käinud olen, ämbrit kaasas olnud, mu auto on tühjasid
viinakaste täis, sinna panengi. Et miks viinakaste? See on omamoodi sport, üks
pood, kus käin paneb klientidele kauba jaoks pappkaste kuhja ja ma hakkasin oma
mandi autosse viimiseks valima nimme viinakaste, ma tahan näha, millal mu
lastel teatud kahtlused tekivad. Samal
ajal on viinakastid ühe käega kandmiseks sobivamad kui kohvi- või
makaronikastid, muide. Autos topin kauba käekotti ja kast jääb autosse.
Pagasiruum
on juba täis. Salongis on veel ruumi. Ja nüüd tassin osa kaste kaladega ju tuppa
ka, nii, et...lapsed, kontrollige oma ema, ma ei jõua ära oodata.
Kaladel
on täiesti ükskõik, millega ja kes neid püüab, nad on agarad ja ogarad.
Täna
lähen koju ja keedan kalasuppi muna ja murulauguga, teate.
(Kõht
on tühi, saage aru!)
Poeg käis lapsega metsas, nad nägid ilvest. Ega ma poleks uskunud, arvasin, et tahavad mu karujuttu üle trumbata, aga nad said loomakese videosse. Täitsa ilves.
Hommikul
vaatasin aknast välja ja – ohhoo! – kaks hiiglaslikku põtra põllul.
Binokliga
digimuundusid põdrad sulisperselisteks sookurgedeks.
Perspektiiv
on ikka imeline asi.
Ei, selle pildil (nähtavat) faunat pole. Lihtsalt ilus vihmaseelik pilvemoori seljas.