Tutt

Müraki. 

Karp oli küll papist, kuid suur ja servani täis, mürts, millega see põrandal maandus oli muljetavaldav. 

Alma aevastas. Kindlasti ei olnud see tolmust, tema kodu oli korras ja puhas, ei mingit tolmu. Alma oli selles veendunud, kuigi igaks juhuks vaatas ta järgmise viie minuti jooksul maha kukkunud kasti vältides hoolikalt aknast välja. Pole vaja kahtlustel tõusta lasta, tolmu ei ole ja nii jäägu! 

Veel üks aevastus. Peaasi, et nohu ei tuleks. 

Alma sikutas tabureti lähemale. 

Kast lõngadega oli punnis ja kuhja pealt ei läinud karbiservad kokkugi, ilus erkpunane kera oli sellel nagu mütsitutt. 

Aa, see punane lõng, see oli viimasel aastavahetusel kuuse all, esimene mõte oli toda palliks pakitud pusa nähes, et ennäe, vanainimest tahetakse vägisi sporti tegema panna. Ei tahetud. Kui Alma lõngakera lahti pakkis, hõiskas minia rõõmsalt „mõtle kui ilusad punased sokid sa lastele neist kududa saad!“

Mhm. 

Nii Alma ütleski. 

„Mhm“ 

Praegu ei öelnud ta midagi, praegu tõstis ta järgmisena kastist kolm vihti peenikest rätilõnga kõrvale. Naabrimutt tõi. „Näe, mul on seisma jäänud, kood ehk mõne suure salli või miskit, ajaviiteks või nii“ Almal ei olnud aega, mida viita, elu nõudis elamist. 

Teatris oli vaja käia, jalutamas, teinekord sai pensionäride grupireisidele minna. Viimati sõideti bussiga Klaipedasse, akvaarium seal ja delfiinid ja... rätikudumise aega ei olnud. 

Neoslõngasid oli vähemalt kuus kera, üks kirjum kui teine. 

Tütar tõi kui tal titt sündis. Nagu, et vanaema ja nii edasi, titele oli küll tekki küll kampsunit vaja. Alma ostis titele teki ja kampsunit ei läinud vajagi. Hea, et kuduma ei jõudnud hakata. 

Lõng oli imepehme ja ilus küll, selle vastu vaielda ei saanud. Isegi kerad olid pehmed kui tibud. 

Ah, erkkollane kašmiir, selle ostis ta kunagi ise. See oli tõeline tibulõng, eelmine oli ikkagi peaaegu sulgpehme, mitte selline udejas ja hell. Värviga läks ostes tiba nihu, ei olnud kollane midagi taolist, mida Alma endale tahtnud oleks. Silitada võis neid vihtisid küll. 

Palju pehmem lõng kui too tumesinine sokilõng, mida kastis peaaegu põhjas oli vähemalt viis vihti. Alma mäletas kuidas mees teda hurjutas, et mis majapidamine see on, kus naine mehele isegi pika varrega sokke ei koo. Alma mõtles, et äkki ongi temas viga, ostis lõnga ja puha, aga enne kui ta kuduma tahtis hakata läks mees noorema juurde. 

Või, hea küll, kaks aastat oli veel ja siis läks. 

Alma ei jõudnud mehele midagi tegema hakatagi. 

Nüüd oli mehel noor naine, kes kuulu järgi kudus nagu ämblik, aga süüa teha ei osanud. 

 Pup-pup-pup.... 

Peaasi, et mees ise rahul on. 

 Alma igatahes oli väga rahul. 

Kastipõhjast paistsid veel viimase kaks kera roosaks värvitud jämedat lambavillast lõnga. Tütre koolitöö kerad, kahe ta sai, ei teinud, näe, ema talle ei sokke ei kindaid. 

Alma vaatas oma kirjut kuhja. Kampsunite, sokkida, rättide looted. 

 Võeh. 

Ei hakka tema nende ämmaemandaks. 

Alma toppis kõik kasti tagasi, toppis ja vajutas kuni kast külje pealt lõhki jooksis. Hea paksust papist kast oli, aga ikkagi läks lõhki, lõngad kõik külje pealt välja punnitamas nagu vanaema ja Punamütsike Hundi vatsast. 

Viskaks kõik minema? 

Kahju ka nagu... 

Annaks ära? 

No kellele, lastele ei saa ju, nemad on peamiselt need kinkinud, kuidas sa annad tagasi? Naabrimutt suri ka ära. Mehe uuele noorikule? Kus sa, kadedus ei lase. 

Alma istus ja vaatas lõhkist kasti ja kirjuid pusasid. 

Üks asi on tal elus kindlalt tegemata, tuli äkki meelde. Kudumist oli ta proovinud nii, et vähe pole, ei sobinud. Nagu heegeldamistki. Tegelikult ei meeldinud talle kootud ja heegeldatud rõivadki, lötakad ja vormist välja voolavad karedad asjad kõik. 

Ühte asja ei olnud ta veel teinud. 

Kastipapp oli piisavalt suur, et sellest alus lõigata. 

***

 Öösel ei tohiks telefonid heliseda, öine helin on alati paha. 

 Issand küll, ema ka veel.... 

„Kuule, sa ei kujuta ette kui ilus see sai! Kõik need värvid ja...“ 

„Ema, mis juhtus?“ 

„Midagi ei juhtunud, ma tahtsin öelda, et...“ 

Hea, et ema kõrvalmajas elas. Väga hull ei saanud asi olla, ukse tegi ta helistamise peale ise lahti. „Milline sa välja näed, miks sa hommikumantlis oled? Nii tulidki üle tänava või?“ 

Ema oli tolmune. Mitte lihtsalt natuke tolmu seelikusabal või tolmulapp pihus, vaid TOLMUNE. Juuste värv oli... ei olnudki aru saada, mis see oli. Rõivad, isegi põsed olid udemeid täis. 

„Vaata parem ennast, mis sinuga juhtus?“ 

Tuba oli tolmurulle täis. 

Tema alati pedantselt iga tolmukübet jahtiva ema tuba! 

Käsivarrejämedused tolmurotid, sentimeetrine kiht kõikjal. 

 „Mida sa teinud oled, mis juhtunud on?“ 

Paanika jõudis juba hääldegi. 

„Vaata!“ 

Esimese hooga ei olnud võimalik aru saada, mis see oli. 

 Võimlemispallist natuke väiksem, kirju ja karvane. 

„Tutt! See on tutt!“ 

Mütsitutt. Üleelusuuruses. Lõngast mütsitutt. 

 „Vaata kui ilus!“ 

Ema silmis oli terve tähistaevas ja hääles viieaastase õhin. 

Ah selline ongi õnn. 

 „On jah ilus. Ma pole sellist veel näinudki...“