Kassist ja puust

Otse mu pea juures on avali aken ja ma kuulen.
Vihma.
Õunapuu otsast põgenevaid õunu.
Puulehti üle lugemas käivat tuult.
Öös rabelevaid linde.
Kassi ahastavat pulmalaulu.
"Kass", tahaks öelda, " kass, see pole märts, tahad, ma näitan kalendrit? August on, kaks päeva on jäänud, kannata ära!"
Mis ta ikka kannatab, märtsini on viis pikklühikest kuud, aga kassil on kassiahastus juba täna.

Rullisin õhtul toapõrandale laiali oma sugupuu. Ulatus teine kahe ja poolesaja aasta kauguselt kirjutuslauani.
Küpressikujulinselt sihvakas, paljud kõrvalharud  kustusid sõdade aednikukäe läbi, pistoksad, mis võõrasse pinda juured ajasid hajusid võõraste sekka nagu piimatilk veepange.
Mida ülespoole mööda tüve, seda kitsamaks muutub võra.
Kas sellest peaks kahju olema?
Minul ei ole. Ükski puu pole igavene.
Kui metsas langeb puu ja keegi ei näe....ja nii edasi.
Põhiline ses lauses on mets.

Kass jäi vait. Vist sai aru, et kannatab märtsini elada küll. Tema sugupuu on nagu kanarbik metsa all. Jalgutakerduv, haraline ja alguseta.
Head ööd!


Edit umbes tunnike hiljem.

Kas peaks äkki akna kinni panema? Vihm on nii võimas, et kui õu mereks saab, tuleb vesi varsti üle aknalaua viimati veel lahinal tuppa.
Kujutan ette, kuidas hommikul on aken nagu akvaarium. Õunad ulbivad nagu kiluparv ja amfiibkass püüab kalipsodes hiiri.
Ah, las jääb lahti. Vihm, erinevalt minust, peab lauldes viisi.

Sellepärast, et on öö

Ette ei ennustanud seda keegi.
Lihtsalt ühel hommikul oli kõik teistmoodi.
Sel päeval täitusid kõikide inimeste suurimad soovid.
Korraga....
Haiged said terveks.
Inetutest said kaunitarid.
Vaesed olid rikkamad kui  naaber.
Üksikud leidsid armastuse.
Rumalate üle ei naerdud enam.
Vangid said vabaks.
Joodikute kraanidest voolas vein.
Elust tüdinenud surid piinadeta.
Kõik maailma sõjad said otsa ja kõik kuulutati võitjateks.

Ühel hommikul.
Aga järgmisel päikesetõusul oli inimestel soove rohkem kui eelmisel koidikul.
Ainult need, kes olid eile elust tüdinenud, olid tõeliselt vabad.
Soovidest, tüdimusest, kõigest.


***


Ma olen õnnelik vaid siis kui sajab
Vihm peseb  mured, peidab võõrast silma
Ta süli pelgupaik on öisel ajal
Las maailm olla minust pisut ilma

Ma hoian õnnest kinni vihma ajal
Mu ilm on peidus, muu ilm mind ei näegi
vee külma raske siideesriide najal
kaob mask ja vale, järele jääb vägi

Kord tõstan jälle käe ja lükkan valla
kõik aknad, uksed, katuse löön tuulde
selg tõuseb sirgeks, hambad surut' huulde

ma astun julgelt saju kaisust välja
Kuid täna mitte. Täna veel ei tule
Las sadu olla, sellesse end  sulen.


***


See on ainult öö.
Päeval on teisiti.

Tundub moes olevat

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Kui ma magan, siis olgu see kapp kasvõi kummuli.

2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?

Ei. 

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?

Ei. Ma olen nii hajameelne, et unustan isegi lotovõidud välja võtta, mis see kupongikene siis unustada pole.

4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?

Karu. Teen ennast koheva(ma)ks ja näen välja nagu karu vanaema. Mina tema asemel...kas teie julgete oma vanaema pahandada?

5. Kas Sul on kortsud?

On.  Ja ma eksponeerin neid aktiivselt.

6. Kas Sa naeratad alati piltidel?

Ei, ma ei naerata piltidel. 

7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?

Ma ei loe samme, vaid mõtlen iga sammuga juhusliku sõna peale, lugedes siis silpe sõrmedel. Sonetimõtlemine.

8. Kas Sa oled metsas pissinud?

Kas te mõtlete, et Eesti metsad palja vihma ja surnud putukate peal selliseks on kasvanud..?

9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?

Ei..

10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?

Enam mitte. Kooliajal kindlasti.

11. Mis suuruses voodi Sul on?

190x70. Ripun jah üle ääre..

12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?

Vihma hääl. Iga kord sama, iga kord uus.

13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?

Kes kannab välja ja kes mitte. Ma olen ses suhtes värvipime.

14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?

Igatahes. Telekat ei vaata, aga kinos käin suurima heameelega.

15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?

Enne vesi, pärast vesi. Kõrvale ei viitsi midagi juua.

16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?

Kananagitsad? Mis need on?

17. Mis on Sinu lemmiksöök?

Pähklid.

18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?

Mitte ühtegi. Elama peab oma elu, filme võib vaadata, aga kusagil on ju ometi piir ees.

19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?

Kas kasstšekkidele soditud uitmõttedloevad? Natuke nagu „Muhv, nõudmiseni“? Kui jah, siis iga päev tekib midagi.

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

Jah.

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Eemmm.. ma ei taha sellest rääkida...

22. Mis on Sinu lemmik võileib?

Minu lemmikvõileib on tükk juustu. Pole vaja laristada leiva ja võiga, tänan!!

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Ajavahemikul 00.00-24.00,  kuidas juhtub.

24. Kas Sa oled laisk?

Muidugi.

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)

Ma ei käinud lapsena mardi- ega kadrijookse tegemas. Kui ka oleks, siis mardihani või kadriema ma ei oleks olnud, ikka taustalaulja tagant vasakult nurgast.

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?

No mõnda ikka.

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

Jah. Vanamoodsus on moes ja mul on ahiküte.

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?

Ei.

29. Kas Sa kardad kõrgust?

Ei.

30. Kas Sa laulad autos?

Ei.

31. Kas Sa laulad duši all?

Ei..

32. Kas Sa tantsid autos?

Ei.

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Autoportree fotograafi juures? Et.. rebisin fotgraafilt kaamera ja lammutasin selfisid teha? Muig. Ma saan aru küll. Keskkoolis ilmselt. Või kolm aastat siia-sinna.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?

Nii ja naa.

35. Kas jõulud on stressirohked?

Jälle nii ja naa. Igasuguseid on olnud.

36. Lemmik kook?

Pannkook.

37. Kas Sa usud vaimudesse?

Tore oleks uskuda. Pigem olen siiski skeptiline.

38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?

Mäletan seda tunnet. Ei mäleta, millal viimati tundsin.

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?

Ei.

40. Prisma, Selver või Rimi?

Mis ette juhtub.

41. Nike või Adidas?

Nice ja Adibas..

42. Cheetos või Lays?

Ei söö neid, isegi ei nuusuta neid.

43. Metspähklid või päevalilleseemned?

Alguses pähklid. Siis päevalilleseemned. Siis jälle pähklid. Siis jälle sihvkad. Järjekord võib varieeruda.

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?

Mina pole võtnud, mulle on antud. Andja andis lõpuks alla.

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?

Jah.

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?

Võimalik. Ei mäleta, aga võimalik.

47. Kuum või külm tee?

Külm vesi.

48. Tee või kohv?

Külm vesi.

49. Mis on Sinu lemmik värv?

Signaalpunane.

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?

Kas on inimesi, kes ei saa?

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?

Ujuda – jah. Hästi - ei.

52. Oled kunagi võistlust võitnud?

No ei mäleta. Mul puudub võistlushimu.

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?

Kumbki pole hea.

54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?

Ei viitsi vinguda. Vingudes saavutatu on vinguse mekiga.

55. Kas Sa oled kannatlik?

Ei. Jah. Võib-olla.

Hm. Vanasti oli juskui lõbusam taoliste asjadega möllata. 

A ma olin vanasti noorem ka.

Ületapmine Estonia moodi

Viiuldaja katusel.
Kõigepealt oli 1971. aastal tehtud film. Millal ma seda nägin, ei mäleta.

1989. Krjukov ja Sallo. See oli väga hea.
2003. Kaljujärv ja Vilgats. See oli hea.
2016. Malmsten ja Vahtrik. See oli.

Võimalik, et ma norin, ma ei tea ju muusikalide hingeelust suurt midagi, ent vähemalt täna need sissekantud kingad pisut loperdasid jalas.
No õige pisut.
Raasukene.
On muusikale, millega lihtsalt ei saa väga halvasti minna, lugu ise on liiga ajatu. Viiuldaja on just üks taolisi. Pea kõigi lapsevanemate jaoks on seal ikka koht või paar, mis silma kahtlaselt läikima võtavad ja lava asemel lage sunnivad uudistama.

Aga.
Aga...
Aga...!

No milleks oli seekord vaja lavaloo lõppu panna tsitaat "Schindleri nimekirjast"?
Hetkeks oli mul tunne, et mind, publikut, peetakse nii lolliks, et etenduse üks peajooni oli vaja (piltlikult) puust ette teha ja (sõna otseses mõttes) punaseks värvida.

Aga võibolla teisele rõdule ei paistnud lihtsalt õigesti.
(Seda mõtet enesele sisendades vasakule ära.)

Minek

„Hakkame nüüd minema.“
Gerda hääles oli korraga nii kannatamatus kui leebe soojus.
Lastega räägitakse niimood, mõtles Vilma pisut solvunult, kuid hakkas ennast ikkagi järilt aeglaselt üles upitama.
Anna käsi… ma…“ Gerda sirutas ülespoole pööratud peopesaga käe Vilma poole, memm haaras lapselapse soojadest sõrmedest . Tõepoolest oli nii kergam.
„Lähme.“
Läbematus oli häälest hajunud, kutse kõlas ohkena. Viimane minek. Rohkem ei jäänud sellesse külla enam kedagi.
Vilma astus sammu ukse poole, peatus hetkeks ja vaatas üle õla tagasi.
„Mäletad, kuidas sa siin talvel laua ääres pannkooke ootasid, ise teki sisse keeratud nagu ussike?
Mõlema naise nägu riivas põgus naeratus.
Gerdale tuli meelde, kuidas teki seest välja ulatunud jalad olid hoolimata kohinal pliidi alla põlenud puudest külmetanud. Kummaline meenutus, hea ja halb korraga.
Elu ongi ju selline. Hea ja halb.
Tunnid tagataoas, lõnga kerialua pealt kerasse sikutades. Oi kui ilusad olid keritud pehmed pallid ja kui vastik oli villase lõnga lõhn sõrmedel, mitu päeva ei saanud sellest lahti. Koolis oli tunne, et kõik tunnevad seda loomarasva haisu.
Lõngakerad olid ikkagi ilusad.
Või siis need tunnid porgandivagudes, päike selga kütmas ja parmud puremas. Üks vastikumaid mälestusi üldse.. aga seelikusabasse puhtaks tõmmatud rotisaba moodi noore porgandi maitsest paremat ei olnud, isegi hapude karvaste karusmarjade mekk ei olnud nii selgelt meeles.
Naised astusid vaikides majast välja. Pakkimine oli omajagu aega võtnud ja lõpuks oli vanaema soovinud tühjaks jäänud tubade põrandad üle pesta.
See oli küll ülearune, mõtles Gerda.
Hea, et põrandad pestud sai, mõtles Vilma.

Muru oli pikavõitu, kõrred kõditasid sääri.
Kolijate masin oli juba tunnike varem õuelt läinud, Gerda pisike roheline auto sulas hämaruses sirelipõõsastega kokku.
Kusagil kriiksus rääk.
Roostes, mõtles Vilma.
Aidauks, mõtles Gerda.
Gerda vaatas naabrite poole. Või pigem ikkagi sinnapoole, kus varem elasid naabrid. Helmi oli ülemöödunud talvel surnud, sellest saadik ei olnud selle maja akendes tuli põlenud.
„Mäletad Helmit?“
Gerda mäletas.
„Ma ei ole kunagi näinud, et keegi nii palju lobiseks kui tema,“ muigas ta, „ja ma mäletan, et selle jutu vahele juba sõna öelda ei saanud. Nii kui ta nägi, et ma suu lahti tegin, läks jutt kohe paar tooni valjemaks ja kui kiiresti need sõnad tal tulid!“ Gerda hääles oli isegi pisut imetlust.
„Ma tunnen temaga räägitud juttudest puudust,“ ohkas Vilma.
„Mis juttudest, ega ta sinuga teisit ei kõnelenud, samamoodi tema lobises ja sina lihtsalt olid vait..?“
„Just.“
Gerdale tuli meelde, kuidas vanaema sealsamas maja ees pingil istudes igavleva näoga üle põllu vaadates kindlas rütmis noogutanud oli ja Helmi tema kõrval istudes samamoodi põllu poole vaadates oli vahetpidamata vadistanud.
Muigama ajas.
Kui hea oli Helmi lobisemise ajal oma mõtteid sirgeks kammida, meenutas Vilma. Helmi ei saanud niikuinii kunagi aru, kas teda kuulati või istuti niisama ta kõrval.. peaasi, et elus hing ligi oli, vanapiiga asi…

„Istu ette, seal on jalgadele rohkem ruumi“
Gerda kohendas vanaema seelikuserva ukse vahelt üles. Poolvillase seeliku kare lõim tuletas sõrmedele meelde vanas riidekapis reas rippunud rõivaste read.
„Sa oma leerikleidi võtsid kaasa?“
„Ikka“
Kuidas siis kleiti ei võta..
„Ma tahan, et mind selles maetakse!“
„Tean. Ära kiirusta selle asjaga.“ Gerda hääles oli pisike tõredusnoot.
„Parem, kui on öeldud…“
Mõlemad ohkasid korraga.
„Nad unustavad niikuini“
„Ta on seda nii mitu korda juba öelnud“
Gerda pani autoukse klõpsuga kinni. Tagurdava auto tuled valgusasid hoovist välja keerates maja treppi, kuuriseina ja sirelihekki, pisike välgatus säras üle naabermaja akende.
„Ma olen viimane, tead, eks?“
„Siin külas tõesti“

Auto keerutas metsa vahel, tee oli kevadel metsaveoautode poolt pahasti rööpasse aetud. Vanaema haaras käega ukse käepidemest nagu oleks ta tahtnud sõidu pealt välja astuda.. ah, lihtsalt autos loksutas, ega ta siis kuhugi minna kavatsenud.
„Me tuleme sügisel tagasi, kui su tervis paremaks läheb!“
„Jah.“
Naised vaikisid kogu ülejäänud sõidu aja.
Kas vanaema teab, mida arst tema neerude kohta ütles? Gerda ei julgenud seda mõeldes Vilma poole vaadata.
Kas nad teavad, mida arst mulle neerude kohta ütles? Vilma vaatas pimedas vaevumärgatavat teeperve.

Rääk krääksus põllul peaaegu hommikuni.
Sirelite lõhn voolas udus laiali nagu sulav jää.

!

Suurepärane.
Mul on peas lammutamas luukere, kes tahab, et ma talle liha luie peale kasvataks. No nii kangesti tahab jutuks saada.
Tahab ja tahab.
Aga nüüd ei tööta mul ükski arvuti, muudkui toksin tahvlit, pikk-peeter õieli.
Nibelungide saagat juba keskmise sõrmega valmis ei toksi.
Kurat.


Eirake mu virisemisi. Mõnikord saab elu solgiämber natuke liiga täis ja siis pritsib...
Vabandust.

Jah? Ei! Jah! Ei?

Ei saa peast välja...
Mismoodi lahti kirjutada sõna "eneseteostus"?
Lisaküsimus: millal on selleks liiga hilja?

Käin kellast kellani ja veel natuke kauem tööl, mida olen aastate jooksul juba vihkama hakanud.
Jaa-jaa, mulle öeldi ka täna: " Tule oma mugavustsoonist välja!".
Ma ei taha, sest järgneda saab ainult midagi samasugust, lihtsalt vähem harjumuspärast.
No ei ole eneseteostus ühest ametist, mida oskad, aga ei armasta, kargamine teise, samasugusesse töökohta.
See, mida ma armastan, ei vii mind kuhugi.
Kas peakski.

Ahhaa!
Kas peakski?
Ei.
Sest millegi armastamine on niivõrd isekas ja isiklik, et see tunne koos kõige kaasnevaga peabki kaduma aja silmapiiri taha. Kuduja töö söövad kunagi koid, aedniku hobi õgib mets, perealbumist ununevad lehekülg haaval nimed....

Ilus.
Sõna "ajahammas" sai praegu näo.
Kunagi järab see kihv kõik pulbriks, seega on eneseteostuse mõte vaid sama pikk kui teostaja elu.
Muig...kauaks seda ikka on. Metuusalate aeg on õnneks läbi. Need näkased aastad, hullemal juhul aastakümned elab ikka kuidagi ära. Mõnikord tulevad imelikud mõtted pähe, aga see läheb üle. Küll mässaja ükskord väsib 😁

Jüri

Mõõk mehe käes ei olnud ühtäkki enam relv, vaid tugi mures kühmu vajunud kehale.
''Anna mulle andeks, ma ei mõelnud seda korralikult läbi...''
Lohe pööras aeglaselt pead. ''Kas sa ei saaks mind lihtsalt vabaks lasta ja öelda, et ma põgenesin?'' Hääles oli imetilluke lootusenoot. Äkki lõpeb siiski kõik hästi?
Jüri ei vaadanud lohele silma.
''Ma lubasin.''
''Aga mina? Sa taltsutasid mind, kuidas sa saad seda nüüd teha?''
Ärevus.
Meeleheide.
Kurbus.
Kõik oli olemas.
''Ma ei uskunud, et nad  seda teevad.. ma ei uskunud, et nad niimoodi,  kõik korraga ristimisega nõus on. Ma pean, anna andeks!''
Halastus.
Seda ei olnud.
Lohe kehast käis läbi ärev värin, korraks tundus, et ta rebib end lahti sellest armetust kütkest ja pageb, kuid ei, liiga taltsaks oli ta muutunud.
Jüri ajas ohates selja sirgu.
Mõõk tõusis.
Mõõk langes.
Kuum ja hingemattev vere lõhn ajas taamal puu külge seotud hobuse rapsima.
Lohe silmad jäid lahti, Jüri ei tahtnud seda näha. Valus.
Ta pööras pea hirmust kangena seisva kuningatütre poole.
''Läheme linna tagasi, ristirahvas ootab,'' ütles ta.
''Kuradi inetu..''
Seda ta ainult mõtles.

Joosep

Ruum oli peaaegu pime, ööaeg ometi. Üks pisike õlilamp ei suutnud valgustada enamat kui väikest ringi, millest hammustas suure sektori laua kohal kookus istuva mehe vari.
Väiksem lõik valgust kadus õllekruusi aegajalt mehe suuni tõusva varju sisse.
Mida sagedamini tõusis kruus, seda enam vajus kössi mees.
”Ai-ai, lükkasid oma pruudi häbisse, ei kannatanud siis pulmadeni oodata!”
Külamoorid, kõike nad teadsid, kõike nad nägid. Kõigile lobisesid.
Joosep vajus veel jõnksukese rohkem kössi.
Maarja, Maarja, miks sa niimoodi…
Mees oli oma kihlatut näinud vaid setupalju kui vanemad neid söögilauas tutvustanud olid, teine teises lauaservas, aga ega siis enne pulmi rohkem vaja polnudki. Ilus tüdruk, söönud ja sile, palged ümarad ja pilk malbe.
Ah, nad kõik olid tegelikult sellised, malbed. Ühe pidi Joosep ometi lõpuks ju omale saama, küllap vanemate valik oli õige. Kõigil oli õige olnud. Kui nüüd ainult seda jama poleks olnud…
”Huvitav, kes see oli..”
Mõte oli tuim. mis vahet seal enam oli, kes. Tegu oli tehtud, pruut kellestki teisest rase ja pulmad peavad ära jääma.
Kann tõusis, mees vajus.
”Joosep, kuule, Joosep!”
‘Mh?”
Valguseringi ilmus veel üks käsi. Võõras.
”Kuidas..? Toauks oli ju kinni ja kuidas sa koertest mööda said?”
”Koerad või asjad sul.” Võõras muigas.
”Nonoh, mis sa seletad, mul üle küla terased..” Joosep lõi selja nördinult sirgu, aga eks õlu oli oma teinud ja kui võõras poleks teda õlast püüdnud, oleks kärkija põrandale selili maandunud.
Võõra käsi oli üllatavalt tugev.
”Ole nüüd rahulik, ma ei ole siit pärit”
”Naaberküla mees siis. Ikkagi, kuidas need koerad sind siia lubasid?”
”Ei ole naaberkülast ka, ma olen saadik.. kaugelt olen, tahtsin Maarjast rääkida”
Nüüd ei kõikunud Joosep tõustes peaaegi üldse, rusikas, oli kiire tõusma ja külaline ei jõudnud oma nägu eemale tõmmatagi.. aga äkki tundis Joosep, kuidas ta käsi vajus võõra näost läbi. Joosep kukkus, ta oleks pidanud kogu kehaga tabama oma ohvrit, kuid ei, ka keha tundis ainult sooja lainet ja ei mingit tuge. Viimasel hetkel, just enne põrandale langemist haaras võõra käsi, ikkagi lihast ja luust käsi Joosepist. Vähemalt nägu ei tabanud põrandat, põlved, need olid valusad, kivipõrand ikkagi. Joosep jäi põlvedele, ootamatus oli keha nõrgaks teinud.
”Tõuse, mul on sulle üks jutt”
”Ma ei taha.”
Võõras vaatas hetke põrandal kössitavat murtud meest ja ohkas,
”Olgu peale, aga rääkima me peame siiski”
Külaline istus maha, Joosepi kõrvale.
”Maarjast tahan sinuga rääkida, su tulevasest naisest”
”Ma ei saa temaga abielluda, sa ei ole kuulnud?”
‘Saad. Pead. Sul pole valikut.’
”Aga ta on ju..”
”On,” Kiiresti katkestas võõras Joosepi lause.”’ on, ja sina kasvatad selle lapse üles. Meil.. teil on vaja lunastajat ja su… Maarja.. ah, jumala poeg saab selleks Lunastajaks.”
”Mida sa räägid, mees, Maarja on rase ja see ei ole mina, kes tema endale sai, ma ei saa teda naiseks võtta, saad sa aru?”
”Sa kuulad mu sõna, sest ma too selle käsu sellelt, kelle ei ei öelda!”
”Haha, ma olen vaba mees, ainult jumal on see, kes mind kamandab”
”Just”’
Paus sai pikk.
Joosep taipas, et ta salasoov oli kogu aeg olnud saada käsk kelleltki teiselt, käsk, millele alludes ei peaks ise otsustama.
Jumal kõlbas käsuandjaks küll.
”Sa abiellud Maarjaga see ei saa kerge olema, ja sinu asi on tollest poisikesest kasvatada meees. Jah, ta salgab sind ära, jah, ta ei ole suurem asi käsitööline, aga sina oled ta isaks niikaua kui tuleb aeg lahku minna. Ausalt öelda pole Ta veel otsustanud, kumb tema juurde esimesena tuleb, sina või tema..”
”Oota, pea hoogu.. ma kasvatan ta üles, ta salgab mind ära.. mis rõõmu ma sellest saan?”
”Isekas oled, isekas. Lastest ei saa kunagi rõõmu, kas sa ei tea? Üks südamevalu teise otsa, hea, kui natuke rahu saad, rõõmuga on nagu on, peaaegu polegi teist õieti.”
”Kas ta jääb mu ainsaks lapseks? See.. võõras..?”
”No on sul siis midagi viga, Maarja on küll terve naisterahvas..?”
”Mh. Pole mul miskit viga.”
”Lollid küsimused teil, inimesetel”
”Kas sa arvad, et kui ma Maarja naiseks võtan minult küsimusi ei hakata küsima?”
”No eks sa midagi ju ikka vastata mõistad.”
”Ei. Mida ma vastan? Jah, Maarja saab lapse, ei, mina pole selle lapse isa näinud, jah, ma kasvatan ta enda omana üles..?”
”Valetada ei oska või?”
”Sina, SINA soovitad mul valetada?”
”Mnjah, see nüüd küll hästi ei läinud. Aga ole vait, ära vasta midagi.”
Vaikida Joosep oskas. Vaikides oli ta ju siianigi oma kibedat valu kandnud. Hea mõte tol võõral, just nii ta teebki.
Vaikib.
”Kuule, ma nüüd lähen. Sa teed nii, nagu me siin arutasime? Võtad Maarja ära ja kõik muu jutt..?”
Joosep tundus tukkuvat. Siis tõusis ta pilk pikkamööda võõra silmadeni.
”Ma võtan naise, kes on kellestki teisest rase, kasvatan selle lapse üles, nähes ta õpetamisega mõttetut vaeva, saan ta poolt reedetud..? Midagi on kindlasti veel, mida sa rääkimata jätsid.”
Joosep ohkas raskelt.
Maarja, ah, Maarja…
”Jah, ma teen nii nagu sa ütled. Maarja pärast teen.”
Võõras tõusis Joosepi kõrvalt püsti.
”Tead, ma mõtlesin siin nüüd… ma lähen räägin Temaga, las ta võtab sind enda juurde enne kui poja võtab. Ma arvan, et see lõpp.. see ei oleks sulle muidu kerge taluda.”
Joosep nägi võõra kuuehõlma läbi ukse lehvivat.
”Koerad peab terasemate vastu vahetama”oli Joosepi viimane mõte vaikust kuulates.
Uni tabas teda sealsamas põrandal.

Meeleline

***

sõrmede vahel
libisev kleidisaba
kõik need korrad, mil
rõivastun siidi selleks,
et see mu seljast võetaks

Pikad lõõmavad
Küüned rebivad selga
madrusesärki



***