o_0

 

Instagram 12

Kui meie kohale jõudsime, oli pool taldriku suurusest seenest juba söödud. 

Kanad, kapsad ja pühapäev

Pühapäev.

Maakas viis kanadele kaerahelbeid, seejärel tegi Hispaania omletti ja 3 õhufritüüri sardelli. Enda sardelli jättis söömata. 
"Nüüd võiks poodi minna," ütles Maakas.
"Mhmhm."

Sõitsime suuremasse alevikku poodi.
Sügavkülma on Grossi raieliha suvešašlõki jääkidest kogunenud korralik varu lihaseid konte, pekki ja kamaraid. Õues on niiske ja jahe. Mulgikapsa-aeg on käes. 

Barbora pilt

"Aga Läti marineeritud hapukapsaga!"
"Miks?"
"Sest muid ma ei tunnista."

COOPis rändas korvi Läti marineeritud hapukapsas, värske kartul, banaan, seemnetega sai, kõrvaklapid, piim, hapukoor, kodujuust, õlu, siider, mitu sorti viimsepäeva allahindlusega peekonit ja veisesink. 

Tõstatasin korduvalt erinevate kaupade juures teema, et "äkki kanad tahaksid..." Maakas ei öelnud midagi, aga pilk ütles, et ta saadab mind kohe ... .

Siis sattusime munakastidega aluse juurde. "Mis imemunad need veel on?" vahtis Maakas uskmatul pilgul Kikerikii munakarpe. 4,79 € kümme muna.
"Kikerikii on Äntu bränd ju," ütlesin tähtsa näoga. "Sama farm, kust Sitavarese ja Co tõime."
"Nii kallid munad on kodus?!" ei suutnud Maakas uskuda. 

Edasi läksime Grossi, sest COOPis polnud kassidele sobivat konservi kampaanias. Igat konservi nad ei söö, eriti Matilda. Grossis ka ei olnud. Aga ärge muretsege, kassidel on veel enam kui nädala varu kodus olemas. Küll aga oli allahindlusnurgas samast Läti hapukapsast –80%. 0,34 €. Kortsutasime kulmu, võtsime ühe lisaks.
Teises allahindlusnurgas oli pisut aegunud manna. "Kana-manna on saadaval" teadustasin. See rändas korvi. Siis märkasin Grossi omatoodangu sarvekese makarone. 0,49 € pakk.

"Kas kanad söövad makarone?"
"Jah, neile meeldib isegi rohkem kui manna."
Kolm pakki korvi.
"Aga, aga, aga kanad tahavad makarone hakklihaga, valku ka ju, mitte niisama?" 

Maakas hakkas juba ärrituma, kuni talle meenus munade hind ja kuni me avastasime kulinaarialeti kõrvalt piskese sügavkülma. Koerapiltidega pakendid "lemmikloomade toit, termotöödeldud". Grossi omatoodang seast, veisest, linnust, täpselt külmutatud "hakkliha". 0,98 € kilo. "Okei, nad on seda väärt," nentis Maakas ja kobe kotitäis läks Henriettale ja tema sõbrannadele korvi.
Kassalinti silmitsedes ajas Maakas silmad punni. "Endale ostame allahinnatud kaupa ja kanadele täishinnaga?!"
"Mhmhm."

Koju jõudes hüppasin esimese asjana kanalasse, käigu pealt põõsast arooniaid kaasa haarates. Hommikused kaerahelbed ei olnud veel otsas, nii et said marjalisandi. Kanad oskavad arooniaid hinnata küll. 

Edasi sai tuli pliidi alla. Pliit sai nii seest kui väljast süüa täis. Maakas tegi ahjus searibi ja köögiviljadega ühepajatoitu. Pliidi peal keetis õunamahla läbi. Mina asusin inimeste mulgikapsaste kõrvalt, mis on igav teema, kanade homset ja ülehomset sööki tegema.
Maakas küsis oma hommikuse söömata sardelli kohta, kas ma tahan seda või läheb kanapotti - no ma natuke nagu tahtsin, aga kana tahab ka ju, nii et ma ütlesin Maakale, et kanapotti, aga enne hakkigu ikka ära, et ainult üks või kaks seda endale ei saaks. 

Pâtes à la viande hachée, aux fanes de betterave et aux fanes de carotte ütleb Google translate "makaronid hakkliha, peedi- ja porgandipealsetega" kohta.
"Osa värsket tuleb hakituna sisse keeta, nii nad söövad paremini kõik ära," seletasin. Ja pistsin talle hakitud "salati" lõikelaua nina alla. "Ilus, onju."
Maakas noogutas. Mulle miskipärast tundus, et ka muigas.
"Ja väiksem osa pärast veel peenemalt hakituna peale panna, struktuuri ja värskuse mõttes."

Kiudaineid ja vitamiini kanade makaronipotti

Maakas ütles pahuralt, muigamata, et on küll koguaeg süüa saanud, aga kaalub kanaks hakkamist. 

Vahepeal viisin kanadele lõunasöögi ära: eilane inimeste mannapuder tänaste Maaka köögiviljaroa koorte ja sügavkülma koristamise mitmete jäätiste jääkidega. Söödi arooniateta. 

Aga ilm! Sajune ja tuuline. Daamid kibeleks justkui õue, aga märg ju. Kügelevad aknalaual, vahivad etteheitval pilgul ja pahandavad omas keeles, justkui saaks ma ilma muuta.
Teatasin Maakale tuppa tulles, et kanadele on vaja ehitada poolkinnine diivani ja liivavanniga tuulekindel veranda. Ähh, esialgu vist ei saa projektist asja...

Vihmane, vihmane. Matroon all paremas nurgas. 

Aga kuna olukord hakkab ka gastronoomiliselt käest minema, siis otsustasin end kana-alaselt edasi harida ja ehk kirjutan kokaraamatu kanatoitude osas. Ptüi, kanadele mõeldud toitude osas! Hommikusöögid, snäkid, soojendavad road, pühade menüüd, gurmee jms. 

Draakon, vihmauss ja lepatriinu

 

"Kus me oleme?" sosistas Henrietta kitsas pappkastis vaevu hingates.
"Kui sa seda veel ei tea, siis ilmselt mitte enam seal, kus me enne olime," nähvas Matroon.
"Siin on nii kitsas, et mu nokk on kellegi tagumikus," kaebles Hädavares.
"See on minu p**se," ütles Sitavares. "Ma pole palunud sul oma nokka sinna toppida!"
"Palunud, palunud, siin on nii pime, et ma ei näe s*ttagi ja jumal tänatud, sest sul on jälle nädal aega vann võtmata," õiendas Hädavares.
"Kas keegi teab, kuhu meid viiakse?" küsis Nudist. Keegi ei vastanud. 

Auto mürises, pappkast kõikus. Järsku jäi kõik vaikseks. Kast tõusis lendu, rappus veel ja avanes järsku. 

Kanad pilgutasid ootamatus valguses silmi, julgemad ajasid end jalule. Nende ees oli väike kanala, hoopis teistsugune kui suurfarm. Seintel munemispesad, 2 akent, nurgas imelik hõbedane õrs, põrandal saepuru, nurgas jooginõu, keset ruumi söötur ja veel midagi. 

"Kas see on uus kodu?" küsis Henrietta.
"Paistab nii," ütles Matroon ja kargas otsustavalt kastist välja, virutades möödaminnes vihase nokahoobi kätele, mis kasti kaant avatuna hoidsid. Oleks ta inimkeeli rääkida osanud, oleks ta Juha Vuorineni lemmiklause lendu lasknud. Hädavares ronis Matroonile järele ja vaatas ringi. Sitavareski järgnes ja keksles külg ees sööturi juures lebava objekti suunas. 

"Mis kurat see on?" imestas Sitavares.
"Ära mine, see on pomm," karjatas Nudist, kes piilus ikka veel üle kasti serva.
Matroon astus ette ja toksas pommi nokaga. Maigutas ja matsutas. "Söödav, isegi väga hea, ma ei tea, miks nad farmis meile selliseid asju ei andnud!" See info tõi kogu kanakamba kastist välja ning peagi olid kõik harjani poolikusse arbuusi kaevunud. 

Esimene nädal möödus sisekanalas. Kanad sõid. Kanad jõid. Kanad munesid. Kanad kraapisid saepurus. Kanad võtsid liivavanni, isegi Sitavares. Kuigi ta oli Sitavares edasi. Kanad magasid. Aga mitte õrtel, vaid soojustatud põrandakuudis. Eluke tundus täitsa ilus ja turvaline. 

Seitsmendal päeval juhtus midagi. Üks akentest osutus luugiks, mis oli järsku pärani. Sealt paistis päike, rohelus, tuhises sisse värske õhk.  

Matroon kargas õue. "Tulge ka," ütles ta. Keegi ei liikunud.
"Noh, mis te passite, mida te kardate?"
Hädavares ronis mööda redelit aknalauale ja piilus välja.
"Seal on midagi."
"Mis?"
"Ma ei teaaaaa..., aga ma kardan!"
Sitavares venitas redeli keskmiselt astmelt kaela pikaks ja kiikas õue.
"Draakon!"
Kõik tardusid, peale Matrooni, kes neelatas ja tiivavuhinal tuppa tagasi kargas. "K-k-k-kus, ma ei näinud teda?!"
"Ta peidab end hästi!"
"Väljas on täiesti draakoniilm," teadis Henrietta.
"Mina olen kuulnud, et seal elavad rebased."
"Ja kullid."
"Ja nugised."

Kõik taganesid. Osa puges talvekuuti. Võeti vastu otsus, et õue ei lähe. 

Järgmisel hommikul avati luuk uuesti. Ja ülejärgmisel. Ja ka edaspidi. Kanad püsisid sees. Inimesed ootasid. Draakon ootas.

Lõpuks sai inimestel kannatus otsa. Ükshaaval rabati kanad põrandalt kaenlasse ja lükati üle luugi õue. 

"Ma ei ole selleks valmis!" karjus Hädavares
"Ma ei ole paraplaan," kisendas Sitavares naadipuhmasse maandudes.
"Ärge-ärge-ärge tehkeee!" kiljus Nudist. 

Plärts. Plärts. Plärts. Kuni kõik 10 olid õues. Nad tardusid. 

Draakonit ei paistnud. Matroon astus ühe sammu. Veel üks samm. "Kuulge..." Ta nokkis nõgesepõõsast. "Pole paha."
Kanad said tardumusest üle ja hakkasid kana-asju ajama. Kuni tekkis uus probleem. Kuidas tuppa tagasi saada? Kümnest viis leidis luugi üles ja sai enne pimedat kodukuuti.
"Ma lihtsalt ei tea, kus mu kodu on," ahastas Sitavares hämaruses ning otsustas seinale toetatud vana traktoriratta taha magama pugeda. Sealt, ühes muude jobukakkudega, toimetati ta taskulambi valgel käsitsi kanalasse. 

Kui viimane kana aknast sisse lükati, olid viis jobukakku keset pimedat kanalapõrandat. Nad lösutasid. 

"Homme alustame streiki," teatas nördinud Hädavares. "See oli alandav!"
"Jah, me ei mune enam," teatas Nudist.
"Mitte ühte muna," kinnitas Sitavares.

Järgnevad päevad oli pesakastides vaid kolm muna kümne kana kohta. Streigimurdjaid leidub alati!

Luuk tehti igal hommikul endiselt lahti. Neljandal päeval peale koletut vägivalda juhtus ime.
Henrietta astus luugi juurde. "Ma lähen vaatan natuke."
"Ära mine," ütles Hädavares.
"Miks?"
"Draakon!"
Henrietta astus õue. "Teate..."
"Mis on?"
"Siin on soe, päike."
Üks kana hüppas veel luugist välja. Siis teine.
"Siin on muld ja mullused lehed," teatas Nudist siblides.
"Ja NAAT!"
"Mis see veel on?"
"Snäkk on, vitamiin!"

Järgnes esimene vihmauss. Matroon tõmbas selle maast välja.
"Daamid, me oleme puhvetis!"

Järgnes kaos. Kanad tuhnisid maad nagu purjus juhiga ekskavaatorid. Naat. Vihmaussid. Putukad. Rohulibled. Teod. Kõik läks nokast alla. 

Hädavares vaatas taevasse. "Kas päike võib meid ära põletada?"
Nudist raputas oma kahvatuvõitu lopsakat harja "meil ei ole päikesekaitsekreemi!"
"Kui kana hakkab SPF 50 kasutama, siis on tsivilisatsioon lõplikult pe**es, selliseid asju pole isegi TikTokis" teatas Matroon elutargalt ja kugistas ühe eriti rasvase tõugu. 

Matroon: see kõige püstisema ja punasema harjaga

Sellest päevast hakati vabatahtlikult õues käima. Alguses ettevaatlikult, siis aga järjest kaugemal ja kauem.
"Draakonit pole, lendas vist juba lõunasse" õitses Sitavares.
"Pole olnudki."
"Sa ei julgenud neli päeva õue minna!"
"Ah, need vanad asjad..."

Ühel hommikul kuulis Matroon aia tagant imelikku häält. Brrrrrrrrrrrrrrr...

"Mis pagana asi see on?" küsis Hädavares aia äärde tormates. Brrrrrrrrrrrrrr... "Draakon!" kiljatas Hädavares.
Matroon ajas kaela pikaks. Aia taga liikus midagi madalat ja punast. Mustade täppidega.
"Pekki küll, see on lepatriinu," teatas Sitavares.
"Lepatriinu?" küsis Henrietta. "Miks ta nii suur on?"

Kõik olid aia äärde kogunenud ja vaatasid. Lepatriinu liikus aeglaselt mööda muru edasi. Brrrrrrrrrrr...

"Ta ei lenda, lepatriinud lendavad," ütles Henrietta.
"See ei lenda!?"
"Võib-olla on värdjas!"
"Ta on lihtsalt paks!"

Lepatriinu sõitis edasi. Brrrrrrr.... Jäi seisma, tagurdas, pööras ja sõitis edasi. Brrrrrrrrrr...
"Täis on, vä" uuris Sitavares. "Mida ta teeb?"
"Muru närib," vastas Henrietta.

Lepatriinu sõitis neile lähemale. Brrrrrrr... Hädavares taganes. Lepatriinu jõudis aia äärde.
"Tere," ütles Matroon.
Lepatriinu ei vastanud. Brrrrrrrrrrr...
"Kui ebaviisakas. Sigudik sihuke," pahandas Henrietta.
Sitavares noogutas.

Brrrrrrr...

Olueluline-eluoluline

Tööl on rahulik aeg. Noh, peaaegu rahulik. Öösiti ei kirjutata enam nii palju, seega hommikul varavara tööle jõudes ei ole kusagil mingit pampapõlengut mida kohe kustutama peab, enne kui siin- või sealpool ookeani hädalised tuttu on läinud. 

Istun, kuulan oma mõtteid ja sumbuurset tööstusmüra akna taga ja mõtlen pensioni peale. Et kas minna või olla. Praegu veel on kaalud olemise poole viltu, ahne olen, maailma tahan näha, kalamarja ja laadasinki süüa. Kalamarja tegelikult ei taha, pole need kalamunad midagi nii erilist, korralik praetud räim on palju tegijam. Pealegi, ei väsi kordamast, ma oskan oma tööd ja enamik kolleege on toredad, ainult uus ülemus on... ok, vaatame veel. 

Kui ma kunagi peaksin kiirustades pensionile jooksma on tema roll selles suur, uskuge mind. 

Tohtrid kasvatasid mu kehavedelikest mingi jõleda bakteri üles, võitlesid sellega laboris, matsid labori koos langenutega betoonsarkofaagi alla ja eilsest sain apteegist tabletid, mis loodetavasti aitavad. Just "loodetavasti", sest olevat mingi eriti antibiootikumiresistentne elukas. 

Aga ei salga, juba lootus, et elu läheb paremaks annab jõudu. 

Kui juba terviseteemadele jutt läks, ealised iseärasused, ju nõu, siis käisin kalli raha eest oma põlve ultrahelis uurimas. Mitte mingit häda ei leitud. Siis läksin koju ja avastasin end õue pealt selili taevast vahtimas, ilus oli. "Täiesti terve" põlv läks jälle suunda kuhu ei tohiks ja mina loomulikult heitsin seepeale pikali. 

Tagantjärele tarkusena mõtlen, et oleksin siis kohe minema traumapunkti selle koivaga, natuke läks paiste, raasuke põlveõndlast siniseks jne, aga Väikelinna Traumapunkt, eksole, halvad kogemused. Vahepeal on kaks korda enam-vähem sama jama juhtunud, pisut kergemas vormis, ortoos on nüüd mu püsigarderoobi osa, pole parata. 

Aga mitte "kas" vaid "millal" on kord mil põlv kõvasti paugub ja siis lähen kasvõi Tartu emosse. Võimalik, et saan sealt teada, et niimoodi nüüd jääbki, aga olgu siis selgus, sest jalutuskepp, mida kasutada, mul juba on. Mitte veel kasutusel, kuid ootel. 

Sellesama põlvega seoses sain paar päeva tagasi mõnusalt naerda. Olin just sõidust tulnud, tehasekoridori pidi oma laadimisjaama poole liikumas kui seljakotis telefon helises. Näpu vahel olid arvutikott ja väike kilekott turvajanõudega, jäin seisma ja panin need kaks põrandale varvaste vahele püsti, et seljakotist lõugaja kätte saada. 

Äkki kuulsin selja tagant samme. 

Kitsas koridor, viisakas on koomale tõmmata. 

Loomulikult tegin, varvaste vahel olevaid kandameid kokku surudes jänkuhüppe kõrvale, et mitte nii palju ruumi võtta. Loooooomulikult mõtles mu põlv, et "tühja sa hüppad!" ja laksatas paigast. Kukkusin seljaga vastu seina, jäin küll ilusti püsti, kuid kott läks kummuli. Selja tagant tuli üks meesterahvas, kes mu koperdamist nähes kohe appi tõttas, korjas arvuti ja sussikoti tee pealt ära seina äärde, endal kätud värisesid kohkumisest, aga ses värisevas käes oli kokapudel. Coca cola vusises korgi alt arvutikotile ja sussikotti, mees oli paanikas arvuti pärast (aga kott oli märg ainult väljastpoolt), märkamata, et kingakotti jõudis pea veerand pudelit tema jooki. 

Rahustasin kolleegi maha ja saatsin minema ja kui ise liikuma sain tegin tsehhis sussikoti põhja augu. Vesist rida jagus pea saja meetri peale, kõndisin ja tilkusin nagu põiepidamatusega suslik. 

 Sussikott läks äraviskamisele, papudel endil pole häda midagi. 

Arvutikott läks geiks kätte ära, muudkui vikerkaaretab. No hea küll, see on nüüdseks juba taevastele radadele läinud töökaaslasest aknale jäänud prisma vigur, aga ilus on ikka vaadata. Peab koti pesumasinasse viskama, loodetavasti on meeles enne arvuti välja võtta. 

Öösel kiljus rebane õues. Ma arvan, et see oli rebane, šaakal võis ka olla, mine neid elukaid tea. Südaöösel kiljus, kella kahe ajal olid veel veidramad hääled, käisin seepeale õues ja kanade juures ja veel natuke õues - kedagi ei näinud. Mul on koduloomade osas pisike paranoia, ega see enne paari aastat üle lähe. Koduloomade endi paranoia õueskäimise osas on üle läinud, W sõnul oli eile 80% eluskarjast vabatahtlikult päevitamas käinud ja ka loomproduktide tootmine toimub ühtlaselt kõrges tempos. Viisaastaku tulemused nävad ees helgelt säravat. 

Kevad tuleb iga päevaga lähemale. 

Õunamahla juba olete teinud?

Oeh

 Kui meile paarkümmend aastat tagasi seda kontorit ehitati milles praegu istun olid siin aknad, mis algasid umbes põlve kõrguselt ja said otsa pisema inimese käesirutuse peal. Suured Valged Ülemused tulid, vaatasid - "Seie saagu kontoora!" ja otsustasid, et tööinimesel ei ole vaja aknast välja passida. Aga noh, elekter maksab ja mingid augud tuleb ikka seina sisse jätta, et proletariaat hingata saaks. 

Aknad ehitati tubli kahe kolmandiku jagu kinni, ülespoole jäeti ikka midagi.

No mis seal ikka, hea, et kellelegi piimklaas meelde ei tulnud. Ja taevas, see on iga päev erinev.  Vahi nagu ... mäletate seda papist toru, milles kirevas klaasikillud mustreid tegid. Kaleidoskoop nimeks ja kui  katki läks sai ikka isa või ema käest rihma, sest klaasikillud põrandal - kes tegi?  

Oeh.

Aga aitab õnnelikest lapsepõlvememuaaridest, läheme ropu raugaaja juurde tagasi.

Ostsin eile borrelioosi kiirtesti, sest pereõde arvas, et no ei ole ikka vaja vist. Kuus-seitse puuki kevadest saadik? ja siis? Liigesed valutavad, peavalu, pisike igapäevane palavik, isegi nahk valutab katsudes...vaadake passi! 

Borrelioosi kiirtest näitas rasedu...borrelioosi.  Kangesti kallis test oli, seda  kasutades tuli meelde meie kadunud perearsti kommentaar ühele vanainimesele, tahtmatult läbi korvhõreda ukse kuuldud: "SEE on üks HÄSTI kallis rohi, kui see ka ei aita, siis..."

Äh, keegi niikuinii ei usu. 

Loodan kangesti, et teen pereõele ülekohut.

Oeh.

Kalale peaks minema.

Ja seenele.

Aga no ei ole võhma, ei ole.  

Oeh.

Wildi on haaranud toidutegemishullus.  Nii suure poti kui kätte saab, nii palju ka toitu tuleb. Vannitoas on kahekümneliitrine pott, annaks taevas, et see talle meelde ei tuleks, muidu ma varsti toauksest välja ei mahu.

Oeh.

Käisin naabrimehega maatükkide piirid läbi ("Minu tuulemurd, sinu tuulemurd") Tema ähkis ees minna, mina puhkides järele.  Enne olime noored ja ilusad, nüüd on ilugi hääbumas, pead olid koorepuru ja miks mitte ka värskeid puuke täis, käed-jalad kraabitud, jalad märjad. 

Paari aasta küte metsas laiali.

Oeh.

Eile ehitati meite külateed. Kus-seitse aastat tagasi küsisin vallast, kas saaks ehk koorma või paar kruusa tee peale, pisem auto tahab koduteel ära kaduda. "Teie tee, ei saa" Siiani mäletan, milline jõuetustunne peale tuli. Eile ütles W, et autod olla päev läbi nõelunud ja kui nii edasi läheb on külatee meeter kõrgem kui hoovi sissesõit. No olgu, kerge kunstiline liialdus, aga koormaid veeti ikka kümneid. Täna koju minnes lähen vaata ega see ometi mingite metsaraadamisplaanidega seotud pole, kui rada viib küla viimasest majast edasi, on jama käes.

Oeh.

Minidinosaurused.  Õue ei lähe, aga munemiskrambist on üle saamas. Varsti olen nagu munasööja-madu, salatid on nõrkadele.

Oeh.

Sügis pressib peale.

Ooooooooeeeeeeehhhhhhhhhh...

kuidas nad teavad

 

metsmaasikad teavad, et ohoo, siia võib tulla

käivad vist metsa matustel

vaarikad on järgmised, kes jõuavad, 

nemad on kauged pärijad

võsa tuleb enne järgmist metsa

võsa on mälukustutaja

sel ajal ei ole mul sinna asja 

huvitav, kes pärast mind esimesed saabujad on?

ah, neid ma tean

aga need järgmised, ah? kes?

Instagram 11

 

Tšilline babyback searibi köögiviljade ja natukese riisiga. 

Loll on raske olla, mis siis, et minu Isa Oli Ausus Ise

 

On esitusi, mis ei sobi suurel laval lipsustatud publiku ees etlemiseks.

Too tänaõhtune koomusk oli just selline. Õnneks ei olnud ei suurt lava ega lipsudega publikut. Sõnamängud ja olmekoomika, koledad laulud ja sünnipäevalaul viieaastasele tütarlapsele.  Hästi ajuvabalt lõõgastav oli, publik oli oma ja muhe, esituspaik - Ao näkiuurimiskeskus - sobivalt absurdne ja põlve otsas kokku klopsitud. 

Järgmise hommiku lisa: "ajuvaba" ei ole hinnang esinejatele, selliste naljade loomine nõuab ääretult vilgast ajutegevust. Ajuvabadus seisnes kerguses, millega publik sai naljad vastu võtta - ei mingit ränka peamurdmist, et kas ikka on seisusekohane naerda või peab suu kanatagumikuks krookima ja šokeeritult silmi pööritama või...

Tore oli.

Mida laupäevaõhtust veel tahta?

***

Rakke laadal oli käokell! W oli pidur ("See kägu on väike nagu konnakulles" või mis see vabandus oligi)

Olgu siis, otsime edasi, kägu olgu ikka korraliku merikotka mõõdus. Oeh. Kuigi ma vajan käokella nagu kala jalgratast.

Nädal veidrik-kanadega

Bovans White on kirjelduse järele ökonoomse söödakuluga efektiivne muneja, kes on aktiivne, aga mitte agressiivne. 

Enam-vähem. Peale esimest päeva ei ole isegi Matroon enam Maakat rünnanud. Üleüldse on nad afektiseisundist kenasti üle saanud. 

Söövad kiidulauluga kõike, mida antakse. Maakas on ka paremini sööma hakanud, sest kardab, et "muidu läheb Henriettale". 

Munevad kui stahhaanovlased. Nädalane toodang 50+. Võib-olla sellepärast, et panin uksele munevate kanade pildiga sildi "MUNATSEHH". 

Esialgu olid sisekanalas, harjumine läks ladusalt. Said üsna kiirelt pihta munemispesade funktsioonile. On ainult 1 napakas, kes muna kusagile mujale e suvalisse kohta põrandal või talvekuuti poetab. 

Edasi aga lõid välja käitumishäired:

a) kanad peaksid õrtel magamist armastama, need aga, kollektiivselt, magavad kõhuli. Ehk siis munemispesades ja talvekuudis. Õrred, nii torukoorikuga soojustatud kui tavamalakad, on viimane koht, kus tukkuda. Milleks, kui saab ka mõnusalt lösutada. Õrred on kahtlane fitnessseade. (Võib-olla neil eelmises kodus ei olnud öist õrrevõimalust.)

b) vanast sõnnikuluugist tehtud aken on paar päeva pärani olnud, et kanad õueaeda viimseid suvepäevi nautima saaks. Aed on kenasti linnuvõrguga kaetud, täis varjulisi marjapõõsaid, vanu kände, notte, nõgeseid ja mõnusaid punkreid, aga kanade kollektiivne aju on veendunud, et õues on draakon. Panin "aknalauale" arbuusitükke. Neid süüakse ja aknalaual hängitakse. Aga päris välja ei lähe, sest draakon! 

Edit: Maakas otsustas, et tal peavad normaalsed kanad olema ja installeeris mõned munemispesade uksel molutajad pimedas õrrele. 

Parasiidid ja päike

 

Tihe on see küpse naisterahva elu, kohtumised vasakule ja paremale, vahemaad kahe ja poolesaja kilomeetri ringis.

Ei ole aega isikliku hügieeniga tegeleda - keset karmi tööpäeva pean endalt ootamatult puuke maha katkuma. Paras teadastele siiliks minna. Te ikka teate mis mõõtühik on siiltund? Ma võin, jah, siil olla. Kuues või seitsmes puuk sel aastal. Ropp lugu ju.

Sel aastal on puuke palju, sääski vähe. Hilja küll mainida, et rästad võiksid puugid menüüsse võtta. Hilja sellepärast, et sõstrad on niikuinii nahka pandud, nüüd söögu minu poolest kasvõi heinu. Või puuke.

Eile tegelesin uute katsetega värskeid parasiite hankida, pika kleidiga pikas rohus kablutades on puugikorje vaikimisi sätetes sees niikuinii. Eks lähipäevil on tunda, kas mõni ämblikuline end kleidi õmblustesse varitsema sättida jõudis, ega ma eilse jäise tormilähedase tuulega eriti kaua päikesevarjutust vaadata ei jaksanud. 

Minu eluajal on Eestis olnud 21 päikesevarjutust. 

Teadlikult vaadanud ("jälgima" on liiga kõrgelennuline sõna mu tegevuse kirjeldamiseks) olen neist nelja.

Kuuvarjutusi kindlasti on oluliselt enam olnud.

Eilse juurde tagasi tules: jube, JUBE külm oli. Päike piilus kahe pilve vahelt, tuul tegi näpud siniseks. Läbi CD-plaadi oli kuukujuline päike ilusasti näha, aga loomulikult ei jäänud see pildile. Mis siis, kõik ei peagi pildile jääma. 

W kurtis mu laia selja taga samuti talvise tuule üle, kirus mind maapõhja, et ma üldse välja otsustasin tulla ning plagistas hambaid.

Ärge parem alustage selle jutuga, et pole halba ilma, on vale riietus. No kuulge, ma ei hakka keset suve ju talvetunkesid selga ajama, varjutagu või ärgu varjutagu. Põhimõttes on küsimus - astronoomilise suve pikkus on Eestis 94 päeva, eile oli suve 53. päev. Pool suve veel ees. Kleidid, kleidid on suve vormirõivas!

Tänan küsimast, köha ei saanud. 

Instagram 10

 
Ma enne käesolevat suve ei olnud vist 10+ aastat midagi grillinud. Täna oli selle suve kolmas grill. Souvlaki marinaadis siga. Endiselt Grossi raieliha (2.48€/kg - mõni supikont jääb sealt üle, aga mitte palju, alla 10% liha massist).
Laisad inimesed kasutavad Kreetalt toodud souvlaki maitseainesegu, oliiviõli, sidrunimahla, veidi suhkrut, soola, musta pipart ja hoiavad üle öö külmkapis. Või lausa 2 ööd. 

Millal see kevad ükskord tuleb

 

Augusti teine nimi on küpsus. Seened metsas, õunad puus, vili kombaini hammaste vahel ja muld kummardamas adratera ees. Lapsed mängivad meeleheitlikult, hambas tangis, vältides kõiki sõnu, mis algavad k-tähega, Kohustused, kord, kapsasupp, kool. Täiskasvanud teesklevad keset päeva suurt suve, kes lapiti maas päevitades, kes aias äraõitsenud õisi korjates, et pilt liiga karm ei paistaks.

Hommikud on toorelt ausad.  Kaste on jäine, läbi muru käimine jätab maha tumedad rajad.

Nagu läbi sulalume oleks sumbanud.

Sookured. Nemad alustasid sügise loitsimisega juba kevadel, nüüd on nende hääled valjud ja hingetükkivad.

"Sügis!"

Seda nad iga karjatusega kuulutavad. 

Ritsikad oma õmblustöökojaga ei ole nii karmid, aga sõnum on neilgi sama.

Augusti teine nimi on küpsus. 

Aga Augustis on ka poisikest. Seened mängivad metsas peitust, rästad varastavad kõike marjakujulist. August kasvatab vigurtomateid, keerutab porgandid peenras krussi, toksab hajameelsele õunaga vastu pead. 

Kus on sügisel alles Newtoneid, pead õuntest muhkus.  

Kevadeni on enam kui 200 päeva.

Hommikul on esimene käik kanade manu.

Ei tea kui kaua läheb rahunemiseni, paaril viimasel korral võttis mets kanad ära ja praegu on igal hommikul on hing kinni - kas seekord on kõik korras?

Ilmselt ei tule täit rahu niikuinii. 

Aga, noh, naudin kuniks on ja võibolla on kaua.

Kes siis Puškinit ei tea!

 

Või Baskinit, tomat-kardulas, ühed maavitsalised kõik.

Noorem põlvkond, kujutage ette, peaaegu ei teagi!

Kiidjärve kultuuriloo-etendustest on mul nägemata vaid Ada-lugu. Aga, noh, ega see võidu peale mäng pole.

Kui ma eelmisel aastal pirtsutasin, et jube palju tahetakse kangesti lühikese aja jooksul ära rääkida ja see jättis lõpuks põlvekõrguses vees snorgeldamise meki suhu, siis seekordne koomiksi-tüüpi lähenemine sobis nimitegelase elu kujutamiseks väga hästi. Kõik oli veidi ülelusuuruses ja rasvases kirjas, vanamees-Baskin taustal kommenteerimas sündmusi noore iseenda toimetamisi. Arvustamata, hinnanguid andmata. Eri vanuses Ita Everid - ütlemata elusad, Jüri Järvet - paar pliiatsitriipu ja täiesti sama mees.

Kõik oli eelmise aasta "Rohelistel niitudel" justkui sama, aga seekord sobis paremini, hinge pooleks ei lõiganud, aga hea sume tunne jäi sisse.

***

Väike õel remark näidendis läbi särtsatanud üheöö-meeste teemale: mees, kellel on palju, väga palju naisi on lihtsalt oma ...eee ...etteastetes ...eee ...nii vilets, et  teda teiseks korraks ei taheta (naiskodaniku repliik eriti nõukogude-stiilis kohtuprotsessilt: "ausalt öelda ma olin pettunud").

***

Eesti näitlejad laulavad endiselt imeliselt.

Instagram 9

 

Nad on kohal! 

Hommik algas Järva-Jaanist sööda hankimisega ja lõppes Äntus kanade röövim... eee... ostmisega. Kui osta 10, on aasta munenud kana 2.-/tk.

Kukke polnud saada, aga see kompenseeriti Matrooniga. Kui ülejäänud seltskond oli jalgupidi pimedasse pappkasti heitmisest ja transpordist kergelt šokis, kasti põhjas lösakil kui tühjad kartulikotid, siis Matroon otsustas, et teda sellise jamaga jalust maha ei võta. Hari läks sõna otseses mõttes punaseks ning kodukanalas kasti avamisel lajatas Matroon Maakale korraliku nokahoobi ja hüppas esimesna kastist välja. Vaikne ta ka just pole. Ma arvan, et ta ropendas. Häbelik ka pole. Samal ajal kui teised alles mõtlesid, mis nüüd juhtus ja kuhu nad sattusid, hakkas tema juba soolaleiva arbuusi hävitama. Prioriteedid on paigas.

Õhtul, hiljemalt homme, peaks sisekanala remont valmis saama. Siis tuleb õueaedik veel kiskjakindlamaks muuta, sest menüü on juba tehtud. Omlett, klimbisupp, munakaste ja veiseburger praemunaga. Ei tahaks, et keegi selle tuksi keerab. 

Ida-võlumaast ja vingutujust

 On hommikuid, mil ärkan silmade särades, rullin kõigist kellel pole õnne mu eest õigel hetkel pageda üle nagu optimismist lõhkema hakkav okassiga jättes enda järgi maha lamavatest inimestest koosneva oigava sillutise ja lahendan maailma jaoks olulisi probleeme ühe käega ning lauldes. See viimane tekitab oigava sillutise ka vasakule ja paremale, kõrvavalu, kui mäletate, on hirmus asi.

Ja siis on täna.

Hommikul mil pean olema õnnelik kui tööle jõudes ei näe ma välja nagu supermän, trussikud seeliku peal ja koju unustatud läpakas on pisim mu muredest. 

Kalale pole ammu jõudnud, seeni on nii vähe, et metsas käies on parme ka enam kui seeni. Mustikad...on ka kusagil.

Nii hea on viriseda, jess.

Muide. homme on reede. 

Mul on veerendsaja euro eest välja võtmata lotovõite, kõik puha kaheeurosed pudinad, üks viieeurone ka sekka. Kus mu miljon on, küsin ma?

Niuniuniu.

Peaks naistepuna teed jooma, suvelõpu nukrus kiusab.

Praegu teen töölaua taga nägu, et mul on käsil mingi ülioluline teema.  Kõrvaklapid peas, aga sealt ei tule midagi, mõnus vaikus. 

Lõuna ajal teen põike Norra allikale, lähen toidan parmusid. Keegi peab ju nende peale ka mõtlema.

Kuidas teie hakkama saate, kui hinges on madalrõhkkond ja peas vilistab tuisk?

Äh, mõtlesin, et ehk läheb vingutuju üle, aga no ei lähe. 

Lugesin uudist Viivikonna asunduse lammutamisest. 

On neid, kes on poolt ja neid, kes vastu. 

Olen seal käinud ekskursioonijuhiga, kellel see lammutamine raasugi ei meeldi. Talle ei meeldinud ka tanki äraviimine. Kui ikka teenistus sõltub taoliste konfliktarhitektuursete kohtade olemasolust võib isegi Tšernobõli elamiskõlblikuks muutumise üle jaurata. Koonduslaagrite sulgemist võib ju ka vaatamisväärsuse kadumisena esitada, toosama ekskursioonijuht tegi isegi Ivangorodi võidupühast omale rahapõrsa. 

No ma ei teeeaaaa...

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 3...

 

Käisime suurel osturetkel

St tegime Rakvere ümber tiire, mis motiveerisid mind juhiloa tervisetõendit uuendama. 

Lidl, Magaziin, A1000 Market, Puumarket, Bauhof ja siis veel Väike-Maarja Coopi ehituspood ka. Viimane põhjusel, et Maakas suutis Rakveres kanala uksehinged poes ostukärusse unustada. Mis oli lõpeks täitsa hea, sest Coopis maksis 2 hinge sama palju kui Bauhofis 1 ning lisaks leidus võimalus kanade elujärge parandada. Kanade talveõrnad kohad olla harjad, lotid ja varbad. Viimasest saan ma hästi aru. Seega sai kanadele õrreks võetud 2m pikk 12mm keermelatt ja 2m toruisolatsioon. See "pool noodle", mis ei tohiks väga vett sisse võtta. 

Söögivaru järgmise pandeemia üle elamiseks on olemas, eriti Matildal ja Mahvaldal, ja omandatud on ka uus eluline oskus. Saematerjali vedamine Toyota Yarisega. Kusjuures 3m prussid ja lauad mahuvad sinna peaaegu sisse, mis mind üllatas. See masin on seest suurem kui väljast. 

A tähtsaim projekt oli hoopis Sigudik: Kiir mõisavalitsejaks, Sigudik lepatriinuks

Bauhofist tuli kaasa punane dekoratiivkile. Kodus ootasid must "täpiteip", krimbliteks vajalikud kaablisidemed, "silmad", tööstusföön, spaatel, noad, paar uudishimulikku kassi ja veidi valget veini. 

Sigudik sai õues koomasse viidud, suurem pori maha lükatud ja siis süles kööki toodud. Töö algas. 

Aega läks, veini kulus, roppe sõnu lendas, aga tulemus on nüüd kõige ägedam robotniiduk siinpool Elbe ja Reini jõge. Seal teisel pool nad niikuinii enam ei niida. Seal lihtsalt põleb.

Sigudik aga võib homseni toas vaibal lösutada. Ja me oleme endiga väga rahul. Lihtsad, lapsikud ja siirad rõõmud, noh. Neid on vahel krdi hädasti vaja, et üldse mõistuse juurde jääda. 

Kui endale ka lepatriinut, kilpkonna, rohutirtsu või sootuks kamuflaažeksemplari  soovite, võite aparaadi siia tuua. Hind on materjalikulu + pudel valget veini. 

Instagram 8

 

Aiad, kapid ja külmkapid on ikka väärt asjad. Kes otsib, see leiab.
Tulemuseks mudru. Sisaldab kanakoibi, riisi, mugul- ja rohelist sibulat, porgandeid, paprikat, tomateid, peedilehti, herneid, karrit, soola, musta pipart ja kohvikoort. Viimast vaid põhjusel, et toote eluiga hakkas otsa saama ja kuhu mujale kui pannile see ikka nii äkitsi realiseerida. 

*****

Öösel tabas mind mingi seletamatu tõbi, parem käelaba on paistes nagu pärmitainas, sõrmenukidki pole tuvastatavad. Eile saatsin ehituskonna spaasse, eksole. Täna, kui teda päriselt vaja oleks, on ta loomulikult kadunud.

Instagram 7

 

Tere tulemast maaidülli, kus keegi ei puhka. Eriti elusloodus. Parmud lõikavad kui mootorsaega, need 8 sääske, kes sel aastal üldse olemas on, põhjustavad ülekehalise ärrituse ning lisaks on kusagilt ilmunud lihasööjakärbsed, kes mind aegunud šašlõkilihaks peavad. Nõgeseid on ka. Ma olen ära kraabitud, kärnas ja kohati veritsen veidi. 

Aga peale vampiiride on õnneks ka kenamaid eluvorme. Öösel lõugavad rohutirtsud, keda ma tsikaadideks kutsun. Korraks krääksatas ja taas kadus üks rukkirääk. On Sigudik. On ehitusassistendist konn. 

Viimane põgenes Sigudiku hakklihaterade eest lauta, mis on viimasel ajal ka minu lemmikkoht, istus veidi uksel, muru peas, ja asus siis hinge tõmbamata ametikohustuste juurde. Jälgis silmad punnis akukruvikeeraja tööd, enesel kehahoiakus puhas pühendumus ja tõeline meistri pilk. Tõstsin ta paar korda ukselt õue, aga ei, tagasi tuli. Jõllitas edasi. Kuna ma paranoilise tööohutusspetsialistina kartsin, et noor tehnik kukub lõpuks remondikanalisse ja lõpetab kurvalt, sai assistent ilma banaanikoorteta varajase puhkuse. Ehk siis suunasin ta toimetama kagemale, aaloepõõsasse (mhmh, maale mahub ka eksootika). Nüüd lebotab ehituskonn lõunamaahõngulises spaas ja analüüsib möödunud tööpäeva.

Banaan

Mida õhtu poole seda aeglasemalt kellal numbrid vahetusid. Justkui oleks viimati veerand tundi tagasi sinnapoole vaadanud, aga ennäe - kõigest viis minutit on möödas. Tööpäeva lõpp ei tulnud ega tulnud lähemale. 

Väsinud. Vä-si-nud.  Ja praegu oli alles kolmapäev. Kelly ohkas südamest. Puhkus oli juba läbi, järgmiseni oli kümme kuud, kümme pikka kuud mille sisse jääb rõske sügis, tuisune talv, lörtsine kevad ja kindlasti oli, nagu ka sel aastal, tema puhkus suve kõige vihmasemal kuul.  

Nagu selgi aastal. 

Kelly vahtis pahuralt kassaaparaati. Omanik tuleb järgmise nädala alguses läbi ja niikuinii saab jälle kuulda, kuidas Kelly on loll, laisk ja lohakad, ei naerata piisavalt (sest "üks mu tuttav käis teisipäeval läbi ja sa olid mossis nagu..") ning seepärast kaotab omanik kogu aeg raha (sest "mille eest ma sulle maksan?") ja nii edasi ja nii edasi. Ise nimetab boss seda motivatsioonikõneks (sest "ühel koolitusel öeldi, et peab teid, muiduleivasööjaid, innustama")  Kelly ohkas jälle.  

"Oh, vabandust, ma ei märganudki teid!" 

No kustkohast tema nüüd tuli. 

"Ma siin vaatan, et teil justkui suuremaid numbreid ei olegi?" 

Riiulite vahelt ilmus üsna kerajas proua, parasjagu jõudnud ikka, kus nii talje asukoha kui vanusenumbri otsustamine on omanikule vabaks antud. 

Kelly üritas alla vajunud kulmusid ja longus suunurki kliendisõbralikumaks sättida. 

"Ei-ei, miks ei ole, ikka on suuremaid numbreid ka, kleite näiteks on ja jopesid, pikki pükse.. pikad püksid said just otsa, meil on igast asjast kõigest paar mudelit, te ei taha ju, et tänaval teile rida samasuguseid rõivad vastu tuleb?" 

Oleks võinud muidugi öelda, et "omaniks tellib hiinast paari kontsu kaupa, ta on kitsi," aga see poleks midagi andnud. 

"Vaadake siiapoole.." Midagi neil stangedel muidugi oli, kas just väga moodsad, aga noh, Kelly teadis, et ümmargused inimesed pole eriti valivad. 

Tavaliselt. 

Pallikujuline proua ei olnud tavaline. 

"Ärge tehke nalja, ma telgi ostaksin kõrvalpoest, kas teil midagi pidulikku ka on?"

"Tegelikult, vabandust, väga ei ole," 

"Polkatäpilist, punast või musta?" 

"Ei ole," 

Kelly ei suutnud kuidagi ette kujutada seda klienti täpilises kleidis. 

"Vaadake, midagi sellist," tõmbas ärritunud klient kotist telefoni ja avas selles pildi. "ma otsin midagi, millel oleks varrukat ja vööd ja kindlasti taskud!" 

"Oi, kui ilus kleit" Kelly oli siiras, kleit oli tõesti ilus, kahju, et poes sellist ei olnud 

"On ju ilus tõesti. Ma ei saa aru, miks meie poodides on ainult mingid seinaga ühte sulavad mööbliriidest kodinad!" 

Ostja hääles oli korraga nii pahurust kui kurbust. 

Ei osanud Kelly nende tunnetega midagi peale hakata, noogutas lihtsalt kaasa. 

"Mul on kahju" Muud ju ei osanud öelda.  

Ootamatult oli müüjal korraga kahju nii endast kui kliendist, nii kahju, et hääl katkes ja silm läigatas, Kelly lasi pea norgu, et viimane välja ei paistaks. Klient tajus siirust müüja hääles ja agressiivsus lahjenes kiiresti.  "Jah, ega te pole selles süüdi, vabandust. Eks ma vaatan mujale, " 

Kelly nina tegi kerge lurtsatuse. 

"Oh, ma ei tahtnud, andke andeks, eks te ole väsinud ka ja kaup pole ju poodi teie valitud.." 

Proua oli pisut kohkunud, ta ei osanud kuidagi oma sõnadest põhjustatud õnnetust siluda. Ta kaevus poole käsivarreni käekotti.  

"Näete, võtke palun, ma tõesti.... sellest on tegelikult abi, annab jõudu ja.." 

Kelly poole sirutatud käes oli banaan, kena kollane kõverik, plekitu, õige kurviga, just selline, mida vaja. "Võtke-võtke, ma tõesti ei tahtnud niimoodi, palun vabandust!"

Kelly sirutas ebalevalt käe. See oli kuidagi kohatu, aga miks ka mitte, eksole. 

"Mis te nüüd, te pole midagi valesti teinud, ma olen lihtsalt natuke väsinud, ma poleks tohtinud niimoodi... aga aitäh!" 

Banaan oli meeldivalt jahe. 

"Ei ole midagi, kõik on korras" Ja läinud ta oligi. Banaan tema pihus oli ehtne, klient näis samas kui uni - oli ta üldse olemas? 

Kelly läks kassaaparaadi taha tagasi.  Vähemalt kell oli korralikult edasi liikunud. Veel viis minutit ja poe võis kinni panna, õnneks ei olnud proovikabiinide taga riideid mida saalis oma kohtadele tagasi panna.  Tik-tak, tik-tak. 

Kõik. 

Koju. 

Enne võiks banaani ära süüa. Kollane koor ühes, valkjas vili teises käes seisis Kelly välisukse juures, ta ei tahtnud poe prügikasti midagi jätta, homme oleks äädikakärbseid kõik kohad täis.  

Üks jalg poes, teine juba igatsetud priiuses sättis ta koort ja vilja samasse kätte, et ust lukku panna.  Kümme kuud puhkuseni. 

Kui muidugi haiguslehte enne ei saa. .

Või rikkaks, näiteks. Mõlemad võimalused olid ühesugune ulme.  Haigusleht tähendanuks vaesust, rikkaks saamine oli niikuinii võimatu. Ei saa ju loteriiga võita kui piletitki ei osta,. Tööõnnetusest oleks abi. 

Kui ikka astuks riidepuu jalga või tõmbaks pesuriiuli kaela, küll siis puhkaks. Väga kõvasti ka viga ei tohiks saada, ikka nii, et tööle ei pääse, aga elulust jääks alles. 

Kust need mõtted nüüd, kohkus Kelly. 

Seejärel võttis ta banaanikoore.  

Kahe sõrmega, ettevaatlikult, kooresabast kinni hoides pani Kelly banaanikoore poe ukse taha. 

Väljapoole, koristajad olid hoones juba lõpetanud, koor püsib omal kohal hommikuni.   Äkki veab. Kergel sammul läbi välisukse minnes viskas Kelly kooritud banaani prügikasti.  

Homme peab tulema hea päev.

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 2...

 

... ma isegi ei tea, millest alustada. 

Aga maal suvitamine võib lõppeda kalkunifarmi rajamisega

Esimesed sammud selleks on tehtud. Usute või mitte, aga Maaka tõupuhtad laudatriibikud olid aastaid elanud kui tunnistajakaitseprogrammis. St anonüümsetena. Nimedeta. Dokumentideta. Lihtsalt "kassid". Nagu mis mõttes? Ristisin nad kenasti Matildaks ja Mahvaldaks. 

Matilda, see rohkema valgega, müüks oma hinge maha ühe korraliku selja- ja sabamassaaži eest, on muidu ka veits peenutseja ja amastab paljaid inimvarbaid kasutada oma kõrvataguste lõhnastamiseks. Mahvalda on väike, paks ja kuidagi imelikult kandiline; meenutab kujult vurrudega diivanipatja. Suhtleb peamiselt siis kui on lootust süüa saada. 

Maakas ja kassiduo on uute tiitlitega juba harjunud, nii et ma võtsin ette järgmise missiooni: kanade tsiviliseerimine. Kanu hetkel (veel) ei ole, aga needki ei saa ju anonüümsete munamasinatena ringi lipata? Üks nimi on juba eelmisest aastast olemas, Henrietta, aga ülejäänud nimed on veel lahtised, nii et kõik pakkumised on oodatud. 

Lähme nüüd tänasesse hommikusse: Sigudiku tamiilidraama

Sigudik teatas läbi äpi, et tal olla tagumine vasak ratas kinni kiilunud. Läksime õue vaatama. Esialgu tundus, et pikutab teine niisama keset muru, aga lähemale jõudes paistis tagaratta juurest tamiilirull. See sama, mis möödunud nädalal Päris Niiduki kinni tõmmata ja välja suretada suutis. Kormoranikindel ja ilmselt vaalade püüdmiseks. Sigudik oli selle kuidagi lauda vundamendiservalt kätte saanud ja end nii absurdselt sellesse mässinud, et päästeoperatsiooni käigus tuli sooritada tagaratta ajutine amputatsioon. Terade ümber oli ka kilomeeter. Kui ratta omale kohale tagasi pookisime, pidas Sigudik peale restarti väikese mõttepausi. Ta pidi eksistentsiaalsest traumast natuke toibuma.

Kui virgutav hommikune reanimatsioonidraama oli seljatatud, saime lõpuks pöörduda oma päevakava päris eesmärkide juurde:

A: LEIDA LAADASINK. Seda on teatavasti juba nädalakene hädasti vaja olnud, pluss Sigudiku päästeoperatsioon võttis kaloreid, nii et kinnisidee vaid kasvas. 

B: Kasvuhoone remondikomplektist jäi eile üht-teist puudu, vajasime veidi polte, mutreid ja seibe, et kasvuhoone konstruktsioonid üle käia. Sest kui praegune kurkide, paprikate ja tomatite vahetus läbi saab, võib Henriettale läbipaistvat ja sooja hilissügisresidentsi vaja minna.
Kanakuudi jaoks oli ka veidi pudi vaja. 

Pilistvere laat

Pilistvere on üks väga ilus koht, korras majad ja aiad, aga laadaga oli seal veits ikaldus. Nii 8 müügiputkat, aga ei mingit sinki! Käokella ka mitte. 

Pilistvere bussipeatus, buss köib iga päev ja mitu korda!

Käisime siis hoopis kirikus ja tiigi ääres, kus mind veepiiril ründas konn. Hüppas vastu jalga, ma vist tegin mingit imelikku häält, liigutustest rääkimata, nii et Maakas sirutas mulle kiirelt abikäe. Ma pärast ütlesin talle, et ma olen küll väga tänulik, aga nii ei maksa teha, sest kui ma tõesti kukuks, siis oleks me kahekasi seal tiigis olnud, vesiroosid kõrva taga, konnad õlal ja linask kaenlas. 

Jaa, sama konn oligi - tundub ju sõjakas?

Suundusime edasi Jämejala vanavaralaadale

Ees ootas väidetavalt 200 müüjat Eestist, Lätist ja Leedust, rahvusvaheline tase.
Maakas otsustas parkida kõige kaugemasse võimalikku kohta, et me saaksime enne laadale jõudmist mööda tolmust teed vantsida. Ega andnud mulle autovõtmeid kui ma tahtsin auto lähemale tuua. Ja kui me lõpuks nende lõputute lettide vahel seiklesime, oli Maaka põhimure loomulikult see, et "jalad on nii väsinud“.

Laat meenutas tohutut fantastilist ja absoluutselt võluvat prügimäge, kus igal ruutmeetril peitus mõni ajaloohõnguline aare. Välja arvatud käokell. Ja korralk sütega samovar. Ehk siis me ei vajanud sealt kila-kola hulgast midagi. Õigemini trummi ostmisega ei olnud Maakas lihtsalt nõus. 

Kõige parem kraam ehk söök on alati laadaplatsi kõige kaugeimas, viimases, kõige kättesaamatumas otsas. Kuid me jõudsime sinnagi.

Ühest telgis komistasime tõelise pärli otsa: müüdi ebastandardset sinki, igasegased tükid, tükikesed, lõiked, kamakad. Kilo hind 9.90 €. Minu nõudmine oli konkreetne: ma tahan pekisemat tükki! Kiire diplomaatiline läbirääkimine ja kokkulepe Maakaga: Maakas sööb taise osa ja mina saan peki. Win-win!
Lisaks langesid meie saagiks pool suitsukana ning suitsulatikas. (Viimane on postituse ilmumise ajal juba söödud.)
Värskeid soolakurke jõllitasin ma pahase pilguga: 10.-€ kg. (Need on postituse ajaks ise "hakkama pandud", kõva kokkuhoid!)

Avatud talude päev on ka. Aga kõikidest neist viitadest sõitis Maakas gaasi andes mööda, sest kartis, et lõpetab autotäie loomaaiaga. Ma tee peal otsisin netist kõik kalkuni- ja kitsemüügikohad üles.Kalkuni nimi oleks Klara (noorkalkun maksab 25.-) ja kits oleks Mää Ärilin Monroe (kolme kuune emane kits maksab 60.-). 

Tagasiteel same Koeru Coop-ist ka oma ehitusmudru ning Koeru Grossist korralikku raieliha, 2.69€/kg, mis mind absoluutselt hämmastas, imeline sigaliha "loomasööda" hinnaga . 

Ja muidu on ka elu hetkel täitsa kena.
Ees ootab kanade Disneylandi ehitus ning seljanka keetmine, sest kui nüüd üdini aus olla, pole sink ju otsa saanudki, eelmine oli tükeldatuna sügavkülmas ja vajab nüüd realiseerimist. Ühes muu lihaga. 

Seenel

Võsa. Võsa. Selline võsa, mida mõnel maal vabalt džungliks võib nimetada, padrik, kust terve nahaga läbi pugemine näis võimatu, milles elas miljon puuki, kümme korda sama palju sääski, mille alune tõenäoliselt kubises rästikutest, ega karugi ei saanud välistada. 

Kuidagi oli Joonatan siiski siia sattunud. Kusagil ses seinas pidi olema nõrk koht. Kui juba ühtepidi läbi pääses, siis miks ei oleks pidanud sama tee teistpidi läbitav olema? Joonatan üritas mitte mõelda mõrdadele. 

Tema ei ole ometi kala, mets pole mõrd. 

Rööbik lõõtsutas küll nagu latikas kuival. Miks ometi, mis tal viga puude alt läbi pugeda – Joonatan pidi palju kõrgemalt ennast läbi murdma. 

Hea, et seeneämber selle rapsimise peale alles jäi. Polnud seal küll teab mis saak, aga ikkagi ämber. Need juba puu otsas ei kasva. Pangepõhjas oli paar pilvikut ja kümmekond kaseriisikat. 

Kaseriisikad on ilusad seened. Joonatanile meeldis neid korjata, olgu, et kupatama pidi neid hoolega. Aga korjamise ajal – ilusad, kahused, roosad. 

Joonatanile tuli meelde tema ema kübar, vildist ja kangesti kaseriisika moodi. Oli ikka üks ilus asi. Mees ohkas ja tõstis pilgu ämbripõhjalt. Mis neist seentest niimoodi kasu on, kui ta siia metsa peaks surema?

Nälga näiteks. 

Või külmetusse. 

Külmetusega läheks muidugi palju aega. Praegu jooksis higi mööda meelekohti alla, sääsed uppusid sinna mulinal. Rööbiku keelel olid ka mõned sääsed kinni jäänud, neid ikka jagus. 

„Rööbik, koju!“ Äkki koer teab, eks ole. 

Rööbik pani võssa ajama, siuh! Ja kadunud ta oligi. 

„Rööbik!“ Krabinal tuli peni tagasi. 

Jah, üksi oleks kole metsa surra. Leitagu neid siis kahekesi. 

Joonatanil hakkas endast hale. Rööbikust oli ka hale. Ei taha kummalegi koledat otsa. 

Koju tahaks. 

Joonatan mõtles seda vaikselt, oleks valjusti öelnud, oleks koer jälle sääred teinud... 

Peab ikka lisaks kaelarihmale peni jaoks jalutusrihma ostma, mõtles Joonatan. Äh, mida sa siin ostad, ise metsas eksinud, kes teab, kas saabki kunagi veel poodi. Jalutusrihm oleks hea, selle otsa pandud peni ei saa jalga lasta. 

Rihmast oleks abi jah... rihm... oot, aga püksirihm? 

Joonatanil oli ju pükste peal rihm, päris asjalik ja pikk, pea poolteist korda ümber tema lahja kere. Palju pusimist ei olnudki. Rööbik lasi päris leplikult kaelarihma läbi rihmapandla ajada. 

„Rööbik, koju!“ 

Pagana raske oli käpuli puude alt läbi pugeda, ega Rööbik ju teed Joonatani järgi valinud. Vähemalt näis koer teadvat, kuhu minna. 

Ega ei läinudki palju üle poole tunni, kui pärast paarist kraavist ja ühest nirust ojast läbi kahlamist kargas Joonatan end viimastest lepaokstest läbi murdes tee peale. 

Päris suur tee oli. 

Isegi paar jalgratturit sõitis samal ajal sealt läbi, kui Joonatan asustatud alale tagasi jõudis. Joonatan tahtis neilt küsida, kus ta nüüd on, aga millegipärast kiljatas tütarlaps nagu noor põrsas ja noormees sõitis kindlasti kõik Salumäe rekordid katki, kui nad Joonatani nägid. 

Tea, mis neil nüüd hakkas. 

Aga polnud hullu. Natuke aega ringi vaadanuna sai Joonatan ise aru, kuhu ta sattunud oli. Kodu ei olnud kaugel – kolmveerand tunnikest vantsimist ja oligi seenel käidud nagu niuhti. 

Saagi puhastamine läks kähku, ikka tore ju oma hangitud toitu teha. Ega see pole poeskäik!

Kuus seent paarikümnest olid küll ussitanud, aga mis seal ikka, mõtles Joonatan. Kõlbab ussile, kõlbab ka mulle. 

Ja no oli ikka hea tunne õhtul pärast sauna  värskeid tuhliga rammusat koorekastet sisse vihtuda. 

„Murakale peaks minema,“ mõtles Joonatan omaette. 

„Pannkoogid moosiga oleks ikka midagi muud kui paljad pliinid.“ 

Jalutusrihma peab enne Rööbikule ära ostma, seda küll.

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida...

 ...tuleb alustada sellest, et unustasin hommikul Norra allikatele sõitma hakates ortoosi põlve peale sakutada. Viimasel hetkel enne autosse istumist tuli see meelde, tõttasin tagasi, tirisin toru paika ja hetk enne tagasi õue minekut sähvas silmanurgas valuvaigistite pakend köögilaual.

"W-ga Norra allikatel, pehme ebatasane pinnas, kuum ilm, rapsiv iseloom..."

Rida mõtteid käis peast läbi, toppisin tabletid nagu kommid suhu ja minek.

Oi kui hea mõte see viimane oli. Norra mõisast vaevalt mööda saanuna - nii tore, et mõisal on nüüd omanik, kes seda korrastab, nii kole, et  omanik sulgeb ligipääsu allika väljavoolukohale ning sealt edasigi -  läks jutt kukeseentele, sealt Värska metsadele, sealt Räpinas täna toimuvale laadale ja veel enne kui kolmanda allikani jõudsime oli otsus kindel: mul pole kodus raasugi sinki, kust seda lähemalt ikka saab kui Räpina laadalt. 

Jaa, ma tean, meist kumbki pole täie mõistuse juures. Mina olen üliimpulsiivne ja W viga on, et ta on peaaegu alati kõigega nõus, uskumatult kergemeelne inimene. 

Enam-vähem poolel teel Räpinasse tuli W-le meelde, et ta pole väga ammu ka Taevaskotta saanud. Oskate ehk juba aimata, mis edasi sai?

Mina küll ei osanud aimata, et Räpina laat, mis kirjade järgi kella kolmeni pidi kestma kell kaks poe kokku oli pakkinud. Mul on kahju, et me laadatult laadaplatsilt ühtegi pilti ei teinud. W ihalus käokella järgi sai uue purustava löögi, eelmine mats tuli eilselt Koeru vanavaralaadalt kus oli küll paar tonni vinüülplaate, kuid ei ühtegi käokella. Sinki me seega ei saanud. Mis raamatus oli soov "saatke rummi"? Seega: "saatke sinki!"

Edasi Taevaskotta! Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise,  õhkan enesekriitiliselt. Eile oli räbaldunud põlv see, mis mind keset mahlakat zombieunenägu valuga üles ajas, rääkimata enne uinumist ohkimisest, nüüd olin ma valmis Taevaskoja treppe pidi kablutama. Ju ma homme jälle soiun, aga asi oli seda väärt.

Mõned aastad tagasi oli meil tööjuurikaga seotud üritus Taevaskojas, giidiga ekskursioon ja puha. Seekord oli W see, kes mäletas mispidi rajad käivad ja ta valis tee, kus hullemad trepid viisid alla ja ma ei surnudki ära. 

Pluss Lonni. Pardon, Lonny. Elektripaat, kus rõõmsameelne proua pidas meile kena koolitunni maha ja loodus näitas mida oskas ning oskas ta palju. 

Epiloog: kui tahate Taevaskotta alustage Norra allikatelt. Kui tahate käokella, ei saa te sinkigi. Samas on nii Norra allikad kui Taevaskoda singist ja käokellast etemad.

Nüüd peate W-lt tema reisikirjelduse välja pressima, tal on nii mõndagi....