Tudipudiludi, hapupiimapudi...

 

Kuidas vanurite vaimunõtrus välja paistma hakkab?

Eile avastasin Eestimaad, seltskond oli napakas nagu peabki ja pea oli puhta tarretist täis ning see polnud just tore 

Ilgelt külm oli ka, alles oli ju suvi ning ega siis esimene tõeline notsembrihommik ei sunni õiget ugrilast sooja jopet koide käest ära rebima. Nad võivad viimati veel vastu hakata! Esimene kuu aega külma talutakse süldina lõdisedes.

Ajutarretisest. Lisaks maadeavastamisele sai ka poes käidud. Oma kõige esimese ostu ma kas unustasin ostukärusse või autosse. Kui kärusse, siis jäi see poodi ja maksnud ma selle eest ka pole, nii, et aus kaotus. Kui autosse, siis pole see minu auto ja homme saan oma ostu võibolla kättegi. Järgmiseks jätsin telefoni võõrasse autosse, avastasin alles õhtupimedas, et näe, polegi teist. Telefoni järel käies võtsin kaasa rahakoti (id- kaart, noh) ja tagasi tuppa minnes jäi rahakott autosse....hommikul rehvivahetusse sõites leidsin sealt, hea, et veel puudust tundma ei jõudnud hakata.

Refrään: muudkui unustan autosse. Auto on süüdi.

Täna läks soojaks tagasi. Mitte midagi ei unustanud mitte kuhugi. Juhus? Vaevalt küll!

Pink, kes on unustanud, miks ta tehti.

Vähemalt on ta soojalt riides.