Reeturid

Ilm oli kuum, valitsejapaari selja taga seisid paažid raskete lehvikutega ja liigutasid õhku troonide  ümber. Iga natukese aja järel varises mõni paażidest kokku ja tema asemele ruttas kiiresti järgmine. Mida varem sai lehviku alla kokku kukutud, seda pikem oli aeg puhkamiseks, lausa õhtuni välja.
Ülikud istusid poolringis tsaarist ja tsaaritarist allpool, vaadates sama vaatemängu, mida valitsejadki. Erinevalt tsaaritari nautlevast pilgust oli paljudel ülikutel näol õuduse ja vastikustunde maskid, tihti lasti pilgud oma jalge ette ekslema ja kui poleks häbenetud valitsejaid, oleks käed kõrvugi katnud.
All areenil tükeldati sõdurit. Hoolimata ta suhu topitud räpase välimusega nartsust kostsid ta karjed ja valulalin siiski kaugele.
Alguses, kui lõigati sõrmi ja varbaid, oli mees veel üsna vapper,  timukad olid osavad ja kõrvetasid tukiga haavad kinni, et elu koos verega liiga kiiresti minema ei valguks. Käelabade eemaldamist jälgis tsaarinna erilise naudinguga. Jalalabad, siis jalad põlvedeni, käed küünarliigestest saadik...tsarinna ei pööranud hetkekski pilku areenilt. 
Ta oli oma võimalust neimaks oodanud terve aasta.
"Kas teeme kiire lõpu?" tsaar kummardus seda küsides naise poole.
"Ei. Reetur peab saama, mida otsis. Alati!" naise hääl oli kui südatalvine jää. 
Tsaar noogutas. Just, selles tsaaririigis ei pääse keegi, kes teda reedab. Mitte kunagi!


Tsarinna sirutas end mehe käe all nagu hellitustest küllastunud  kass,  toas oli umbne, kehad olid kaetud pisikeste higipiiskadega, mis üksiku küünla valguses aeg-ajalt kiiri murdsid.
Sõjamehe suu liikus mööda kuningannat nagu midagi otsides, tsaarinna sõrmed  ekslesid sõjamehe kuumal nahal,  mõnikord küünistena sellesse valusaid mustreid surudes. Hingamine oli raske, peaaegu piinarikas õhu ahmimine lõi küünlaleegi vahepeal habisema.
Juba kolmas öö.
Paljudel õhtutel enne seda oli naine käinud õhtuti mereäärsel terrassil, et näha, kuidas täpselt päikeseloojangu ajal hakkavad läbi lainete kumama neljakümne sõdalase hõbekiivrid, kuidas meeste rinnaturvis lõikab vett nagu purjekas ja iga samuga veest aina enam välja kerkides voolab vesi mundritelt koskedena, jugadena, ojadena, niredena maha, levitades enda ümber ookeanipõhja jäist puhast hingust.  Kõik sõjamehed olid ilusad, kuid üks neist, teises reas astuv tumedasilmne mõõgakandja üle põse ulatuva armiga näos oli ainus, kelle pärast tsaarinna rannas seisis. Need silmad.. ja see üksik pilk, mille te kogemata ühel samasugusel õhtul valitseja poole oli heitnud.  Pilgus oli leeki, tsaarinna, kes juba ammu tundis end kuivana kui kasetohuriba tundis end süttivat.
Sinna oleks see pidanud ka jääma.
Jäigi. Esimesel õhtul, teisel, kolmandal... midagi ei toimunud.
Neljandal õhtul seisis tsaarinna lossi ees ja vaatas silmapiiri. Sõjamehed olid juba merest tõusnud,  kõigil neil oli oma rada ja rannariba, mis oli nende valvata. Keegi ei saanud minna või tulla nende teadmata.
Äkki tundis ta, kuidas keegi tugeva haardega tema ümbert ühe käega kinni võtab, teine käsi kattis naise silmad. Võõras suu hingas kuumalt juustesse, võõras hääl sosistas õrnu sõnu.
Noor sõjamees Tšenomori valvurite seast, armiga põsel. Tulega silmis. Suurte soojade käte ja apla suuga.
Esimesel ööl ei olnud aega sõnadeks. Leek oli liga kõrge,  hing oli kuumusest kinni.
Teine öö oli aeglase armatsemise aeg.
Kolmandal ööl vaheldusid suudlusenäpistused itsitamiste ja vaiksete sosinatega. Sõrmed põimusid pihupesasid mõõtes, hambad haarasid võõrast huulest, silmad uurisid teineteise silmi.

„Sul on nii pehmed huuled“
„Peavadki olema, su nahk ei kannata karedamat. Su silmad on kui teemanttähekesed..“
„Sul kui läikiv kaevupõhi..Võta. pane oma kõrva..“
Tsarinna võttis kõrvast pisikese teemantiga kõrvarõnga.
„Siis särab üks täheke ka sinul“
Sõjamees võttis tillukese ehte oma sõrmede vahele.  Küünlaleek välgatas selles kui langev täht.
„see meenutab tõesti su silmi...“
Ehe leidis oma koha sõjamehe lihtsa kõrvarõnga küljes.
Peegeldus naise naeratuses, sõduri silmis ja akna taga seisja mõõgal.

Koit hiilis juba üle silmapiiri, meri ootas noort soldatit oma rüppe tagasi.
Tsarinna vajus pehmete patjade vahele, et vaadata und möödunud ööst.
Sõjamees kummardus uksest läbi astudes, et mitte kiivritipuga piita takerduda. Enne, kui ta üle läve jõudnuna end taas sirgeks jõudis ajada tabas ta kaela mõõk, seesama, mida ennist kõrvarõnga säde riivas.
„Koristage veri. Võtke keha kaasa“
Tšernomori käes kõlkus sõjamehe pea.
„Pea ka kaasa! Oodake..“ Tšernomor tõmbas vöölt noa ja lõikas juukseidpidi käes rippuvalt pealt ainsa tõmbga kõrva. "Nüüd viige minema!"
Merre jäi kergelt roosatav verejälg kohas, kus sõdalased lainetesse sammusid.
Siis hajus ka see.

Sel õhtul vastas tsaaritar jälle merest kerkivaid mehi.
Tšernomõr ees, siis esimene rida, teine...ei olnud seal armiga mõõgakandjat, ei olnud, oli uus, tuima näo ja takuste juustega sõdur...ei olnud ka järgmises ega ülejärgmises tuttavat armiga põske. 
Miks ometi? Kuhu ta kadus? 
Äkki oli ta siiski mingis teises reas, jäi millegipärast nägemata? 
Naine lootis veel. Enne kui päike lõplikult merre jahtuma vajus seisis ta lossi ees pilguga päevatera saates. Ootamatult sulges suur mehekäsi ta silmad, teine haaras piha ümbert, lukustades käed. Vaid unenäolise hetke jõudis tsaarinna rõõmustada enne kui tundus, et käsi oli kare ja vale ning vaikne hääl kõrva ääres oli veel karedam ja valem.
"Kui kasvõi kiljatad, saab tsaar homsele hommikusöögikauale selle" käsi tõmbus silmadest eemale, kuninganna silme ees välgatas teemandi säde, kõlises üks kõrvarõngas teise küljes, kiikus kõrv, mis seda kõike kandis.
Ei, ta ei kiljatanud ehmatusest. Ei oianud hingevalust. Ei kriisanud hirmust.
Ta keha ei vajunud kokku, süda ei lakanud tuksumast. 
Kuid kes osanuks kuulata, oleks kuulnud, kuidas kuninganna hing jäätus klirinal.
"Tule majja!"
Tšernomori käskiv hääl kähises. 
Tsaaritar oli ükskõikne ja tuim, kui Tšernomor talle peale vajus.
Ta teadis, et ükskord saab ta oma kõrvarõnga niikuinii kätte ja siis on tal aega rahulikult vaadata, kuidas tsaar Saltaan laseb reeturliku sõjapealiku pikkamööda tükkideks hakkida.  Reeturi, kes ründas ta naist. 
Tsarinna naeratas selle mõtte peale eneselegi ootamatult.
"Mis nüüd, meeldib, jah? Mis on üks poisike täismehe kõrval...!"
"Ma mõtlesin, mida sa aasta pärast teed," ütles naine kalgilt, "see mõte meeldis mulle."
Millegipärast tundis Tšernomor külma puhangut üle naha kraapimas.