Printsidest ja lammastest ja suvest

 

Kolm tööpäeva veel.

Kaks ja pool, kui tähenärija olla.

Jee!

Muide, mul on kodus prints.

W leidis. Võibolla on tegu hoopis tema printsiga, me pole veel münti visanud ja seega ei tea, kellele jääb au korralik mopsuga musi printsile anda. Ettevaatlikud oleme mõlemad, minu vabandus on, et eks ole neid printse elus küll suudeldud kes pärast suudlust konnaks muutuvad.

Kas te teadsite, et kärnkonnad kaevavad urgusid? Talvel- jah, nagu olin kusagilt kuulnud, aga suvel?

Mul on kodus kratt ka. W tuli külla, ma hädaldasin haigena oma käest libiseva heakorra pärast, tema pakkus abi, mina võtsin selle õnnelikult vastu. Kuna tema muuhulgas ka füüsiliselt väga raske töö on asendunud pursuieluga, kus füüsilisel tegevusel ei ole muud eesmärki kui tubli olla ja ilusaks saada, siis minu majapidamises, kus polegi muud  kui tegemata tööde virnad on ta tagasi oma vanas elemendis. Ma tulen töölt koju ja avastan iga päev kuidas jälle on lahmakas muru ära varastatud, seinaääred nõgestest paljaks trimmerdatud  või trepialustesse mingeid uusehitisi kerkinud. Kratt tegi, noh. 

Läheme konna, khm, printsi juurde tagasi.

W trimmerdas ja rohis minu nõia maja meenutava trepi ümbruse puhtaks ning leidis praktiliselt keset käiguteed uru. Urgu piiludes vaatasid sealt vastu kaks punnis silma ja sünge nägu. Ma oleks ka sünge kui hommikul ärgates avastaksin, et maja ümber on stepp.  Võtaks tõsimeeli suunurgad allapoole ja silmamunad pealuust välja.

Meil on täitsa mure - väga võimalik, et konn kolib mujale. Ehitasime talle isegi tarekese, asendamaks kadunud rohelust, aga taaskord iseendaga võrreldes ega minagi väga rõõmustaks kui mets Lasnamäega asendataks. 

Mururoboti olen saanud endale erilise. Kuidas inglise keelest mõjutatud kultuuriruumis poliitiliselt korrektselt öeldaksegi: "special gifted".

Ma tean, ma tean, probleem on omanikus. Masin teeb seda, mida temalt küsitakse, aga kui loll, vabandust: KUI LOLL võib üks masin olla, kui ta mitu hommikut järjest sööstab esimesse põõsasse, mutimullahunnikusse või nõgestesse, et seal väljasuremist mängida ja kartulivagusid disainida? Või siis kobistab ümber oma laadimiskuudi ja ei leia seda veerand tundi üles, haliseb ja rammib ploomipuid? Kord teeb ümber üksiku võilillevarre poolemeetrise tiiru, seelikusabad kaenla alla keritud, sest armas aeg, hirmutav võilill ikkagi ja seejärel proovib sõstrapõõsast maha niita. 

Oeh.

Aga muru on ilus. Niivõrd-kuivõrd. Tulemuse ja vaeva vahekord on suurepärane.

Mida seal tahtagi, ma olen ju nii hoolikas perenaine, et kui raudlammast aeda lahti lasin pidasin lilledele motivatsioonikõne sõnumiga "nüüd olete omapead, kes sügiseks ellu jääb, on võitja!" ja lilled moodustasid ühisrinde. Oli ka langenuid, kompostist oled sa tulnud ja kompostiks pead sa saama, jajah.

Suvi läheb edasi. 

Elagu suvi.

Igatahes.