Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili

Ilm oli imeline. 

Ees ootas kohtumine, mis peab triumfiga lõpetama pika uuele töökohale pürgimise protsessi. 

Auto oli tuliuus, eritellimus, spetsiaalsete mugavuslisadega. 

Teekond oli suuremas osas tuttav, vaid lõpus oli mõistlik auto navi kasutada, aga mis seal salata – ka navi oli eritellimus, maailmas tõenäoliselt ainulaadne, programmeeritud meeldivalt inimlikuks. 

Felix muigas, meenutades varasemaid kogemusi vanamoodsate navigatsiooniseadmetega. „mahasõit_kolmandale_teele_tänavale“, „Ruuna_Kanaküla_tee_põhjasuunda_kolm_kilomeetrit“, haha, see oli kõik minevik. 

Felix oli uue põlvkonna navi demo näinud. 

 „Kõige parem oleks, kui sa pööraksid nüüd vasakule“ 

„Ringteelt sõida maha rohelise maja juurest“ 

„Võid kiiremini sõita, patrull läks just lõunale“ 

Mida sa hing veel tahad? Nagu oleks kaardilugeja autos, selline mittesuitsetaja-mittelaiutaja-mittenorskaja.

 Auto võttis kohalt sujuvalt, peaaegu hääletult. Uus masin, mõnus. 

„Navi, ma sõidan Hupsile, hakka kusagil paarteist miili enne juhatama“ 

„Oled sa ikka kindel, et oskad sinnamaani ise sõita, mind on loodud sinu abistamiseks?“ 

See oli pisut ootamatu. Aga mis seal ikka, eritellimus siis eritellimus, harjuma peab. 

„Jaa, ma olen esimest kahtesadat kilomeetrit mitu korda sõitnud, kindlasti jõuan kohale“ 

„Ise tead, ma võin vait ka olla“ 

Vaikus kestis kümmekond minutit. 

„Miks sa Vibila kaudu sõidad, läbi Nurri on lühem tee?“ 

„Lühem küll, aga see tee läheb läbi asulate, kiiruspiirangud ja puha…“ 

„Mhm, kihutaja“

Püha müristus, masin kasutab mühatust oma tunnete väljendamiseks! Ja toon näis ka kuidagi…võiks öelda, et nipsakas, kui tegu poleks AI-ga. 

Felix otsustas igaks juhuks vait olla. 

„Kihutaja, ma ütlesin“ 

Nüüd ei onud kahtlustki, masin noris tüli. Felix pidas vastu. Vaikis. 

„Ki-hu-ta-ja“ 

„Ole vait, ma ei küsinud sinult midagi. Ma ei kihuta, ma sõidan täpselt nii kiiresti kui lubatud on!“

 „Pluss paar kilomeetrit, sest „spidokas valetab“, tean-tean“ 

„Ole vait“ 

„Ise tead.“ 

Vaikus kestis pikalt. Kilomeetrid lendasid rataste all, sadakond oli neid juba läbi saamas. Hea lai tee, ilus ilm… eemalt hakkasid paistma kollased liiklusmärgid. 

Üheksakümmend kilomeetrit tunnis. 

Seitsekümmend kilomeetrit tunnis. 

Viiskümmend. 

Kolmkümmend. 

 Pindamine. 

 Navi köhatas. 

Tegelikult ei saanud navigatsioonisüsteem köhatada, see ei olnud lihtsalt võimalik, aga ta köhatas ometi. 

„Mis on?“ 

Vaikus. 

„Kas sina köhatasid?“ 

Vaikus. 

„Räägi, kui sinult küsitakse!“ 

„Nüüd siis võin rääkida, jah? Ma oleks sulle juba kümme kilomeetrit tagasi võinud öelda, et sa pead ringi sõitma, sellist teed on siin veel paarkümmend kilomeetrit, varsti läheb veel hullemaks“ 

„Ja miks sa siis ei öelnud?“ 

Tee oli tõesti hull.. Pigi oli vist väga vedel olnud, kivikesed rabistasid vastu auto külgi ja põhja ning Felix oigas mõttes, mõeldes neile tõrvatilkadele, mis ta auto külge kleepusid.

 „Miks sa ei öelnud?“ 

„Käskisid ju vait olla“ 

„Kas siit saaks veel ringi sõita nii, et ei peaks tõrva sees lödistama?“ 

„Kas uuele marsruudile on mingeid eritingimusi?“ 

„Ei, lihtsalt et seda pidi jõuaks kohale ja et pindamist poleks“ 

„Pööra kohe paaremale“

Mõtlemisaega eriti ei jäänud. Paremale viis peenike asfaldiriba, millel ümberpööramine oleks olnud võimatu, kuid mis seal ikka, vähemalt sile tee. 

 Kuue kilomeetri pärast lõppes asfalt. Sile metsaalune kruusatee, elab ehk üle. 

Kaheksa kilomeetri pärast küsis Felix navilt kaua selline tee veel kestab. 

 „Viis kilomeetrit“ 

Navi ei valetanud. 

Viie kilomeetri pärast oli teest järgi jäänud maa sisse kasvanud munakivitee keset sood. Soo oli osa teest oma hõlma võtnud ja porised loigud läikisid rõõmsalt päikeses. 

„Sõidad läbi küll“ 

Navi teadis, mida ta rääkis. Muidugi sõitis Felix sealt läbi. Auto aknad said küll mõnevõrra mudaseks, aga kinni ta ei jäänud. 

Nüüd küsis Felix natuke täpsemalt: 

„Millal ma maantee peale tagasi jõuan?“ 

„Kuueteistkümne kilomeetri pärast.“ 

Täpne masin, just nii kaugel maantee oligi. Felixi närvid olid viimseni pingul. Aeg, aeg hakkas otsa saama. Vähemalt asfalt hakkas uuesti pihta. 

Kiire oli. 

„Millal ma sihtpunkti jõuan“ 

„Praeguse kiirusega kell pool kaksteist“ 

Haa, pool tundi jääb veel varukski! 

Varuaeg kulus politseile seletamiseks, miks Felix kihutas, kuidas ta kahetseb oma kihutamist ja lubab sellist viga enam mitte teha. 

„Miks sa mind ei hoiatanud?“ 

Demos esinenud navi igatahes oli sõbralikum. 

„Sa ei küsinud politsei kohta. Kihutaja“ 

Felix neelas alla kõik koledad sõnad, mida ta öelda kavatses. Milleks oma energiat raisata masina sõimamisele. Oli ju ilm endiselt ilus ja sihtkohas ootas ees õnn. Või siis vähemalt midagi, mis vägagi sarnanes õnnele. 

Lõpuks ometi teeviit – Hupsi. 

„Hakka juhatama“ 

„Paremale. Kihutaja“ 

"Ära targuta, juhata! Kaugele veel minna tuleb?“ 

„Sinnani on maad kaksteist miili. Järgmisest teeotsast keera vasakule. Ära kihuta“ 

Läbi hammast hingates tekib selline… huvitav…heli, peaaegu nagu vile, pani Felix tähele. 

„Sinnani on maad üheks miili. Järgmisest teeotsast pööra paremale. Kiiruspiirang üheksakümmend kilomeetrit tunnis“ 

Felixs ei saanud aru, kuidas see juhtus. 

Aga noh, juhtus. 

Ta karjus navigatsioonisüsteemi peale nagu poolemeelne, jättis auto seisma, tagus rusikaga kapotti, lõi jalaga logari praokile, virutas põlvega pagasiluugi pihta ja muudkui röökis. 

Tegelikult Felifx ei aimanudki, et ta teab niipalju sõnu, mida kuuldes oleks vanaema saatnud teda mitte enam seebiga suud pesema, vaid vähemalt lusikaga pesupulbrit sööma. 

Kui see kosk otsa sai oli hing üllatavalt kerge ja riided masendavalt porised. 

Hinge eest tuli siiski hoolt kanda, olgu need rõivad pealegi, küll ta selle tulevasele tööandjale ära seletab. 

„Ja nüüd oled sina vait!“ 

Navi kuulas sõna. 

 Tee lookles siia- sinna, vaated olid kord kenad, kord igavad ja Felix tundis, kuidas suur rahu temasse voolab. Probleemid lahenevad, riided ja auto saab puhtaks, uus amet tõotas palju kaunist. 

 Telefon helises, uue ülemuse number. 

„Felix kuuleb“ 

„Oled kohe siin, jah? Meil on välispartner veel siin, kohe hakkab lennujaama sõitma, pead täpne olema! Nad ütlesid, et töö saab sellele kes õigel ajal kohale jõuab, sinu konkurent pööras just väravast sisse. Sa tead, et ma eelistan igal juhul sind, ole täpne või pean tolle tohmani palkama!“ 

Muidugi. Loomulikult oli Felix täpne, ta ema oleks võinud „Täpne“ Felixi keskmiseks nimeks panna. Kohe on ta kohal. 

„Navi, kui kaugel me sihtkohas oleme?“ 

„Sinnani on maad kaksteist miili. Kihutaja. Märatseja“ 

"Oot, sa ajad midagi segi, kaksteist miili on ammu sõidetud. Kaugel me sihtkohast oleme?“ 

„Sinnani on maad kaksteist miili. Sa oled üle-eelmisest teeristist alates valele poole sõitnud. Kihutaja. Märatseja“ 

Vihma hakkas sadama.