Käomuna

Sel nädalal pidi koju jääma Siim.

Tal vedas, Eerit ei olnud kodus, tema niikuinii ei saanud tulla, hoolimata ema ilmsest vastuseisust otsustas isa pärast vanemate vendadega nõu pidamist, et kirikusse tuleb Siim. Eeri ei olnud kodus, ülejäänud kuus venda olid kohal – mida seal veel mõelda.

Häda nende vendadega. Seitse noort meest ja poisikest, kõik kenad tugeva kondiga inimlapsed, aga näe, kirikusse korraga mina ei tohtinud, Korra oli kirikus juba nähtud, kuidas seitsme Sootaguselt pärit lihase vennakse üheaegne kiriku ukse peal kõõlumine võttis tornikellad segaselt kolisema ja altari ees, vandusid Tagaküla mutid, olid põrandalauad nagisenud ilma, et kellegi jalg neil  tallas. Ega seda korrata tohtinud, sestap ei lubanud Pereraba Hilde ja Kaarel oma poegi seismekesi koos kiriku lähedalegi.

Nii pandigi kodus kord paika: Siim, Vello, Joosep, Eeri, Iivar, Paavel ja pesamuna Villem ei tohtinud kunagi samal päeval kirikusse tulla, olgu siis ristsed või laulatus, üks pidi alati koju jääma. Eriti just jõulude ja suvistepüha ajal oli poegade seas nurinat palju, aga just ema oli see, kes tavaliselt, olles pehme loomuga ja poiste tempudest mööda vaatav, kirikuasjas ranget joont pidas. Kuus, kuus venda kõige rohkem. Seitsmes olgu kodus.

Poisid proovisid iga nipiga ema nõusse saada, aga isegi jutt, et „Külarahvas arvab juba, et meil on nagu Põssuküla Simmol ja Siimul mitme peale saapapaar. Kirikusse minnes istuvad need ju  teine teise vankrikülje peal, saapaga jalg üle vankriääre rippu, pastlaga jalg tagumiku all..." ei mõjunud.

Ei, ainult kuus poega korraga, seitsmes ei tule!

Sel nädalal oli natuke teisiti, tavaline järjekord läks Eeri linnaskäigu pärast segi. Siim oli üsna rõõmus, silus muudkui kuuekülgi ja lõi tati ja rohutuustiga saapaid läikima, nädala sündmus ikkagi.

Kirikuhobune pikkvankri ette rakendatud, vanemad oma kohad sisse võtnud, pooled poisid vankris, pooled kõrval hakkamas ja minek! Tee peal said pojad sõidukordi vahetada. Eks hobune oleks neid kõiki ka jaksanud vedada, aga seda edevust tehti rohkem kirikuküla vahel.  Hobust saanud krikusõiduga reduks ajada.

Ilm oli kevadsuviselt helendav, tee kerge astuda ja kirikusse jõuti kiiremini kui mõnel nigelama ilmaga päeval. Sai veel külarahvaga hoone ees juttu puhuda ja ringi vaadata, poisid piilusid piigasid ja peremehed arutasid orase ilusa võrsumse üle. Kiita ei saanud, see oleks paha silma peale toonud, aga rääkida võis ikka, et „Mul see metavaheline tükk jajab kuus kõrt juurest üles" või „Seeme sai mineva sügisel vist parasjagu aega juuri ajada". Kui sinna juurde veel õigesti noogutada, ei olnud jutt kiitlemise moodi, aga natuke.. noh... ah, ilus jutt oli.

Ega emandad teisest puust olnud.  Kes köhatas nii mokaotsast, et tal kapsad juba pead pööravad (seda juttu muidugi keegi ei uskunud), kes mainis, et vaja rohkm võinappasid teha, pole teist enam kuhugi panna. Noogutati ka nende juttude vahele, veidi linnu nokkimise moodi see teinekord näis, kuid mis sellest.

Hilde pidas nagu muudki külanaised pisut mokalaata, kuigi täna oli ta varasematest kordadest pisut hajameelsem ja vaiksem.

Kevade aeg,  kapsaaias omad mured, laudas samuti, ega kogu aeg jõua lobiseda. Vahepeal vaja ringi ka vaadata. Ringivaatamine nägi vahepeal välja nagu oleks Hilde kedagi kirikuliste seast lausa otsinud, aga ju see tundus lihtsalt sedasi. Keda tal ikka otsida oli.

Kirikus oli nahistamist ja laulmist, jutluse ajal oli rahvas vaikne, vaid ehk mõni rahutu laps virises vahepeal. Hilde tundus pisut rahutu ja keerutas pead veidi enam kui tal kombeks oli, aga see ei seganud kedagi. Jutlus oli pikk,. lõpu poole oli virinaid tihedamalt, väga hullu ei olnud. Kui lõpuks veel paar palvet ja laul üles võeti,  näis Hildegi rahulikumaks muutuvat.

Rahvas hakas ukse poole minema, Hide-Kaarel kogusid poisid enda ümber kokku, et siis koos kohe välja minna ja kodu pole minna, kui äkki Hilde kiljatas.

Kohe väga heledalt ja ehmunud, kes iganes oli veel kiriku katuse alla jäänud, see pead kohe pööras. Alguses Hilde poole, siis kirikuukse valgusesse, kus seisis Eeri.

Seitsmes vend, noormees, kes pidi alles järgmisel päeval koju tulema, oli äkki koos oma kuue veljega kodukiriku katuse all.

„Ma arvasingi, et teid siit leian,  sättisin päev varem tulema, et saaks pool teed vankriga kodu poole..." ja siis nägi ta oma vendi.

Aga kirikukellad ei löönud ega põrand nagisenud. Kõik oli paigal nagu ennegi, isegi rohkem paigal kui enne. Isa Kaarel vaatas liikumatu pilguga Hildet, Hilde põrandat, vennad vanemaid.

Kojuminek oli seekord imelik. Isa jõllitas hobuse perset, ema naelutas silmad põlvedele. Vennad piidlesid salamahti üksteise poole.

Kõigil mõlkus meeles külatarga lause:

„Kui seitse lihast venda korraga siia kirikusse läheb, vajub kirikutorn maa alla..."