Tühi

             

Une kirevad mustrid on keeranud mind oma pehmetesse sallidesse, juba olen välja valinud, mida sellel ööl uneelus tegema hakkan ning rahu jõuab kohale. See on nagu soe udu, nagu kiik või meri, mis mind kergelt kannab kuhugi, kus pole mälestusi ega soove.
Äkki tuleb kusagilt tuul mis viib pehmuse, soojuse ja värvid, järele jääb teravate servadega must ja valge maailm. Jälle tunnen füüsilist valu, peas tunglevad mured - "Mina esimesena! Ei, mina, ma olen suurem! Aga mina olen värskeim!".
Kisun end sellest hakklihamasinast mõistust pidi välja, järjekordne kuutõbine uneratsu libiseb terade vahel kildudeks. Tavaline pooltoonides ebamugav maailm, mille astlad on peidus ümarates nurkades ja pehmus pole kunagi ilma hernesteta madratsi all.
Tuleb alustada algusest. Leida asend, mis ei tee haiget, lasta mõtetel mõõnas kaduda, kukutada oma meeled olematuse sametpimedusse.
Seekord ehk õnnestub.

Kusagil teisel pool kõike
On kadunud asjade kodu
Ajakirjade  väljalõiked
Maha pillatud müntide rodu
Üksi hulkuma läinud sokid
Valmis keeranud vaenuköie
Nukujuuksed ja  titelokid
Aga ühte on üle kõige
Üle kõige on kadunud aega
Seal vedeleb suures virnas
Kuhi triiki on taevalaega
Varem tühine, praegu hinnas