by W
Meil kõigil on see töökaaslane, perekonnaliige või sõber, kelle elumoto on kaos. Ja selle külvamine.
Mul
on Maakas. Kelle asjad
on “kusagil siin” ja “aga ma ei tea, kus”.
Kui me
kusagil käime, siis on stsenaarium alati üks ja sama. See algab
vaikse krabinaga, mis kasvab meeleheitlikuks koti puistamiseks ja
taskutes tuhnimiseks kui on vaja dokumenti, pangakaarti, sularaha,
uksekaarti/võtmeid, laadijat, kaablit või
mida iganes ses situatsioonis parajasti vaja on.
Kõigepealt käekott. Siis seljakoti välimised taskud. Siis teksade tasku. Teine teksade tasku. Jope tasku. Uuesti käekotti. Siis mingi riiete enne läbi otsimata tasku. Tagasi kottidesse sobrama, juba sügavamalt. Aa, voodrite vahele on ka veel vaatamata!
Maakas paneb oma asjad nii hästi ära, et KaPo ka ei leiaks esimese hooga. Ja mulle tunduvad need läbiotsimised pikemad kui keskmine Netflixi seriaali episood. Ma reageerin sellele “kas sa ei võiks pisut organiseeritum olla?!” ettepanekuga. Iga krdi päev, kus me kusagil oleme. Enamasti mitu korda päevas. Kuigi ma tean, et see ei vii mitte kusagile.
Ja Maakas ohkab “ma tean, et see on frustreeriv, aga ...”. Ta teab ka, et see ei muutu.
Kõige lihtsam lahendus on see, et ma lihtsalt võtan tal raha, pangakaardid, võtmed jms asjad üldse ära ja pistan oma kotti või taskutesse. Emotsionaalne, majanduslik ja patroniseeriv vägivald...
Elamine on kohati üks stressirohke ekspeditsioon, mis suures osas ei allu indiviide plaanidele ja kontrollile. Ja mina olen stressi- ja kaosetundlik. Nii et kui midagi saab kontrolli alla võtta, siis ma seda ka teen.
Ma
ei ole pedant ja võin elada voodi ees
vedelevate sokkidega (mitme päeva omadega), aga ma tean, kus on
OLULISED asjad.
Aknad on pesemata, kuigi
kevadpäike päev päevalt tungivamaid meeldetuletusi teeb.
...
kui te vaid mu töölauda näeks ... ei, ma ei tea, mis kõik siin
kuhjub või miks, või miks ma pole viitsinud nädalaid koristada ...
ja ikkagi ma tean, kus on vajalikud asjad.
7 taskuga kotis on kõigel vaid 1 oma koht. Pükstel on kõigel oma tasku. Jopel ka. Ma ei taha lahendada tavaolme müsteeriume. Sest minu jaoks on Maaka stiilis kaos nagu psühholoogiline DdoS-rünnak. On väga lohutav, et vähemalt USB-kaabel, olgu kelle oma tahes, on alati samas kohas.
... ükskord ma “kaotasin” laevas pardakaardi. Ja olin mõnda aega, olles Maakale organiseerituse epistlit pidanud, kõrvad peadligi (mitte, et nad muidu väga harali oleks). Mu pardakaart – noh, Maakas oli selle süüdimatult oma kaarditaskusse toppinud ja see ei olnud parajasti minu valduses.
Kas sina tead, kus su asjad on?
Postitused
Kui ma peaksin Wildi noomimist ja etteheitvaid pilke igapäevaselt kuulma ja nägema ta seda juttu ei kirjutaks, ta oleks mul ammu kartulimaasse küntud. Reisidel hoiab ta ära minu hukkumise kahtlastel kõrvaltänavatel, ilma raha, telefoni ja dokumentideta. Ideaalne reisikaaslane ja mina mõjun talle loodetavasti ärkvelhoidvalt ning vererõhku tõstvalt.
VastaKustutaKaos on mu keskmine nimi, anarhistid käivad mu juures täienduskursustel.
Eee... jaa, kui sa mõnel kolkalinna tänava hämaruses õnnetul kombel otsa saad, panen dokumendi sulle taskusse tagasi. Ausõna.
KustutaRaha ja pangakaardi osas pean veel mõtlema.
Ma olen see, kes küll teab, kus tema tähtsad asjad on, aga kontrollib pidevalt nende olemasolu igaks-juhuks üle. See võib ka kõrvaltvaatajale päris valulik olla, sest no kuhu see asi ikka vahepeal sealt kindlast kohast kaduda sai, aga "äkki ma ikka ei pannud seda sinna", "äkki panin kogemata sinna teise vahesse".
VastaKustutaJaa, ma vaatan ka poodi sisenedes üle, kas pangakaart on seal, kus ta alati on.
KustutaJa 50m enne välisust pistan käe koti võtmetaskusse, et veenduda, et olemas.
Kui sul on 4 lapse, 3 mehe, 2 naise ja terve vanamuti jagu igasugu riistu ja kolusid, siis sul PEAB asjadel liigitus ja oma koht olema. Ja kui tekib vajadus asju ymber sorteerida ja kolida, siis on see suur paradigmamuutus ja ma puren seda abivalmis isikut, kes asjad paneb sinna, kus Ei Ole Nende Õige Uus Koht!
VastaKustutaHöhööö.. ma oleks siis puretud nagu kolm aastat kasutuses olnud kont...
KustutaSa ei kujuta ette, KUI palju meil igast koli on. Ja kui midagi tähtsat on ära pandud, siis selle otsimine on pikk ja piinarikas.
KustutaKujutan ikka, ma olen ka maakas. On olemas Väga Tähtsad Asjad ja need olgu 5S süsteemi järgi omal kohal ja on olemas Kõik Muu, mille asukohta ma emamaagiliselt siiski pimesi tean. Loogiline ju.
KustutaKui ma nüüd õieti mäletan, on Maakas Veevalaja tähemärgi esindaja - igasugune kaos on tähtede poolt juba sinna sisse kodeeritud. Leppigem sellega.
VastaKustutaRaisakull - kah Veevalaja
Võtmesõna on distsipliin! Nooremast peast kadusid asjad pidevalt ära, lõpuks hakkas hullult ära viskama, kõige rohkem segas nende otsimisega kaasnev ajaraiskamine. Vanemana olen muutunud palju paremaks (loe distsiplineeritumaks). Ikka tuleb ette momendiks mingi asja käest panemine ja järgnev otsimine - esialgu kiirelt loogiliste kohtade ülevaatamine ja siis aeganõudev kuid tavaliselt tulemusrikas süstemaatiliselt oma trajektoori algul mõttes ja siis füüsiliselt läbi käimine.
VastaKustutaParim nipp on oluliste asjade minimiseerimine - mul on täpselt kolm ilma milleta välja ei lähe. Nutikas, mis täidab kõiki tsivilisatsiooniga kontaktis olemise vajadusi alustades rahandusest ja lõpetades ajaviitega, võtmed (auto ja kodu) - tegelt olen kaalunud ka nende mobla äpile ülekandmist ja kolmandaks spordikell, mis lisaks igasugu kehaliste funktsioonide mõõtmisele omab äärmiselt tähtsat omadust mobla otsimise näol - tonksad "find phone" ja juba kuuledki kusagilt meelast naishäält kutsumas "I'm here" :P
Naljatilk.
KustutaSee, et ma asju OTSIN ei tähenda, et need KADUNUD oleks.
Ma ei kaota asju.
Ei saanud aru🤔 Et lihtsalt hobi mõttes peidad asju ja otsid siis?
KustutaSa oled väga ruudukujulise mõtlemisega, sa ei mõtle välja, ausalt!
KustutaTa on tõesti väga ruudukujulise mõtlemisega, ruumitaju lihtsalt puudub.
KustutaMa olen mõlemad =(
VastaKustutaTundub, et see pole võimalik, aga on.
Ma tean, kus mu asjad on. Tean niivõrd, et kui ma hakkan poodi minema, kõik asjad koos (sest mul on kott õlal ja rahakott on alati seal kotis), ja peast käib läbi kujutlus maksmisest, mul tuleb meelde, et OOOOT! Ma võtsin rahakoti välja, kui ID-kaarti arvutisse panin, aga tagasi ei pannud!
Ja laual on rahakott ja ma võtan selle kaasa.
Ja ometi ja ometi. Olen rongis ja otsin kõik rahakoti sahtlid läbi, et töövõimetust tõendavat kaarti leida. ENamasti teen seda juba enne, kui tegelikult vaja läheks, sest ma ju tean, kuidas see läheb. Otsin teist korda. Kolmandal korral leian. Panen kõik vajalikud kaardid ühte kohta kokku. TUleb klienditeenindaja, näitan kõik ette - ja järgmisel korral kordub kõik samamoodi, sest ma olen vahepeal kaarte liigutanud, pangakaardiga maksnud, kliendikaarti kasutanud ja teise poe kliendikaarti ka ja aaaaaaaaaa
Omaette tase on, kuidas ma juba tean, et mingisse kohta juba vaatamine, hoolega vaatamine, ei päästa.
Pärast seda, kui kaotasin oma kotti pisikesse sahtlisse ära tütrele ostetud türkiiskõrvarõngad, otsisin neid seal 8 korda, langesin meeleheitesse, käisin poes uurimas, ega ma neid letile ei unustanud, otsisin veel, andsin alla ja tõdesin, et kaotasingi ära ... ja kolm päeva hiljem juhtumisi leidsin nad sealtsamast pisikesest sahtlist, kuhu ma nad omast arust pannud olin, ma tean. Et ma ei leia EI tähenda, et neid ei ole. Nad on seal, kus ma tean, et nad on. Lihtsalt pean uuesti vaatama.
Ma tean, kus mu asjad on, aga ma ei usalda ennast. Kui ma pean näiteks lennuki peale minema, siis mul on telefon käes (nagu reaalselt käes) ja ma kontrollin iga minuti tagant, kas mul ikka on telefon käes.
VastaKustutaJa siis küsib mõnikord keegi mu käest, kas ma usaldan teisi inimesi... no johhaidii.
Kätte kaotan ma ka asju. Võtan õigest kohast võtmed, et välja minna, siis meenub, et võtaks taara- või prügikoti ka ... ja siis ei leia enam võtmeid, mis on mul peos.
KustutaAegumatu klassika, "vanaema otsib prille", mul on olnud "kus mu võileib on? Aa, ära sõin..."
KustutaOo jaa, see juhtub mul ka aeg-ajalt, et ma söön toidu ära ja ei mäleta pärast :D ST ma mäletan, et oli ju, aga kuhu jäi?
KustutaMa olen mees. Mul ongi vähe asju ja need mis on, on autos. Kogu muusika.
VastaKustutaKui asju saab juba ära kaotada omaenda käekotti, kus nad ometi osutuvad lõpuks õiges kohas olevat, siis autos on selleks veel rohkem võimalusi, à la kindalaekasse peab kolm korda vaatama, et vajalik asi sealt lõpuks vastu vaataks (vt VVN ja kõrvarõngad, mis olid kogu aeg seal, kust ta neid otsis). See on nagu USB pistik, mida peab vähemalt kolm korda keerama, et õigetpidi oleks.
KustutaViimase aja USB kaablil või seadmel on peal märk, mis näitabki, et see pool käib peale ja enamusel seadmetel (kõik minu seni kohatud arvutid ja laadijad) käibki. Halleluuja!
Kustutaon küll, aga ma ei tea, minu omad ei käi sellest hoolimata esimese korraga, ikka tahavad keerutamist.
KustutaAlustades sellest, et osal pesadel, kuhu see torgata, ei ole üldse suundi nimega "all" ja "peal".
Aga isegi kui on, siis panen kõigepealt märgi järgi ja ei lähe. Pööran ringi, läheb veel halvemini. Järeldan, et esimene oli õige ja lihtsalt rohkem täpsust või jõudu on vaja; heal juhul nüüd lõpuks läheb.
See täpsuse ja jõu seletus on muidugi igav praktiline seletus. Mulle isiklikult on sümpaatsem see variant, et kõigil USB-pistikutel on murdarvuline spinn.
Kustutaja oma lammaste juurde naastes, murdarvulise spinniga saab seletada ka kõiki neid kordi, kus me leiame midagi kohast, kust me juba otsisime! See koht polnud lihtsalt õiges kvantolekus.
KustutaKaur, kelle autos on mu mäletamist mööda ujumislestad, suusad, matkauisud, paar jalgratast ja kindlasti midagi veel. Ja siis mina (naine), kelle autos on parkimiskell, tõkiskingad ja esmaabipakk. Kõik.
KustutaHetkel on selline ülemineku-aeg, et suusad on autost ära visatud ja ujumisvarustusest on ainult saapad. Homme muidugi kõik muutub.
Kustuta"ujumisvarustusest on ainult saapad"
KustutaNo ei kliki....
Kas betoonist või seatinatallaga?
KustutaRaisakull
Neopreenist saapad. Saab vette minna nii, et jalgadel ei hakka külm.
KustutaMul endal ei ole, aga avavees ujumiseks on kümneid erinevaid riiete-laadseid vidinaid. Tamboom tegi kunagi ülevaate oma varustusest. Neopreen-trussikutest, sokkidest ja mütsidest kuivülikonnani. Kuivakas tulebki täna keldrist välja otsida.
Teine toimetuleku strateegia on mul vastupidine. Kus on mu lugemisprillid? IGAL POOL. Need maksavad Jyskis 1.80 paar, ma ostsin kümme paari prille ja külvasin neid kõikjale. Kui tunnen, et nende tihedus hakkab kahanema alla mingi piiri, ostan uued kümme.
VastaKustutaSularaha - 21. sajand on, seda pole vaja (ja kui on, siis autost saab)
USB laadija - kodus, tööl ja autos
Rahakott oli mul viimati umbes 1999. aastal, siis varastati see ära (dokumendid leidsin prügikastist üles) ja uut pole ostnud ja ei kavatse ka
Käekoti asemel on siis auto
Aga no muidugi on ka mul omad "kaotasin asja keset tühja tuba ära ja otsisin kuu aega ja lõpuks oli ta sealsamas, maagiliselt kombel" lood.
"Käekoti asemel on siis auto"
KustutaNokurja, nii kallist ridiküli saad endale lubada, et ...
ma katsun teatud asjadega ka seda strateegiat rakendada, aga vajalik kogus on alati N+x, kus N tähendab seda kogust, mis ma hankinud olen. Usun, et majapidamine ja kõik kotid, millega ma kuskil käin, on juba haaknõeltest, pliiatsitest, pliiatsiteritajatest, laktaasitablettidest, valuvaigistitest, vatitikkudest, plaastritest ja pesulõksudest küllastunud, aga vajalikul hetkel ikka ei ole seal, kus vaja.
KustutaOot, miks sul pesulõksud kotis on?
KustutaMul on 1 kott, seal on: pangakaart, sularaha, võtmed, nätsupakk, e-vedelik (sigaretile), kamm, pastakas, koti voodri külge kinnitatud haaknõelad, pabertaskurätid, valuvaigistid, väike multitööriist, duct tape (rulli lõpp e meetri jagu), tikud, riidest poekott. Elu on näidanud, et neid kõiki on vahel vaja. Aga pesulõksudest ei ole nagu puudust tundnud...
Need on jah erand, neist peab ainult kodu küllastatud olema. Et neid jaguks õue nöörile, verandanöörile, tuppa ahju külge nöörile ja üldse igale poole, kus mul võib tekkida vajadus mingit pooltäis pakendit sulgeda.
KustutaMul ei pea kotis kammi olema, kui ma just mitmeks päevaks kuhugi ei lähe, seegi hea.
Ahjaa, pastakad muidugi peavad ka igal pool olema!
Remargi korras meestest: kolmest perekondlikult lähedasimast mehest mu elus pole ühelgi autot ja autot juhtida oskab neist ainult mu abikaasa (isa vanasti õppis, aga päriselus sõitma hakata ei viitsinud ja arvab, et praktika puudumisega on oskus ära kadunud). Siis on veel üks lähedane sõber, kes pole perekondlikult seotud, aga kellega meid tihti õeks-vennaks peetakse - tal ka ei ole. Geograafiliselt lähimad meessõbrad, kellel on auto ja kes oskavad sõita, elavad teisel pool jõge minust 3-5 kilomeetri kaugusel, pikemat aega on neist autot kasutanud ainult üks. Teine ei kasuta seda linnas liikumiseks peaaegu kunagi, auto on ainult kaugele sõitmiseks.
KustutaVanasti oli mul alati niit ja nõel kotis. Aga ükskord juhtus, et nõel torkas läbi plastpudelist mingi vitamiiniveega, magus vedelik valgus sõbra autopõrandale ja ta läks täiesti morniks ja kurjaks- Just oli auto sisemuse ära puhastada lasknud! MisMÕTTES?!
KustutaMulle ei meeldi, kui minu peale nõmedatel põhjustel vihastatakse.
Nii et kuigi ma leidsin, et ta hindab puhtust üleliia ja minu head tuju liiga vähe, sestsaati olen nõelast ja niidist loobunud.
Pole vaja ka läinud.
Mul on kotis valuvaigistid, plaastrid, pastakas, pehme paber (ei ole enamasti pabertaskurätt, vaid kas paar lehte paberkätterätti või nt 6-lehene rullike kempsupaberit), mõni jäätisepulk või ühekordne lusikas, hea terav taskunuga, pesukaitse, vanast ajast isegi üks tampoon - kuigi endal pole vaja, saan vähemalt hädalisele anda -. nätsud (iivelduse vastu sõidukis), mõned lamotrigiinid (neil on õnneks selline vorm,, et eraldi paar tabletti annab panna), mingi hädakorra-söök stiilis šokolaadibatoon ja tagatipuks veel kosmeetikakott kõigega, mis seal sees (ka kehvake kamm ja haaknõel).
Peegli olen ära kaotanud =(
Migreenitabletid panen seepärast alati eraldi kotti, et nad on mul loetud ja ma ei saa neid igaks-juhuks-varuks panna.
Olen pidevalt kaasaskantava osas loobunud söetablettidest, Maaloxist ja termoskruus on lihtsalt nii suur, et võtab pool kotti enda alla ja läheb koos veepudeliga teise.
Mhmh, kui ma lähen pikemalt välja kui 2 tunniks, lähen pea alati kahe kotiga.
Rahakott on eraldi.
A vat telefoni jätan alailma teadlikult koju ja vahel jääb kogemata ka.
aa, juuksekumme on ka 1-2 alati kaasas
KustutaTegin seepeale kotis ülevaatuse, kas kõik on olemas, ma mõned asjad olen ju ära kasutanud. Ja tõesti, ainult 1 plaaster oli alles! Ja haaknõel oli puudu. Õige jah, mul oli vaja vesti alumine hõlm paremini sättida ja siis jätsingi vesti külge.
KustutaSee-eest oli kotis kaugelt liiga palju puust ühekordseid lusikaid, pakk juukseklambreid (neid kasutan mina vajadusel pesulõksude asemel väljas olles) ja kaks pakikest märgade salvrätikutega.
Kas keegi veel imestab, kuidas ma sain kõrvarõngad koti pisikesse sahtlisse ära kaotada?
KustutaKaotamise jumal on kõikvõimas ja ebajärjekindel.
KustutaNojaa aga kus selle häda ots kui kõik toodetud asjad maailma lõpuni alles püsiksid. Kui kõik oleks nagu notsu oma eelmise sajandi nuputelefoniga, siis kust kapitalist oma kasumi saaks ah????
Kustutamm... ma kardan küll, et pean teile pettumuse valmistama, sest mul on selle sajandi nuputelefon. Võimalik isegi, et selle kümnendi.
Kustuta@Kaur - notsu ostis telefini ainult sp, et keegi ei saa enam tema morsesignaalidest aru.
Kustutavat hakkan veel ainult peeretuste ja stepptantsuga suhtlema.
KustutaMa tavaliselt panen kuskile "hästi loogilisse kohta, kust ma pärast kindlasti oskan seda otsida", aga pärast ei suuda meelde tuletada, mis see loogika oli. Paanilisest otsimisest olen loobunud, elukogemus näitab, et asjad tulevad mõne aja pärast ise välja. Pealamp ja taskulamp on juba kaks kuud kadunud. Õnneks on nüüd valge.
VastaKustutaBensukast saab 10 euro eest uue. Osta mitu tükki ja pane igale poole, kus neid vaja võiks olla.
KustutaKaur
kas nende patareid pika peale seismisega tühjaks ei lähe? siis pole tagavaradest kasu.
KustutaViimane kord kui autos olnud lampi oli vaja, siis oligi tühi. Aga õnneks oli autos kaks lampi ja teine oli täis!!! Laadisin mõlemad ära ja nüüd on autos kaks laetud lampi.
KustutaEhk siis, rohkem on mõnikord töökindlam küll.
Kaur
Mu põhiraskus on telefoni otsimine. Isegi kui ma panen ta õigesse kohta, kus ta kõige sagedamini käib, juhtub, et ma lihtsalt ei näe teda sealt ära. Ta on musta värvi ka, muutub kergesti nähtamatuks. Eriti, kui ma panen ta kogemata mustale taustale JA valesse kohta (sest keegi just helistas ja siis hakkas mul miski üle keema ja ma pidin telefoni esimesse ettejuhtuvasse kohta käest ära panema). Igasugused muude seadmete abil otsimise nõksud ka ei tööta, sest mul on reeglina hääl maas.
VastaKustutaMa jätkan rahaga probleemide ennetamise lõime. Telefon mitte "on must", vaid "ta omanik pole raatsinud talle neoonkollast ümbrist osta".
KustutaKaur
Puuviljade küljest tulevaid kleepse võib telefonile tasuta panna...
Kustutasiuksele telefonile nagu mul ei tee keegi mingeid ümbriseid. puuviljakleepsud on juba iseasi, aga ruumi ei ole eriti, kogu esipaneel on ekraani ja nuppude all.
Kustutarahaga probleemide ennetamine muidugi eeldab ka raha olemasolu, raha kasvatamiseks vajalikud tegevused tekitavad aga omakorda veel rohkem probleeme (nt 8-tunnise tööpäeva) + mul puudub igasugune kindlus, et ma üldse oskan rohkem raha teenida, nii et kuni ma kuidagi ellu jään, piirdun nende vanade tuttavate hädadega, et telefoni ei näe alati.
Kustuta/abivalmilt/ ma olen kunagi nuputelefonidele lõngast kestasid heegeldanud. Lõng võib vabalt olla värviline.
Kustutahuvitav idee, selline pehme kest võiks isegi kukkumiskindlust parandada (praegune kipub igal kukkumisel tükkideks lagunema ja siis on tüütu kokku tagasi panna. Tagapaneel tuleb ära ja siis pudeneb pahatihti ka aku välja.)
Kustutaaga mu praegune nuputelefon pole suurem asi, ma peaks ta nagunii varsti välja vahetama. sai kiirustades ostetud, kui eelmise emaplaat läbi läks, ja nii ei pööranud ma ilmselt enda jaoks olulistele parameetritele piisavalt tähelepanu.
ma tahaks endale uuesti seda mudelit, mis mul enne oli (see, millel emaplaat läbi läks). Nokia Xpress Music, nagu minu jaoks loodud. Istus hästi kätte, kerge, väga hea helikvaliteediga (sama kõlariga ilusam hääl kui mitme proovitud arvutiga) ja sellised tarbetud funktsioonid nagu pildistamine ei olnud kuskil jalus, vaid nuka taga peidus. Aga seda on järelturult raske leida, populaarne mudel.
Ega see isegi ei olnud minu idee, mingil ammusel folgil nägin kellelgi kaelas rippumas linasest lõngast heegeldatud pitsilise kesta sees nuputelefoni. Nuppude vahelt saab keti läbi heegeldada ja nii on telefon ühtlasi korralikult kesta sees ja samal ajal kasutatav. Aga kuskile tuleb jätta ka auk, kustkaudu telefon kesta sisse läheb ja see auk tuleb sulgeda efektse nööbikesega, muidu pole päris õige asi.
KustutaMingeid elutähtsaid asju ma reeglina tean, kus need on (telefon, autovõtmed jms). Nendel on oma koht (autovõti) või kohad, kust otsida. Ma olen harjutanud endale külge kombe kukutada telefon kodus käest ainult nähtavatesse kohtadesse oma käiguradade ääres, isegi siis, kui pliidil midagi üle keema hakkab. Ja üldjuhul kannan ainult suurte küljetaskutega pükse, vasak tasku on kindlalt telefoni jagu, eriti kodust väljas. Rahakott on seljakotis kindlas sahtlis. Seljakott on kodus alati täpselt samal pinginurgal.
VastaKustutaÜldiselt on mul siin ikkagi kaos, sest olgugi, et ma üksikute asjade asukohti tean, on ülejäänud puistatud majapidamise peale laiali põhimõttel "mida ei näe, seda pole olemas, seega peab kõik, mida tarvis võib minna, olema nähtaval" ja neid asju/tööriistu/materjale jne ei ole mitte vähe. Korra loomise katsed on olnud kõigest mõõdukalt edukad, sest kui ma otsustan sama päeva sees mitme asja kohta, et "siin saab nüüd olema selle asja õige koht", on infot liiga palju ja mälu ei salvesta ning kokkuvõttes on ikka kaos.
See jama, et otsitav ese mingis teises paralleelreaalsuses vahepeal ära käib, on loomulikult ka minu elu osa. Nende asjade osas, mis kindlalt omal kohal on (nt telefon vasakus püksitaskus) on selliseid maailmade vahel võnkumisi vähem.
Tütar kannab kõiki olulisi esemeid (dokumendid, telefon jne) püksitaskutes. Igal asjal on oma kindel koht. Loomulikult ta pidi need püksid endale ise õmblema, sest õiget värvi õiges suuruses õige lõikega õige arvu ja suurusega taskutega pükse, millesse mahuks paigutama pool majapidamist, ei toodeta.
Prillid IGAL POOL, jaa. Kui ma veel ainult lugemisprille tarvitasin, siis oligi nii. Nüüd on mul mitmevaatelised ja need panen hommikul ette ning õhtul võtan ära. Mõnikord vahepeal puhastamiseks võtan ka ära, aga siis panen kohe ette tagasi. Üle majapidamise on strateegilistesse kohtadesse külvatud ka pliiatseid, märkmepabereid, mõõdulinte jms.
VastaKustutaKõigil mu asjadel on kenasti oma koht ja loodud on süsteemid. Paraku võimaldab mu aju küll neid süsteeme luua aga mitte töös hoida... :D
VastaKustutaMa tean, et mu juhtmevabad kõrvaklapid on (koos karbikesega) praegu kodus, seinale kinnitatud villasest lõngast heegeldatud taskus ja ma ise olen nendest 15 km kaugusel tööl ja ma mõtlen neile aegajalt mõru rahuloluga teadmisest, et tee mis tahad, midagi olulist ikka maha ununeb. Ühtlasi närib mind kahtlus, et mu teadmine on vananenud, sest selgus, et mu kass armastab neid kõrvklappe koos nende ümaravormilise karbiga mööda põrandat veeretada, nii et klapid karbist kaovad. Kui ta nüüd peaks avastama, et ma need sinna taskusse peitsin...
VastaKustuta