Olen üks neist söödikuist, kelle hea une saladus on söömine enne magamaminekut. Kohe vahetult enne.
Nii ei tehta, ma tean, aga kusagilt jookseb õhkõrn piir uinutava õhtusöömaaja ja painajaid tekitava viimase suutäie vahel. Täna sai see ilmselt ületatud. Viimane pelmeen oli....
Tõmbasin ennast äsja kuklanahka pidi välja õudusfilmist, kus IT-i rollis oli mu aastatetagune ahistaja. Unenäos oli ta kõvasti oma rolli sisse kasvanud, temast oli saanud klaasistunud silmadega ja raudse haardega pahatahtlik maniakk, kelle pärast hoidsin võtit seespool lukuaugus risti ja ruloosid akna ees kinni.
Jaa-jaa, tean, ka päriselus oli mul võti risti lukuaugus ja rulood ka päeval enamasti kinni, aga päris elus puudus tänase unenäo äng ja lootusetus. Oli tüdimus ja väsimus.
Unenägu oli nii ehtne, et pidin end sellest teadlikult välja tooma. Ma istusin selles keset tühja kööktuba, kuhu nende klaaskuulsilmade eest pagesin, istusin asendis, kus nägin korraga ukselinki ja aknaklaasi alumist, ruloo vahelt paistvat serva ning samal ajal teadsin, et see pole päris, tegu on unega ja ma pean ärkama, kuigi mu aju sõtkub ärkamisele vastu.
Hakkama sain. Nüüd kirjutan end ärkvele, sest pool mu ajust on alles poolunes, ma pean täiesti selge olema enne järgmist unesetti või ta tuleb sinna jälle.
Ma arvasin, et see on täielikult selja taha jäänud mälestus. Tuleb välja, et kusagil ajus on ruum selle kogemuse jaoks. Tubamuuseum.
Postitused
Veits mööda komm võib-olla, aga ma näen õudusunenägusid siis, kui kael kahekorra või muidu halb olla (palju aastaid, igal öösel, seepärast saan juba yldistusi teha). Siis see õudus venib, venib, ja ma ärkan valu peale yles. Alati. Seega pakun, et Su painajal on täiesti konkreetne, ee, lihalik põhjus, ja sellele põhjusele keskendudes saab enamasti unenäost jäänud rõhuva mälestuse ära siluda.
VastaKustutaEbamugavustunne on vägagi lihalik, jah, täitsa nõus. Ka üleliigne pelmeen tekitab ebamugavust, piinagi. Seekordse painaja tekkes süüdistan pelmeeni.
KustutaKõige rohkem häiris mind fakt, et õudukasse ilmus midagi, millest enda arust olen ammu üle saanud, mis peaks olema täielikult selja taha jäetud. Füüsiline valu ja ebamugavus on elu osa niikuinii, see tundub juba pereliige olevat.
Tihtipeale tulevad tagasi olukorrad, mis jäid lahenduseta või lõppesid ebaõiglaselt. Sa võid asju ratsionaliseerida, palju tahad, aga sisemine õiglustunne piriseb ikka edasi ja unenäomaailmas kulgevad asjad mõnikord väga yle võlli.
KustutaMa saan unenägudest mõnikord inspiratsiooni, sest une- ja pärismina on 2 erinevat eluvormi, ja iseenda distantsilt vaatamine on kasulik. Ka siis, kui vaatepilt on häiriv. Kui deemonile on nimi antud, on temaga kergem võidelda.
Unenägude maailm on tõepoolest teine elu, maailm, mida ärkvel olles ei eksisteeri. Enamik mu unenägudest on paremad kui reaalsus, painajaid on üliharva, seda meeldejäävamad need on. Korduvaid motiive seevastu palju, neis on hea seigelda.
KustutaMis painajaisse puutub, siis on neil ühine nimetaja - inimesed ärkveloleku-maailmast. Reeglina ei näe ma tuttavaid või tõeliselt eksisteerivaid inimesi unes, kui näen, siis on olukord veidi kiivas ja õnnetu.
Elagu unenäod, tänu neile on me elud justkui kaks korda pikemad kui muidu oleks.
See õnnetu ahistaja, kes ühe öö rahu rikkus - mingu tal hästi. Loodan, et ta peas on mitmedki hääled lõpuks vait jäänud, meditsiin teeb imesid.
Meie sees on palju tube, nurgataguseid ja urkaid, avalikke ja peidetuid mõne uks on lukus ja võtmekoht hästi teada, mõni uks aga tolmu all ja ammu meelest läinud. Aga ta on alles. Ja kui siis üleliigne pelmeen juhtub sobivasse lukuauku ...
VastaKustutaUnenägusid on võimalik muuta. Ma olen mõnestki painajast lahti saanud. Varasemalt lihtsalt painajat korduvalt unes nähes (ründav koer nt), kuni lõpuks ise koera vastu hammustasin ja see jäi viimaseks taoliseks uneks (olin siis umbes 12). Hilisemal ajal olen painajad (tihedalt korduv sarnane õudukas) ette võtnud ärkveloleku ajal, istunud üksi vaiksesse nurka, silmad kinni, vaadanud painaja täie tähelepanuga nagu filmilindi mõttes uuesti üle ja võtnud osadeks. Rääkinud omas mõttes koletistega, "sa oled minu unenägu, sa pead mind kuulama". Andnud deemonitele uued ülesanded ja paistab, et nad on mu määratud vahipostidel siiamaani tööl, sest üle 10 aasta pole neid enam unes nähtud.
Aga üksikuid kummalisi unenägusid tuleb ikka ette, need ma panen pelmeenide süüks ja püüan unustada. Poolalasti rahva hulgas ringi lippamised, katkise telefoniga helistamised, imelikult, osavõtmatult ja võõralt käituvad lähedased jne. Pidev pissihäda, katkised ja kummalised kasutuskõlbmatud peldikud. Seda viimast ei saa pelmeeni süüks ka ajada, pigem pool üleliigset tassi teed enne magamaminekut.
Korduvaid koledaid unenägusid mul pole, aga unenägusid saab ju juhtida isegi magades. Saab ju? Olen teinud igatahes...
KustutaSaab juhtida. Ainult et alati ei õnnestu. Kui sul unenägude juhtimine hästi välja tuleb, siis võid mõningase treeningu järel nõiaks hakata :) (ma olen kunagi liiga palju Castaneda raamatuid lugenud).
KustutaUni on keha puhkeseisund, ei midagi nõiduslikku. Mõnikord on kõikvõimalikke seisundeid võimalik mõjutada või juhtida, samuti ei midagi nõiduslikku, mõni oskab kõrvu liigutada või mõlema käega kirjutada, teine läheb unest teadlikult välja või muudab selles sündmuste suunda. Ma olen küüniline realist kui asi jõuab nõidusteni. (kõlab nagu "sotsialistlik realism")
Kustuta