„Olge nüüd kenad mutid ja ärge tolmutage!"
Peaaegu viisakast sõnastusest hoolimata oli Kuldari hääles pinget.
„Mida ma siis tegema pean, elukad on pool õue üles kaevanud. Kui nii edasi läheb, ei ole siin varsti murulappigi!"
„Sa näed, et mul pesu kuivab, miks te peate just praegu tolmu üles ajama?" Pesu kuivas tõesti, niipalju kui tolmusamba tagant paistis.
Meeta võttis ka sõna: „Millal me siis neid mullahunnikuid silume, sa muud ei teegi, kui pesed ja peasd seda pesu. Muud ei tee, kui vett laristad.." „ Kuule, ma maksan oma vee eest ise, aga kui ma pean jälle nööri pealt võetud riided üle pesema, sest sina oled need liivaseks tolmutanud, hakkate varsti ise mu veearvet kinni taguma!"
Nüüd oli Kuldar juba palju riiakama häälega kui ennist juttu alustades.
Rehavarred kolksatasid vastu kuuriseina. „no mul ükskõik, olgu see õu nagu sea songermaa, kuivagu kasvõi puud ära, vaata siis ise, kuidas saad ja kas meeldib!", - „no las siis olla sihuke õu, nagu härrale meeldib, ei meie hakka siin enam midagi puutuma!"
Muttide hääled olid samuti kõvasti kõrgust juurde kruvinud.
Uksed paukusid, tolm vajus pärast paari tuulega tehtud tantsusammu leebelt õuele lamaskile.
Päev oli kuum, õhtu oli palav ja öö oli soe. Akent ei olnud mõtetki kinni panna. Teine korrus ka, kes see ikka sisse roniks ja pisut värskemat õhku kulus marjaks ära.
Helviine unu ei olnud enam noore inimese uni, surma kaksikvend, pigem sarnanes see lutsuviskamisele. Lennus olles magas, vastu vett laksates ärkas võpatades ja nii öö läbi. Näe, jälle ajas mingi võõras hääl une klõpsuga minema.
Jutukõmin akna kohal rõdul, rohkem küll sosistamine, kuid öös tundus ka sosin mürana. Sõnadestki oli aru saada.
„Muttidest tuleb lahti saada. Õue on nad segi pööranud, tolm krigiseb hammaste all, toas on juba sahara!"
„Maha tuleb tappa. Või siis elu selliseks põrguks teha, et ise minema lähevad"
Kui jutu sisu Helviinele kohale jõudis, hakkasid ta käed värisema. Toa teises seinas magava õe voodini jõudis ta võbisevatest põlvedest hoolimata kuidagi hiilida.
„Meeta, Meeta, kuula mida Kuldar ja Kusti räägivad!"
Õnneks ei teinud Meeta ärgates kõva häält. Naised istusid kõrvuti Meeta sängiveerel ja kuulasid, südamed hirmust kloppimas.
„Maha tappa oleks mõttekam, siis ei ole karta, et tagasi tulevad või mujal sigatsema hakkavad"
„A kuidas seda teha? Ma ei saa neid ju ükshaaval hakata ette võtma ja rappima hakata?"
„Noh...gaasitame ära..?"
„Autot mõtled või? Ei usu, et need tänapäeva autod neid kiviajast pärit mutte võtavad, oleks veel mõni vana sapakas või midagi."
„Pistame põleme?"
„Johan valas oma muttide kambrid bensiini täis, pidi peaaegu maja maha põletama"
Iga kuuldud lause pani Helviine ja Meeta teineteisest tugevamalt kinni hoidma, nüüd oli mõlemaid justkui vappekülm rabanud.
„Johan sai lõpuks oma muttidest kuidagi ju lahti, mida ta tegi?"
Mehed akna all pidasid mõttepausi, pikalt see ei võtnud, kui neile mõlemale Johani nipp meelde tuli.
„Koer!"
„Tõeline mõrtsukas!"-
„ Poole päevaga tegi kõik puhtaks ja mis kõige parem – mattis laibad ise maha ka!"
„Kelle peni see oli?"
„Johani õe oma"
„Laenaks?"
„Küsi sina homme, sa saad ta õega hästi läbi.. Ehk saaks juba homseks?"
Kokkulepe sõlmitud, läks Kuldar oma korterisse, Kusti jooksis kolinal treppidest alla ja jalutas vilistades oma kodu poole.
Meeta ja Helviine nutsid.
Ei, tegelikult ei nutnud nad üldse. Nüüd oli nende kord sosistada.
„Koeraga tulevad! Mida me teeme? Me ei lase ennast ometi mingil koeraraipel maha murda ja maase kaevata?"
Meeta krabas mobiili järele. Politseisse!
„Ära proovigi, millega me tõestame oma juttu? Mäletad, kui ma politsei kutsusin, et poisil on kanepipõõsas akna peal ja politsei ütles, et see on mingi kurelill?"
„Flamingolill. Mäletan." Meeta pani mobiili käest, väga piinlik juhtum toataimega oligi nooremehe ja kahe naise vahelise heanaaberlike suhete alguse komistuskivi, siis hakkaski kõik viltu vedama.
Aga nüüd.. tapmisähvardus ikkagi. Kuidas seda küll tõestada...
„Alla me ei anna, kui vaja, karjume ja hakkame vastu.!
Mis Meetal viga, mõtles Helviine, tema ju koeri ei karda.
„Võtame noad. Ei, võtame kampsunivardad, need on pikemad.. ja paneme hästi paksult riidesse, siis läheb aega, kuni koera hambad ihuni ulatuvad!"
Uni oli hommikuni kadunud. Kappidest otsiti kõik joped, kasukad ja karupüksid sängide kõrvale valmis, sukavarrastele leiutati plaastritest käepide, et need lahingu käigus käest ei libiseks. Rätiku alla sobitati plekkkausid, Meetal oli hea idee, et siis ei saa kihvad kohe kolba kallale.
Võitlushimu kerkis pilvedesse.
Tulge oma mõrtsukkoeraga, loitsisid mutid, meie vastupanuta alla ei anna!
Juba koitis, Meeta ja Helviine ei olnud veel sõba silmile saanud. Ülal korteris kostis samme, Kuldar kõndis kord kööki, kord tuppa ja läks siis rõdule hommikukohvi jooma. Oli kuulda, kuidas ta telefoniga rääkis
„Said koera? Millal? Olgu, kohe tulen järele, arvan, et tagasi olen veerand tunni pärast ja kahe tunniga saab töö tehtud. Ei olnud rahu, terve on öö mutid märatsenud, ei need maga!"
Nonii. Ongi tõsi, mõtlesid mammid, nüüd see kiskja siis tuleb.
Pisar tikkus siiski silma.
„Õde, ma olen alati sind kadestanud!" alustas Meeta. „Sul olid nii kenad peigmehed ja nii ilusad juuksed! Kui ma peaks nüüd hukka saama, siis sa vähemalt tead.."
„Ära hakka, õde..mul olid peigmehed mis nad olid, aga sinu omad olid see-eest targad.. Oskari lõin ma sult ülegi, nii meeldis teine...aga näed – ei saanud me lõpuks teda kumbki" Helmiinegi pidas vajalikuks südant puistata.
„Paneme nüüd ennast riidesse, ründame esimesena, siis on lootust!"
Ligutada oli end selga aetud riidekuhilas raske, vardad läksid kiiresti higiseks. Kuid õeksed lootsid õnne ja esimesena ründaja eelise peale, sestap seisid nad esikuukse juures valvel ja kohe, kui kuulsid Kuldari samme võtsid sisse ründepositsiooni.
All kojas haugatas koer. Jäme pahur haugatus...
Higi oli Meeta ja Hermiine kõik rided läbi immutanud. Koer oli kohal. Koer, kes toodi neid tapma ja matma,
See viimane kõlas veel eriti ebaväärikalt. Matab nagu ülearust konti.
Kuldari sammud . Esimene korrus, teine... nüüd pidi ta koja teises otsas oleva trepi juurde minema õdede korteri eest läbi. Võibolla mitte lihtsalt läbi, võibolla pidi ta kohe neile koera peale ässitama?
Koputus.
Näh, ikkagi jäid nad ründamisega sekund hiljaks.
„Mutid, tehke lahti, ma tahan teile näidata kedagi, kes meie kõigi piinad lõpetab, teeme siis rahu!"
Esikuuks avanes pauguga. Õeksed tormasid higiste, silmile libisenud kausskiivrite loksumisest poolpimedate silmadega koridori ja vehkisid varrastega pimesi kuhu juhtus.
Kuldar röögatas, üks varrastest tabas teda rindu. Instinktiivselt lükkas ta naised endast eemale, Helviine ja Meeta pudenesid nagu kiikuvad pallid poolselili kojapõrandale, vardad libised kõlinal eemale...
Naised panid silmad kinni. Nüüd on lõpp.
Kuldar uuris haava rinnus „Kuradi eided, te oleks mind praegu ära pussitanud!"
Haav oli tegelikult ainult kriipsuke üle ribide, ega siis kubujussidel ei olnud löögil jõudu taga. Kuid tahe luges, vardasseajamise katse nii või teisiti.
Mutid lamasid keset kojapõrandat ja ootasid kinnisilmi suma.
Midagi märga liikus üle Meeta higise näo.. Seejärel lödistas keegi samamoodi Helmiine kulmud sassi.
Siis Meeta lõug. Helmiine põsk.
Helmiine piilus silmanurgast. Saba ja kakaauk. Siinsamas silmade juures. Seejärel keeras sabaomanik end teistpidi. Lontis kõrv ja teravavõitu koon.
Jälle saba...jälle koon..
„Meeta, see on taksikoer" sosistas Helviine.
„Taks muidugi, ma tulin teile näitama, kes meie aiast mutid maha murrab. Saate teie oma muru ja mina ei pea enam teie tolmutamist kannatama. Aga teie kohe kallale, lolliks läksite õige või?"
Tõde oli piinlik, seda küll rääkida ei saanud. Mis seal ikka seletada.
„Arusaamatus"
„Arusaamatus jah, kogemata"
„Aitad ehk meid siit püsti?"
Selge see, et ise end püsti ajada ei olnud sellises kostüümis võimalik. Kuldar vinnas ja hiivas ja lükkas, läks aega mis läks, püsti ta need naised ajas. Tegelikult selgus, et tema abi läks ka pealmiste rõivakihtide mahaharutamisel vaja. Ja pealmistest järgmiste ja veel järgmiste..kuini õeksed ise juba piisavalt paindusid, et ennast õhemaks koorida, Kuniks Meetale meenus, mida Helviine oli Oskari kohta öelnud. Kuniks Kuldar kõik vardad, heegelnõelad ja kahvlid Meeta ja Helviine toas kaugemale peitis ja minema hiilis, kui naised minevikku ..ütleme, et harutasid.
Kogu selle aja kaevas pisike pruun taks aias mutte maa seest välja ja mattis kenasti sügavale maha.
Õed pesid oma läbihigistatud ja tolmuseks kakeldud rõivaid pea nädal aega.
Veearve kohta Kuldar igaks juhuks märkust ei teinud.
Postitused
