Ebakultuurne puhkus, aga osooni oli kuhjaga

 

"Misasja ma sinuga peale hakkan niimoodi?" oli selle puhkuse märksõna.

Vaadake, kui ikka lennukis oma istmele ronides kuuled kõva raksatust ja saad oma jalgu vaadates aru, et üks põlvedest on väga valele poole viltu, reieluu ots on põlvekedra pealt külje poole maha libisemas muutuvad kõik plaanid. Esimene mõte oli, et ma pean kohe lennukilt maha ronima, järgmine - misasja, puhkusele, kasvõi puujala ja klaassilmaga! Sel reisil seega ortoosi ja valuvaigistitega. Muide, ortoosiga kannatab väga hästi ujuda!

Taolise jama peale W nii ohkaski. Võimalik, et sõnastus oli pisut teine, mõte ei muutunud.

Eelmistest reisidest meenus tema arvamus, et me peame kõikvõimalikud ronimised ja roomamised siva ära tegema, ega rulaatoriga kergem pole.

Sellel reisil me ei roninud kuhugi.

Ja jube tore oli.

Tegelikult ega ei oleks jaksanud ka, mingid kaitsmed on tööl kapitaalselt läbi põlenud, silmad ei sära enam päris ammu.

Aga puhkus oli imeline. Hoolimata ohtratest nilbetest ja alkoholiga rikastatud piltidest oli tegelikult tegu gurmeereisiga , mida täiendas piiramatu magamine, ujumine ja rongi otsimine.

Toit puha värskest kohalikust toorainest, W sai oma taltsutamatut kokkamise kirge rakendada tänuliku publiku matsutamise ja ägina saatel. Väljas käisime ka söömas ja ma ei salga - võrreldes sellega, mis meie köögist väljus oli mereäärses restos söömine väga tuhm maitseelamus. Lisaks oli meil meelelahutuseks majanaaber,  üks ülimalt intrigeerivalt käituv daam, kelle välimus andis vaieldamatult õpetaja vaibi, aga käitumine viitas, et õpetatav aine oli... midagi eppkärsinlikku. SUURELT!

Hersonissos, kus seekord pesitsesime on senistest majutuslinnadest kõige ebakreekalikum. Ei mingeid pitoreskseid sinivalgeid oleandritesse uppuvaid munakivitänavaid, ei olnud ka kohalike musta rõivastatud mutikeste valvekoondiseid, isegi kasse oli vähem. Välja kaevatud varemed olid pisikesed, kõrgesse rohtu kasvanud ja viitadeta, söögikohtade menüüdes olid esikohal friikad ja burgerid.

Aga meri oli sinine-sinine ja soe. 

Ja päike oli erk ja hammastega.

Ainus probleem oli, et rongi ei leidnud üles. 

Igas korralikus turismiga tegelevas linnas on rong, millega veetakse priskeid laisku turiste linna pidi ringi ja vihjatakse kohaliku kaubaduse ülimuslikkusele ning kõneldakse iidsest ajaloost.

Ka Hersonissoses. Kui reklaami uskuda, siis on tegu äärmiselt romantilise rongisõiduga mis viib läbi vanalinna, riivab lähikülade kauneid oliivisalusid ja näitab Kreeka kultuuri parimate poegade elukohti.

Kõigepealt me otsisime seda &%&¤¤ rongi kolm-neli päeva. Nagu sinilind vilksas see tänavanurkadel ja promenaadidel, liputas korra sabaga ja kadus. Mitu päeva ja meil oli ometi olemas kaart rongi peatuspaikadega. Joonistasid selle kaardi ilmselt needsamad insenerid, kes  Minotaurose labürindi püsti panid. Koostasime juba plaani, kuidas teele barrikaade ehitada, et siis ennast aeglustava rongi peale slikerdada. Vahepeal lõime käega, näis, , et me ei leia kunagi võimalust...nuuks.. ja nii edasi. Aga siis toimus ime. Me sõitsime! 

Kõrvaklappidest lootsime reklaami uskudes kuulda kirjeldusi läbitavate maastike ja tänavate kohta käivaid ajaloolegende. Saime sirtakile kutsuvat liftimuusikat ja loengu Kreeka riigivõla ning majanduse edusammude kohta. Kogu läbitud teekonna kestel ei näinud või ei osanud me näha mitte midagi, mis oleks mingilgi moel sellel linnale iseloomu andev või erakordne, kuid selle üle vähemalt mina ei kurda. Maastikud on alati ilusad, meri, mille äärt pidi pikalt sõitsime ei saa iial igav olla. Nägime kuidas rikkad suvitavad - hotellid, mille pole lihtsalt basseinid, vaid mille on pea iga numbritoa jaoks oma tiigike. Kohalikud külad, mille tänavad olid nii püstloodis, et seal peaks edasi-tagasi liikumiseks redelit kasutama. Isegi oliiviistandused olid vahelduseks päris käib kah- olekuga.

Reklaamist hoolimata vanalinna rong ei sõitnud. Tõsi, Vana-Hersonissos koosnevat enam-vähem poolteisest tänavast, aga majutuskohast oli see mõne kilomeetri kaugusel ülesmäge ja seekord ei olnud minust vantsijat. Rong eiras meelekindlat vanalinna poole näitavat viita ja viis meid kohalikule maanteele. Kujutage ette sellist killavoori Tartu maanteel?

See sõit oli nii halb, et muutus juba heaks nagu ülevõlli kitšiga ikka juhtub.

Kui sinnakanti satute, siis minge ikka rongi peale ka, aga olge ette hoiatatud!

Teine koht, kus käisime oli akvaarium. Ühel varasemal reisil käisime kohalikus pisikeses akvaariumis, kus peale kalade olid ka sisalikud ja kilpkonnad, paar ilusat madu ka vahele, kogu asutus mahtus umbes kolmetoalise korteri suurusele alale. Sealt oli tore.

Suures akvaariumis oli väga tore. Suured puhtad klaaspinnad, imeline soojade merede elu, pikad õpetlikud tekstid (mida ma väga ei viitsinud lugeda..), kivistised ja skeletid.  

Teekond akvaariumisse.. kas mäletate lagunenud ladusid, tehasehooneid, raudväravaid mis vene sõjaväeosadest maha jäid? Niisiis - läbi sellise maastiku, mõttetult laia asfaltteed pidi, koerte varjupaiga ja poolelijäänud hotellide vahet paar kilomeetrit, higi jalajälgedes loksumas ning kohalikud kitsed läbi tara sind etteheitvalt jõllitamas. Kummaline kogemus. 

Muus osas...

... puhkus. 

Puhkuse lõpupoole sain väga halbu uudiseid, paari mu head kolleegi ei ole enam. Hetk- olid, järgmine hetk - otsas. Valus. Tööl tagasi olles on seda tunda, vaikus ja vari on üle inimeste...

Puhkuseid tuleb veel.

Elu läheb edasi. 

Koib paraneb, põlve sõnum ("Oled vana, ära rabista!") on hetkel veel meeles.

Teadmine, et elu pole igavene, "pärast" ei pruugi tullagi on juba ammu teada. 

Elu läheb, läheb, läheb...