Puhkuuuuus! Misasja, juba läbi...?

 

Wildika porin minu viilimise kohta reisikirja kirjutamisest oli õigustatud ja Lendava Konna küsimus kas me käisime ikka samal reisil, oli täistabamus.

Kirjasaatjad üle kogu maa on mu ukse taga kloppinud ja nõudnud väikeseid räpaseid detaile ning paljastavaid fotosid, mida siis politseiuudistega võrrelda või luubiga uurida .

Pealekauba pole aus kogu lõbu kompra puistamise osas W kanda jätta.

 

Teine reis Katkiste Asjade saarele

Sest esimesest jäi lihtsalt väheks

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et kui te pole just täiskarsklased, peate leidma reisikaaslaseks sõbra, kes on tore ka purjuspäi. Olgu see purjus pea kas siis teie oma, sõbra jagu või, mine sa tea, äkki hoopis mõlemal korraga. Kui nüüd keegi peaks tahtma selle peale jätta kommentaari stiilis „Alkotarbimine nagu täitsa normaalne igapäevaelu osa?“, siis andke takka. Minu maks tänab teid, aga muidu …lahkuge mesikäpa sisepoole hämarustesse.

Meie reis algas Tallinnast, odavast hotellist, mille lopsaka ööelu ja kasina olme kirjeldamisega tuli W krooniku täpsusega toime. Madratsid, millel kõõludes sissemagamishirmu ei olnud ja peldik, kus pesin hambaid mingi võõra meesterahva habemejamisjääkidega täidetud kraanikausi kohal. See oli paratamatus nagu tara ümber paradiisiaia ja me hakkasime sellest tarast just üle ronima. Varahommikune lennujaam, seljakotiga reisija mugavused – pagasiga ei pea sekeldama - ja minu apsakas smuutipudeliga, mille olin kotti toppinud ja pagasikontrollija etteheitva pilgu all ning W kõlavate ohete saatel kohapeal kõrist alla kallasin.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see smuuti jäi õhtusöögini mu peaaegu ainsaks toiduks (mis seletab hilisemast nii mõndagi).

Esimene päev. A Grand Entrance 

Air Balticu lennuki jalaruumile võiks pärast Heston Airlinesiga lendamist hosiannat laulda ja seekord oli meil kaasas ka piisavalt ristsõnu ning me ei kõhelnud neid kasutamast, nii, et lend möödus kuidagi kergemini kui eelmine tripp. Lennujaam, buss, hotell. Soe mereõhk ja kõikjal õied, mäed ja PUHKUS.

Esimene tõrge tekkis hotelli vastuvõtus, kus väga mureliku näoga retseptsionist vangutas pead, ohkas ja ütles, et meie tuba pole veel valmis ja ta peab meile kahjuks üheks ööks pakkuma superior tuba. No ma eiiii teaaa…. Retseptsionisti nägu oli murelik nagu peaks ta meid harjakappi toppima, mine neid turiste tea, äkki ikka ei sobi või nii. Meie omakorda tegime samasugused murelikud näod pähe ja ohates nagu põhjatuule jumal Boreas leppisime selle jõhkra vahetusega tingimusel, et järgmisel keskpäeval saame oma broneeritud askeetlikku kambrikesse.

Kotid üle ukse tuppa, vaate kontroll – meri, teine hotell, supermarket kõrvalmajas ja kaks basseini – ning padinal poodi provianti varuma. Napilt läks, nii kaua pole me oma avanapsu kunagi otsinud. Klassikalise „ära tõin!“ hõiskega saime Lati Patsu lõpuks siiski kätte.

Rõdu. Merevaade. Sõber. Naps. Palju napsu. Liiga palju. Tühja kõhu peale.

Ühesõnaga…Me käisime isegi meres. Ma andsin oma võimet(us)est endale aru ja leppisin istumisega vee ja maa piiril. Me käisime isegi söömas ja ma ei pillanud mitte midagi maha. Mingil hetkel käisin ma duši all ja ma päris kindlasti ei oksendanud kedagi ega midagi täis, aga jah, see on õhtu millest lastele ei räägita, sest emad on alati korralikud jne.

Teine päev. Rethymno, ranna külge õmmeldud linn.

Puhkusel sünnib imesid – hommikul ei valutanud mul midagi.  Sealjuures ei pea ma silmas mitte ainult pead. Puhekuseplaane tehes muutsime minu pärast mõned broneeringud pisut ümber, sest üle tüki aja oli mu jalg enda olemasolust märku andnud ainsal moel mida see loll sink oskas ehk et siis valuga. Vahetasime koguni igaks juhuks (ok, W vahetas, tema on meie aju) ühe füüsiliselt nõudliku retke äbarikule lombakale sobivama tegevuse vastu. Ent kahtlustan Bacardi desinfitseerivat toimet – tundsin end hommikul nagu Pheidippides enne oma kuulsat jooksu, kuigi loogilisem oleks olnud oodata enesetunnet nagu samal vennikesel pärast jooksu.

Linn ootas avastamist.

Enne seda käisime otse loomulikult ujumas. Liivarand, ei mingit tsentrifuugina rullivat lainet ja mitte ühtegi ujujat, absoluutselt raisatud meri.

Vette minnes oli aru saada miks see nii on. Veetemperatuur oli…ee…natuke…eee…karastav. Kui kogu keha vette sai oli seal tegelikult imehea olla, meri on koht, milles ulpides taipasin kõige selgemalt, et inimene, naudi, sul on puhkus! Selline imeline lapselik muretus, tahtsin või ei, näole kerkis napakas muretu naeratus ja silmad uitasid kõikjal ja ei kusagil. W tndis end selgelt samamoodi, olime vees nagu kaks õnnelikku õngekorki ilma vihmaussita tamiili küljes,  lihtsalt ilusad ja mõttetud junnikesed.

Välja tulime veest umbes siis kui huuled hakkasid juba siniseks minema. Sööma!

Esimesed kolm päeva ma ei suutnud piiri pidada. „oi, see näeb nii isuäratav välja! Ja see teine asi siin…oot, ma tõstan neid klimbikesi ka kaks..ei, kolm tükki…aga salat..?“

Õudne. Õudne, aga väga maitsev, teate.

Leiba luusse lasta ei saanud, pidime ümber kolima. Sehkendamine lõi pea selgemaks ja pärast uue toa koduselt segi paiskamist läksime linna peale kolama.

Oh, väike jalutuskäik, mis see siis ära pole, vanalinn ju kohe siinsamas, kindlus paistab nagu peo peal!   

Maakera on ümmargune. Ja rannajoon on kaarjas. Ning Kreetal on kõik teed ülesmäge.  Nii, et tee, mis esmalt näis lasteaia pargijalutuskäiguna osutus lõpuks korralikuks spordiürituseks. Auhinna me saime, auhinnaks olid imelised vaated merele, romantilised agulitänavad ja meie kartuliidu karva jumet remontiv päikesepaiste. Olime ennastsäästvad ja ei roninud keskaegse kindluse müüride vahele, lootes seda teha mõnel teisel päeval, kuid ringi tollele kindlusele tegime peale. Imesin endasse aeglust ja iseendaks olemise pehmet voolavat rahu. Tibatillukesed detailid, suur üldpilt. Tekkis tunne, et Tallinna vanalinna kitsad tänavad on viidud lõunamaisesse keskpäeva.

Sel päeval oli tunne, et puhkus kestab igavesti.

Vein, meri, õhtusöök, tunnid rõdul inimesi vahtides ja neile lugusid külge mõeldes.

Ja ma ei olnud enam kuid nii hästi maganud.

Kolmas päev. Koobas.Klooster.Keraamika

Vahepealkiri nagu köhahoog. Kkkkkk…

Hommikusöögilauas ei suutnud ma ikka veel end ohjeldada ja kuhjasin taldriku nii täis, et rikkusin omaenda kehtestatud reeglit: kui oled söögi ISE ette tõstnud, pead kõik ära sööma. Natuke nagu „sest lapsed Aafrikas…“ ja „toit pole raisata“-teema.  Sundisin W-di seepeale rikkuma tema põhimõtteid ja panin ta minu heaks vargile. Ilma naljata, see oli piinlik ja mul on kahju…. Enam ei tee, ausõna!

Viimase aasta jooksul olen ma koobastes käinud rohkem kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Kui ma nüüd kunagi peaksin minema reisile kuhugi, kus koopaid pole pean järjepidevuse huvides lihtsalt kaevama ühe koopa. Standardid on sellised, mis teha.

Seekord oli sihiks Melidoni koobas. Speleoloogiliselt ja ajalooliselt huvitav, uuema ajaloo osas verise minevikuga, antiiksete muinaslugude põhjal taaskord Zeusiga seotud auk maa sees. Zeusi ema Rhea peitis Zeusi oma nunnu abikaasa Kronose eest, kelle lemmikroog oli ta oma lapsed, igas teadaolevas Kreeta koopas, kui ma õigesti aru sain. Imeline perekond, ma ütlen.

Erinevalt Zeusi sünnikohast, Dikti koopast, kus me käisime eelmise reisi ajal on Melidoni koobas kuivem, ligipääsetavam ja minu arvates tunduvalt ilusam. Kirkast päikesevalgusest koopahämarusse astudes, silmad veel otsapidi õues oli mu esimene mõte „miks nad kardinad lakke riputasid?“, mõte ei olnud veel lõpuni mõeldud kui ma taipasin, et see on voogav kivisein, mitte kardin.

Kui ma laps olin, elasin Tallinnas peaaegu Ristiku tänava ja Paldiski maantee nurgal, raudteeviadukti vahetus läheduses. Viadukti vuukide vahelt kasvasid armetud läbikumavad stalaktiidikesed, väikesed haprad kiviporgandid. Kui nad saanuks kasvada mingid kasinad sada tuhat aastat veel, näeksime me Paldiski maantee raudteeviadukti all midagi võrreldavat. Võibolla.

Kaua tehtud, kaunikene. Inimene ei ole sellesse koopasse lisanud midagi ilusat, ainult lammutanud, kuid isegi tema ei ole jõudnud kõiki looduse tehtud imesid ära rikkuda. Sambad, kardinad ja katedraalid. Hea küll, inimene on inimene, pole parata, koobas oli ka ajaloos toimunud laastamistest ja verevalamistest hoolimata võrratu.

Järgmine peatus sel päeval oli keraamikat piripardani täis küla. Vaikne, ehitud keraamikaga, kus kommerts ja kunst olid vaheliti nagu võileivatordi triibud ja kus kassid ja autojuhid manööverdasid külakese ainsal suuremal ristmikul erakordselt loominguliselt ning lammaste asemel kandis karjakella koer ja pühanurgas oli ikooni kõrval teine kummardamist vääriv reliikvia õmblusmasin.  Kõik tänavad olid ülesmäge ja iga taim, mis ei olnud just puhta surnud, õitses.

Me oleme W-ga viletsad turistid, me ei osta kuhjaga suveniire, me immutame ennast õnniste hetkede pehmes voolus ja valame õlut vahele. Proovige, see on mõnus!

Kuna tolle küla kohta ei olnud meie sireenihäälsel giidil midagi väga verist rääkida viidi meid järgmiseks Arkadi kloostrisse. Kummalisel kombel oli tegu kloostriga, mis Kreeta mõistes asus keset lauskmaad. Siiani olid „õiged“ kloostrid ikka pääsupesadena mäekülgedest välja kasvanud või vähemalt kõrgusid nende kohal nõlvad mis kurjade hiiglastena kummardusid kirikukeste kohale, valmis hooneid esimesel võimalusel neelama. Ja nüüd -  klooster kolksti keset lagedat välja. Lõunaküljel viinapuuaed, idafassaadil kuuliaugud, hoonetes väljapanek relvadest ja peenest vaimulikupesust ning siseõues roosid ja ..arvake ära…no muidugi paar oliivipuud. Turismihooaeg ei olnud veel alanud, see tagas võrdlemisi vaikse ja rahuliku õhkkonna, aga ausalt – polnuks neid roose, oleks too klooster väga vangimaja moodi olnud. Imeline aednikutöö, mitte ainult roosidega vaid tegelikult terve kloostriaed oli ilus, tänu taimedele oli seal õhku ja vabadust. Aa, üks priske munk oli ka, pikas mustas rüüs oli tal selgelt palav, kõhuke oli raske kaasas tassida ja nii ta siis seal istus, ähkis ja puhkis ja puhus külameestega juttu, koduselt ja asjalikult. Ei ole mõtet valetada, minu jaoks on isegi munk eksootika, pidin end tagasi hoidma, et teda mitte pildistama hakata.

Õhtu, naps, toit, ujumine ja tuled kustu. Enam ei mäleta, kas keegi hotelli teenindajatest käis tekki peale panemas või hõljus see ise üle minu, nii väsinud olin.

Neljas ja viies päev. Me saime petta, aga võtsime elu ise käsile.

Täiendus: mul on kolmapäev ja neljapäev segi nagu puder ja kapsad, maa võdises neljapäeval, kolmapäeval saime ekskursiooniga petta, aga siis tuuseldasime Rethymnos ringi ja Chaniasse läksime neljapäeval.

Ma kirjutasin öösel. See on põhjendus, mitte vabandus.

Hommik algas kogemusega, mida ei saa broneerida ühestki reisibüroost. Voodid loksusid paigast, midagi tärises, õues kolises midagi ja kukkus, paari auto signalisatsioon hakkas lõugama. Siis laksas W mulle õla pihta ja teatas: maavärin!  

Nojah, kui Arno isaga, eiei, ikka kui Maakas Wildiga rõdule jõudis oli kõk juba lõppenud, ainult elektrikaablid postide küljes kiikusid edasi-tagasi.  Tore oli (sest keegi ei saanud ju seekord kusagil viga), aga rohkem ei taha.

Edasi paremaks ei läinud. Pole vist ühtegi turisti kes poleks kunagi petta saanud, nüüd oli meie kord. Nagu W õppetunni kokkuvõtteks ütles: lugege Tripadvisorit ja kirjutage ka ise sinna arvustusi.  Tripadvisor on hea tööriist.

W oli broneerinud ekskursiooni (sest kordan: tema on aju) Kournase järve ja Chania linna uurimiseks. Tolle ekskursiooni korraldajal oli Tripadvisoris väga madal reiting, aga neid kahte kohta korraga külastama ei viinud just liiga suur valik pakkujaid. Riskisime. Saime tünni – bussi, mida ootasime, ei tulnudki. Ootasime ja ootasime ja ootasime ja ootasime ja siis kirjutas W vahendajale, ma ei tea, kas kohe, kuid pani ka arvustuse netti üles ja ..nojah. Vahendajafirma viskas tolle petise oma pesast välja ja W sai raha tagasi. Mitte kohe, kuid sai.

Aga päeva kohta pidime tegema uued plaanid, eksole, ega me siis randa vedelema ei tulnud, me olime ekspitsioonil. Chaniasse pidime me saama!

Kreeta on kõigest kolme Saaremaa suurune ja ometi on sealne kilomeeter kolm korda pikem kui kilomeeter Saaremaal. Liinibussi, millega neid kuutekümmet kilomeetrit sõitsime, sõiduaeg oli pisut alla poolteise tunni ja see ei olnud buss mis iga põõsa juures peatub.

Chania – umbes Narva suurune linn. Loomulikult meri, sadam, vanalinn. Kui Rethymnoses oli juttu keskaegsest linnast, siis Chania tänavapildis oli tavaline rütm umbes selline, et näiteks krundil on kolm maja, nende vahel välja kaevatud neljanda maja alusmüürid/põhiplaan, kerge katus üle selle ja juures kiri:“3000 aastat e.m.a“ või siis järgmine samalaadne kompositsioon: 300 aastat m.a.j“. See teine oli siis justkui Lasnamäe Lammasmäe kõrval või nii. Chania sadama arsenalihooned, ehitatud umbes tuhande kolmesajandatel aastatel on üldse poisikesed, Ottomani-aegne türgi saun sealsamas sadama kõrval veel värskem ja nii edasi ja nii edasi.

Ajaloo üledoos, kuumuse üledoos, uued majad taguotsa pidi igivanade müüride peal. Ma tean nüüd, kuidas tundsid end barbarid, minu pea ei võtnud enam ajalugu vastu. Pugesime peitu turistilõksu, äritänavatele. Ja nüüd on mul üks kleit, mille kohta ma tean tänu W kommentaaridele, et see on kindlasti üks mittemutikleit. Edusammud!

Noh, ja siis me sõime lihapalle ja jõime loomulikult õlut ja vaatsime inimesi. Turiste ja päris inimesi. W sarnanes pigem päris inimesele oma musta värvi kehakatteis ja mina olin turist mis turist.

Teekond oma urgu tagasi kestis igaviku. Sel õhtul ei käinud ma isegi ujumas, see oli üks nigel õhtu, peab ütlema. Elu topib selliseid asju vahele, et me oskaks hilisemaid häid aegu hinnata ning neist kõvasti kinni hoida.

 

Kuues päev. Nullpäev.

Migreen.  Vedas mul et kempsus jaksasin käia, tablettideni läksin peaaegu käpuli. Terve päev läks kinniseotud silmadega ja käed kõrvadel. (ropp serbohorvaadikeelne sõim ja sülitamine) Eks W päev oli ka rikutud, mul ON kahju.

Seitsmes päev. Matk ja meri. Jee!

Ma olin eelmisel päeval iga natukese aja järel valuvaigistit võttes endale sellise kokteili keresse tankinud, et oleksin ilmselt ka Džomolungma ära vallutanud, füüsiliselt täiesti tuim ja valulävi oli kosmoses. Nii juhtub, kui ainevahetus on aeglane, mõistus valust kadunud ja soov ennast „korda saada“ ülivõimas. Ärge teie nii tehke.

Imbrose kuru. See oligi matk, mille W Samaria kuru kuueteistküme kilomeetrise mägimatka asemele pani.  Kui jalg ei oleks jne.

Kaheksa kilomeetrit, tõsi küll, allamäge, ei ole siiski midagi, mida abitum inimene läbi teeks. Nagu W  soojalt ja südamlikult mainis, on minusugusel viimane aeg selliseid asju teha, sest rulaatoriga juba kurudes ei rallita. Nali naljaks, aga tõsi see on.

Teate, see matk oli imeline. Ilm oli hommikul pisut pilvine, seega ei hakanud päike kohe alguses kaalikat küpsetama (sest me olime nii kuradi nutikad, et unustasime mõlemad oma mütsi hotelli) ja kuru oli …kuidas seda nüüd ütelda…. Kuru oli LOODUS. Loodus teeb imesid ja kogu matk oli selliseid silmanuumamise kohti täis, et uskumatu. Kohati sai tunda end nagu sipelgas kaevu põhjas, selle kõrval mida aeg, tuul, vesi ja päike teha on osanud on inimese jõud kui kübe tormis. Tegin fotosid ja nägin pea kohe, et see on mõttetu katse saada emotsiooni pildile. Seega lasin meeltel lihtsalt kogetut ahmida, kuniks Alzheimer veel kohal  pole on see retk mul peas ja ma lepin sellega. No pilte, kuigi need tulid kuidagi lamedad ja tuimad, tegin ikkagi.

Võrrledes Wildiga, kes oma rahus ja põhjalikkuses meenutab bernhardiini, olen mina ninatark Russelli terjer. Ok, mitte nii peenike, aga rabe ja tormakas. Kogu aeg kardan hilineda, kiirustan, teen otsuseid poole mõtte pealt ja söön mis esimesena taldrikusse kukub. Imbrose kurus pidin üsna ruttu W end ette laskma, midu oleks ma matkast teinud võistluse („Näe, seal ees on inimesed, kimame mööda!“, väikese liialdusega). Mõttetegevus oli eelmise päeva tablettide vahel kinni,  need ei olnud kõige süütumad pillid ja mul on hea meel, et W mind ohjeldas.

Kurus oli kevad. Kõik õitses ja (jee!) seal ei olnud ühegi oliivipuud. Jaa, mõistan, et oliivid on Kreetal elatusallikas ja leivateenimisvahend, kuid kui Eestis oleks kogu maa kartulipõlde täis naudiksite ka teie mõnda tundi põlislaanes, näiteks, ilma ühegi pabulata, on ju? Õitsemisest: kõige silmatorkavam õis, mida ma oma elus metsikus looduses näinud olen on nüüdsest draakonivõhk, mille õitseaeg oli seal just algamas. Pilt on kehva, mu käed ei teinud ajuga väga head koostööd ja ma vussisin enamiku tollest lillest tehtud pilte ära. Kui W sellest päevast kirjutab, siis tal on ehk midagi paremini välja kukkunud, asi on seda väärt.

Kui lõunamaadest kõneldakse võrreldes põhjamaadega kui räpastest, siis Imbrose kuru oli nagu vastpestud tare. Absoluutselt puhas, iga raasukese maa takka oli võimalus oma prügi korralikult ära visata, kuigi mul tekkis mõte, et mida sa, inimene, üldse sel lühikesel maal teed, et sul prahti tekib? Jajah, mõtlesin ja viskasin tühjaks saanud veepudeli prügikasti. Silmakirjalik minust muidugi.

Giid, kes meid tollesse kurusse viis oli retke lahendanud nõnda, et viipas grupile „piletiputka on seal, tee läheb siit, kohtume teisel pool otsas, oleandrite juurest näete juba bussi, seal kõrval on trahter, kuhu jõuan peale teid. Annan teile tunni edet ja siis tulen järgi.

Ideaalne lahendus. Istusime, kõik, kes enne bussis olid, juba trahteris, meie Wildiga jõime jälle…mida?… (õige!) …õlut ja siis saabus meie reibas giid, matkasaapad jalas ja nägu säramas. Luges oma lambukesed üle ja viis kogu kamba bussiga Hora Sfakioni asulasse.

Kreeta omapära, tõenäoliselt mitte ainult Kreetale iseloomulik, on see, et bussiekskursioonidel viiakse turistid ikka mingisse väikesesse asulasse ja lastakse sinna hulkuma. „kahe tunni pärast kohtume“, ainult, et seal pole teha midagi need kaks tundi. Jalutad poetänavalt läbi, konutad sadamakai peal ja vaatad kuidas ilmselt mingi suvitaja ei püüa ühtegi kala, otsid ranna ja lähed end leotama…

Niisiis olen ma nüüd ametlikult ujunud Liibüa meres. See kõlab nii eriliselt, eksootiliselt. Lühiajaliseks suveniiriks sain ma Liibüa merest endale talla alla poole pihupesa suuruse sinika. Tilluke Hora Sfakioni rand on kivisem kui Väo karäär ja seal turnides ma tolle litaka vist sain. Vesi oli endiselt külm, aga nii oligi hea, me olime matkast üle küpsenud.

Hah, ja meil oli ikka veel aega üle. Käisime kohalikus kirikukeses, selliseid tsässonisuuruseid pühakodasid on terve Kreeta täis. Ametlikult on Kreetal 300 kirikut, aga tegelikult on iga endast lugupidav perekond püsti ajanud isikliku palvela. Iga kümne elamu kohta leiab vist ühe pühakoja, kui pisut liialdada. Kui Eestis on kirik koht, kus kuumal suvepäevalgi võib kurgu haigeks külmetada, siis Kreetal on kirikud kuumad kui põrgu eeskojad.

Ja jälle tagasi hotelli.

See oli üks väga meeldejääv sõit. Tee kerkis lahtist mäeseina pidi pooleteise kilomeetri kõrgusele, serpentiin oli nagu mingi atraktsioon,  giid käis istmete vahel küsimas ega kellelgi paha ei hakanud ja tuletas meelde, et ka Kreetal on turvavööd kohustuslikud. Küsimusel oli jumet, õnneks ei hakanud kellelgi paha ja ka turvavöid ei olnud sihtotstarbeliselt vaja kuigi karusellipelgajatele on taoline keerutamine kindlasti raske taluda.

Hotellis avastas Wild, et ta särtsusuits on tühi, peale väikest googeldamist läksime elektroonilisi sigrette taga ajama. Üllatus küll, aga me isegi jaksasime seda teha, patsu-patsu meile õla peale. Võis patsutada küll, me olime olnud ettenägelikud ja ei kuulunud tollesse ülerahvastatud turistigruppi, kes uitasid ringi, ihu päevitamisega üle pingutamisest nagu keeva veega kupatatud. Ühe asja eest veel patsu-patsu: W andis täna teada, et ta on siiani ilma päris suitsudeta toime tulnud. Iseloom!

Ujuma me õhtul ei läinud. Rannas oli murdlaine ja meie väsinud kui koerad, no ei isutanud sinna trumlisse ronimine

Nojah.

Ja siis me kukkusime kummuli.

Läbi ta saigi

Et ärgata viimase päeva hommikul kurbadena, täis otsustavust merele tadaa! lehvitama minna. Randa jõudes pöörasime minu ässitusel kohe otsa ringi ja tormasime hotelli ujumisriideid selga panema, sest õhtust murdlainet lihtsalt ei olnud enam!

Ilmaasjata lidusime. Vesi oli külm kui Pirita rannas märtsikuus, ma olin siiski nii jonni täis, et viskasin end korraks ikkagi kõhuli vette nagu hüljes, W oli mõistlik ja loobus. Vähemalt üks meist on täiskasvanu, hea teada.

Transfeer lennujaama läbi tõusva tormi. Teel oli murdunud oliive (paras teile te igavad puud!), ümberpuhutud prügikaste, mida iilid merre tühendasid ja tolmupilvi. Pärast meie lahkumist, lugesin, läks ilm ikka väga huvitavaks, saabus liivatorm Sahara kohalt.

Lennujaam oli punnis, ma kordan: PUNNIS täis. Iga natukese aja tagant panid infoneiud mikrofoni sügaval põske ja teadustasid täis suuga jälle mõne lennu värava vahetusest, mõne lennu ära jäämisest või mitme lennu hilinemisest.  Sama suurepärase diktsiooniga kutsuti lendudele registreerunuid nimepidi õigesse väravasse või tehti reklaami tax free poodidele, vahet polnud, arusaamatu oli see tekst niikuinii. Kui Tallinna lennu reisijad lõpuks lennukis olid saime optimistliku piloodi suust teada, et kreetalased ähvardavad lendu kolmveerand tundi kinni pidada, sest Euroopa taevas olevat ülerahvastatud ja Bulgaaria kohal lihtsalt sant ilm, kuid küll tema, piloot, nad juba ära räägib. Ma isegi ei jõudnud veel otsustada kas peaks olema rõõmus (sest piloot räägib end sabas ettepoole) või mures (sest mida me sinna liiklusummikuid täis olevasse taevasse ronime), kui saime teada, et peame ikka saba lõpus ootama, aga see-eest on pärast starti koledat turbulentsi oodata.

Oeh, ma ütlen.

Aga siin ma nüüd olen, tagasi Eestis, jälle tööl ja õudsalt tahaks jälle kusagil puhata.

Kurguauguni soojas meres.

Kunagi ikka, onju.