Laupäev. Selline...

Mida võib teha laupäeva õhtul.
Võib ju vaadata lava peal häid näitlejaid, kes mängivad halbu näitlejaid, kes tahavad olla head näitlejad.
See tuli neil hästi välja. Head näitlejad ikkagi.
Vaheajal võib vaadata teatripublikut. Liiga kitsaste kleitidega naisi liiga laiade pintsakutega meestega. Noori paare, kes on koos sellepärast, et neile meeldib koos olla. Noori mehi noorte naistega, sest neile meeldib nende naistega olla. Vanu mehi koos noorte naistega, sest neile meeldib, et neid nähakse koos noorte naistega. Vanu daame, kes tegelikult on lihtsalt vanaks jäänud tütarlapsed. Teisi daame, kellest vaadatakse nii sügavalt läbi, et nad peavad oma olemasolus kindel olemiseks end akende peeglist kontrollima.
Võib vaadata maale seintel. Keegi on maalide nimed ja maalitehnika kirjutanud järjest. Nii loengi: "Usaldus õli". "Lõputu õli". "Lahendus õli". "Ära õli".
Väga palju õli.
Maalid olid mõtlemapanevad, kuid lumma rikkus libe pealkirjaõlisus.

Koju jõudes lugesin ühe hingetõmbega läbi "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" ja tuletasin meelde Ritsiku postitust, mitte konkreetset sisu, vaid pealkirja ning mõtlesin, et no selleks pole küll palju vaja. Või ehk peab varem midagi ikka väga sügavalt pekki läinud olema, et sellisest õhtust piisab jõe jaoks.
Aga akna peegelduses olin ma olemas.


*

Loen tähti pimeduses,  nemad loevad mind

Kõik loeb mis peidus unenägudes ja ilmsi

Kui tunnen hästi tähti, olla võin ka lind

Siis tähekaart mu tiibu juhib ja mu silmi

Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu

Öö vaikib,  öeldes nõnda ainult  tõtt

Nii vaikne, et on tunda aja sirbi rutt

On selles hääletuses oma veider võlu

Nii nagu sõnades on oma haarav lumm

On lummavamgi olla vahel tumm

Rahajuttu

Masu saabumise märgid on silmnähtavad. Kui pesumasina äravoolupump varem ummistumise märke näitas, sai sealt puhastamise käigus välja kougitud münte palju-palju, rekord oli vist viie euro jagu. Või oli see summa suuremgi,  ei tule täpselt meelde.
Täna kiilus pumba kõri jälle kinni.
Üksainuke viiesendine tegi ära!
Justkui oleks hoiupõrsake dieedil.

enam ei

enam mulle ei laulda armastuslaule

pole ennegi keegi neid jaganud

ega keegi ei vihjagi otse või kaude

lihtsalt tuldud on, minuga magatud

enam keegi ei ütle, et ma olen ilus

pole kunagi öeldud,  ei öeldagi

tihe hämarus nähtamatuks mind silub

on seda ehk teinud ta varemgi

enam kunagi pole ma teeraja hakul

pole ennegi tihti neil kõhelnud

kuigi varbad on löödud ja kannad rakkus

ja minevik põrmuks on põlenud

Hajameelne

Kui mitmes kord juba, armas aeg, KUI MITMES kord ja ikka sama lugu.

Kaup oli korvis, seda polnud palju, sest lõppude lõpuks on viimasel ajal poeskäigud olnud pea igapäevased. Põhjuseks tunne, et midagi on meelest läinud, midagi tähtsat. Aga mis see ometi oli?

Nüüd seisis Ella, nagu ta kaks viimast kuud igal tööpäeva õhtul teinud oli, riiulite vahel ja murdis pead.

Sool?

Tikud?

Küünlad?

Tangud?

Lambipirnid?

Mis see ometi oli...

Seekord jäi silma tualettpaberirullide virn.

Äkki siis...? Eks see kipu kogu aeg meelest minema, võtaks kohe kaks pakki.  Kuidagi ei taha meelde tulla, kas majapidamises oli mingi varu või ei, no ja kui oligi siis ega nad hapuks lähe.

Kodus tualettpaberit sahvrisse pannes oli tükk trügimist, et uusi pakke teiste vahele suruda. Oleks riiulid vähe tühjemad olnud, polekski nii hull, aga kui küünalde karbid veel kuidagi virnas püsisid, siis tikupakid kippusid vähimagi liigutamise peale riiulist alla varisema ja kukkudes lambipirnide kergeid pakendeid kaasa vedama.

Ega nad hapuks ei lähe, ohkas Ella uuesti.

Kui, siis ainult vastu sahvri tagaseina surutud seebikarbid, sein oli niiske ja seebid läksid kergelt libedaks. Midagi muud seepide asemele panna Ella ei osanud, kõik kartis niiskust. Äkki ikka paneks küünlad, need ehk läbi ei ligune?

Ella jättis sahvriukse lahti, et kuivem köögist tulev õhk sahvrit soojendaks.

Kohv oli ka just valmis saanud, Ella valas tassi täis ja sättis selle keeksikarbi kõrvale lauale. Selle koha peal oli hea istuda ja sahvri ukse vahelt sisse vaadata, Ella lootis, et pilk riiulitele suudab mällu salvestada kogu kaubasortimendi, mis sinna kogunenud oli.  Tangud ja sool täitsid küll teist, selja taha jäävat kappi, kuid ega siis kõike saa korraga näha. Tuliuusi sokke täis kummutisahtel oli niikuinii teises toas.

Tükk keeksi alustassil, värske kange kohv, soe tuba.

Peaaegu ideaalne, täiuslikkusest oli puudu vaid suhkur toosis. 

Vist juba kuues kui mitte seitsmes nädal jutti jõi Ella mõru kohvi. 

Suhkur oli otsas.

Brrrrr...

Tuli selline idee, et söödaks sellesuviste rõivatrendide loojatele ette idee  upitada  vikerkaarevärvides fedora 2019. aasta moehitiks.
Ei tea, kas neelaksid alla?
Mul on mustadest fedoradest mõõt täis. Suuvärk nagu rotaviiruse vastu vaktsineerimata lapse seedimine, kunagi ei tea, mis otsast mida  jälle pritsib.
Pärast muidugi kinnitab puristaja ise, et tema toodab vaid roosivett ja vikerkaari ning ta eritisi esitatakse kallutatud moel.

Lendavat kassi olete näinud?

Ma nägin täna hommikul lendoravat.

Hea küll, valetasin.


Lendkass oli.
Ma unustasin öösel kojaukse lahti ja mu penile oli seltsiks tulnud mingi võõras steroidide peal üles pumbatud kõuts. Tööle minnes oli vaja kass välja ja uks kinni saada, aga kõutsipurikas oli end mugavalt trepile lösutama seadnud ning mu vehklemine (kõss, kao kuradile, kas sa saad, lojus!) kutsus esile sellise jubeda sisina nagu oleks mul kusagil katkine suruõhuvoolik. Lõpuks ma võitsin, kuigi mõnes mõttes oli tegu katastroofiga. Kass võttis hoogu ja hüppas, kõik neli käppa laiali nagu korralikul lendoraval ikka, otse mulle näkku. Naisterahva ilu päästis ainult samm tagasi, kass potsas maha ja lidus õue.
Oleks te mu peni (40+ kilo) nägu näinud! Ma olin ta jaoks nagu püha Jüri (tema kanda jäi neitsi roll. Mis tegelikult nii ongi...).
Autos hakkas vilu.
T-särk oli ülalt alla umbes 20 cm pikkuselt nagu noaga lõhki lõigatud. No ei jõudnud enam tuppa tagasi minna, ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel on tööl ülikiired ajad, kui kell seitse kohal pole, jään ise jänni.
Tunnikese pidin tööl kinninööbitud tööjakiga käima, siis leidsin aega lao kapist uus särk võtta ja korralikuks hakata. Kaltsakproletariaat täies ilus.

***

Lõuna ajal tuli itimees mu juurde ja ütles mulle midagi, mis ajas mind nutma. Proovige ise süüa, nina tatine ja silmad märjad.
Ma palusin mõnda aega tagasi temalt isiklikku teenet, pärast kirja saatmist oli äkki tunne, et küsimus oli loll ja üldse oleks parem, kui ta selle unustaks.
Täna tuli itikas ja ütles, et asi, mida ma palusin on valmis kaasavõtmiseks. "Sa oled selle ära teeninud"
Nuuks....
Inimesed on tegelikult head.

***

23.28.
Täpselt poole tunni pärast algab kevad.
Loodetavast ma magan siis juba.

###

Peaks ühe aastaaja juurde tekitama. Enam pole kohe kindlasti talv ja kevad ju ka veel pole. Sügise laip sulab lume alt välja, kole, kole pilt. Pealekauba - kui normaalsed inimesed on lumikellukestele koha leidnud kusagil lõunapoolse seina ääres ja nemad saavad õisi juba praegu näha, siis minu aia lumikellukesed saavad õitsema hakata alles kusagil jaanipäeval. Võimalik, et hiljem, igatahes mitte enne kui sulab see hang, mis neil otsas kõhutab. Augustis äkki?
Vahepeal sain oma rohuvõtuhooaja pidulikult lõpetatud. Vist läks hästi, eks paari kuu pärast, kui uus tehnoülevaatus tuleb, saab näha, kas batsill on koolnud. Kõrvatoimed... üks on möödas (peavalud), üks jääb igaveseks -  ma pole vist kunagi enne ennast päikese käes ära kõrvetanud, kuid nüüd on see hea aeg läbi, päikesepõletused on mu punane tulevik. Kolmas kõrvaltoimetest läheb ehk mööda, eks ma pean ise ka nüüd tegus olema. Esimese kuuga ei juhtunud midagi, kahe järgmisega võtsin kokku kümme kilo juurde. See on juba nõme, hakka või jahutoodetevaba prantsuse dieeti pidama....
Vaal.
Basilosaurus, kui täpne olla.

Sarikinokülastaja

Käisin kaks päeva järjest kinos.
Õudne, sellega võib ära harjuda....
"Roheline raamat".  Seekord ei oska ma lausa midagi öelda, kõik kõlaks kulunud klišeena. Kuidas elada tumedanahalise mehena, kes on on võõras valgete seas, võõras oma rassi hulgas ja lõpuks isegi võõras meeste hulgas. No on ju klišee? Aga pagana hästi tehtud film.
Täna õhtul kodumaine "Mehed".
Äh, ma tahaksin olla keskeakriisis mees. Sest siis ostaksin ma suvila saarele, jahtlaevukese ja põgeneksin kriisi ravima. No ja kui omal raha pole, siis mõni sõber ikka leidub, kellel on saarel suvila, sadamas jahtlaev ja isiklik isane kliimaks varnast võtta.
Naised ei saa seda endale lubada, naistel on lapsed, pentsikud riided, konnasilmad ja kumminaalmaksud.

Bisnisplan. Šašlik budet!

Praegu on uudisteagentuurid tootmas lühiteateid, kuidas dead cat bounce peale lootev ärimeeste seltsing ahmib volatiilseid aktsiaid nende arvatava madalseisu ajal kokku ning tegeleb sulaselge naked short parseldamisega. Mõnes muus riigis oleksid nad ammu juba black listis, kuna püüavad silmnähtavalt advanced/decline line näitajaid võltsida. Vaevalt, et nad algajatena on võimelised  CBOE VIX-I õigesti kasutama, tundub, et pigem eeldavad nad breadth indicatori kehtimist kitsalt nende ärimudelile, unustades, et see iseloomustab siiski üldisi turutendentse.
***

Hoiatus: tegemist on eksperimentaalpostitusega, millest ei ole mõtet otsida mingit sügavat sisu. Alguses mingi idee isegi oli, aga iga järgmise sõnaga vajus algne mõte aina põhjalikumalt peitu. Kartulist medal sellele, kes peale mu enese algideele pihta saab!
Need laused on kirja pandud sõbra poolt õhku visatud väite tõestamiseks või ümberlükkamiseks. Mis väitega tegu oli, annan teada, kui tulemused käes.

Nokurja, nalja peab saama!

Naiselik

Ai, ma lugesin täna mõnusat kildu naiselikkusest ja sellest, mis "meie eas on kohane".
Mitte, et ma oleksin kirjutajaga samas eas, aga see pole teema. Või kui ongi teema, siis selline kõrvalteema, pealiinist hälbiv oksake.
Seda, et. Noh, et naiselikkus.
Mulle meeldivad kleidid ja seelikud ja pits ja sukad ja mu meelest on oluline see osa rõivastest, mis ei paista.  Ma ise endale ei meeldi ja ma isegi ei eelda, et kellelegi teisele meeldida võiksin, aga tunne, mis kõiki neid naiselikkust sildistavaid rõivaid kandes tekib, meeldib mulle küll.
Muidugi on kõigel sellel ka praktiline pool, sest püksirihmaga kokkunööritud heinasaad on ikka kümme korda rohkem heinasaad kui parajas suuruses taljet mitte rõhutavasse kleiti poetatud heinasaad. Sest taljet mul pole. Või, noh, on, aga talje asukoht sõltub juhusest ja soovmõtlemisest (vastavalt üldtuntud tõele, et teatud vanuses otsustavad daamid ise kui vanad nad on ja kus nende talje asub).
Ja mis on selle loo mõte? Peab siis alati mingi mõte olema...
Aa, ikka on mõte.
Käin mina siis kõigil võimalikel juhtudel laperdavate sabadega kleitides, õhulised suursallid ümber õlgade ja pits büsti laiali valgumast hoidmas ning kadestan nagu tige punane sarvik inimesi, kes uitmõtte ajel värvivad pea vikerkaarekarva, tõmbavad selga paksu vanaisa t-särgi, mille enne kuuseokste ja munakoortega kirjuks värvivad, peaaegu unustavad sinna alla seeliku või presendist püksid panna ja nad hõljuvad neis rõivastes ringi nagu uduhaldjad ennemuistsetest juttudest. Ja nad on ilusad, päriselt ilusad!
Aga mina näen ennast ikka kleiti susatud paksu vanamehena.
Võimalik, et süüdi on vajadus tööl pidevalt kanda pikki pükse ja androgüünse lõikega tööjakki?
Ometi on mul kõigest kaks paari pikki pükse. Tööl käimise püksid, kui on sada kraadi külma, siis sobivad need lausa igale poole.
Tööl käimise püksid tähendavadki ju seda, et ...millal na oma kleite ikka kannan? Muud elu suurt ju polegi. Paks naissoost mees sinises tööjakis.