Käoking lajatab hundinuiaga kikkapüksile kanavarba peale.
Kurereha riisub verehurmarohu pritsmed kokku, paiseleht ja urvaplaaster jooksevad esmaabi andma...
Kõigi tähelepanu on toimunul, varsakabi kasutab juhust ja laksab käokannile vastu kanni.
Lõvilõug haigutab...iiiigav!...pääsusilm plagistab ripsmeid ja haab võdistab lehti, talle lõi vist ehmatusest üle ihu tibutagi peale.
Põrundhaigerohtu neile kõigile.
Kevad sai pehmete seintega toast lahti.
Kes lubas?
Nüüd vastutagu!
Postitused
Sa nii luuleline. Mulle meenud selle jutu peale vana sõnamäng (üldse mitte nii lennukas):
VastaKustutaRedis oli ennast peedist kapsaks joonud ja kakerdas ringi paljalt nagu porgand. Nii tal kurk haigeks jäigi.
*meenus
VastaKustutaVaene kurk....
VastaKustutaMis luulelisusesse puutub, siis on seda kevadest kõneledes jagunud nii, et lirtsub, eksole. :) Las olla natuke õtsemise noorukiea vägivalda ka, saab vesist südant turgutada.
"Ei ta märatsenud midagi - lihtsalt kasekohinalõhnaline uim lõi rööpast välja..."
VastaKustutaKatkend advokaadi kaitsekõnest.
Mõnus mäng sõnadega....
VastaKustuta