Olme

 

Muru

Talvepuud

Veel muru ja puid tuleb ka veel.

Aiamaa suhtes olen juba alla andnud, sain oma saagi kätte ja loodus võttis platsi üle.

Töötraumad, näiteks pinnud kintsus puude loopimisest õuest kuuri, tehniliselt arusaamatu vigastus, aga kipitab. Või siis pool põlenud peopesa, sest patsutasin traktori summutit enne kui see jahtunud oli. Ei, tegu ei olnud tänupatsutusega, vaid tahtsin kontrollida kas murukas on piisavalt jahtunud, et julgeks seda kuuri ajada. Ei olnud, lihapraadimishaisu lõi üles.

Töö. 

Mulle mu töö meeldib, aga mitte alati. Praegu ongi mitte alati aeg käes.

Kasvuhoone. 

Seal elab KEEGI. Sööb tomateid suurte ampsudega ja ma käin seal igaks juhuks hästi harva. Jube suured ampsud on võetud.

Kanad. Muudkui munevad ja munevad, rebane neid ka ei taha (ptüi-ptüi-ptüi!).

Elu on väga raamides, mõni nimetaks seda stabiilsuseks, minu arust on tegemist lehmaketiga.

Kui täht langeb, kas ta siis vaatab alla ja mõtleb: "Näeks ma ometi mõnda inimest, siis võiks ju midagi soovida!"

Mida ta sooviks?

Puhkuseni on vähem kui kuu.

Elektrivalgus, suletud uksed ja muud kahtlased märgid

 
by W

Just täna hommikul sain aru, et suvi on nagu Bacardi.
Pudel on veel kapil, aga sees on ainult kahe kokteili jagu. Teeb veidi murelikuks. Esiteks, et otsa saab ja teiseks, et ma ei mäleta, mis ajavahemikuga ta nüüd otsa sai ja kolmandaks, et varsti peab uue ostma.*

Eile õhtul käis äike üle. 2 korda. Sähvis, müristas ja taevast kallas kui katkistest Kreeta odavhotellide vannitubadest. Õhk muutus niiskeks jaheduseks, tuul tõmbas ja ma  panin lõpuks selle terve suve lahti olnud köögi rõduukse kinni.
Lihtsalt lina all magada on muidu mõnus, aga kui varbad hakkavad külmast kangeks tõmbama, pole enam mingit naudingut, on lhtsalt külm, mis sunnib end kõrrega torgitud päevakoerana krussi tõmbama. Tekki ju veel ometi kasutusele ei võta?!

11. sept 2024, varahommik Tallinnas

Edasi ei läinud paremaks.
Varahommik oli tuuline, jahe, hall. 

Teavitasin Maakat, et täna on Esimene Sügispäev. Maakas otsustas seepeale fakte kontrollimata hiberneeruda. 

Köögis kohvi tehes läks käsi lülitile nagu iseenesest ja üle mitme kuu süttis lamp köögis. Ja mitte ainult minu köögis. Ka trepikojas läksid liikumisanduritega lambid üle kuude põlema. Ma väljun koopast alati samal kellaajal. 

Ja praegu, päev veel poole peal, teen kapsahautist. See lõhnab nagu pensionäri köök. Ja nagu november. Ma veel mõtlen, kas ma tahan rõduukse avada. Või kui kauaks. Ööseks enam lahti jätta ei julge. Äkki pressib sügis kohe sisse? 

* Jah, ma kavatsen omale uue suve osta, see, mis iganes meil siin oli - ma tõesti ei tea ega mäleta. Trajektoor vaid töö-kodu-töö.

Alutaguse saaga

 Eilne teatrisse minek oli üle tüki aja selline, kus mul polnud aimugi mida oodata. 

Mõningaid märke kahtlemata oli. Näidendi nimi , "Viimane Metsavend",  Raivo E Tamm nimiosas, muusikutena veidi Untsakaid ja paar mandoliinimeest. Seda kõike ma teadsin, seega väga patriootlik pidi see näidend olema, on ju? 

See ei ole näidend, see on kuuldemäng vähese visuaaliga. Raivo E Tamm loeb oma koolitatud häälega ette metsavend Ruuben Lamburi raamatut "Alutaguse saaga".  Iga surma kohta ses raamatus süütab ta küünla, rida sai pikk. Muusikud mängivad lugusid mida pool sajandit tagasi lauldi sosinal.  Eile olid hääled valjud, publiku seast nii mõnigi laulis kaasa. Sõnu ei tsenseeritud, laulusõnad olid kohati jõhkramad kui metsavenna raamat.

Ei imestaks kui varsti avastavad näidendi plaanpee parteijüngrid ja saame kuulda kuidas eesti natsikud glorifitseerivad mõrtsukaid, vennad koledad oma netikirjutistes juba vihjavad bandiitidele, küll mitte selle raamatu ja esitusega seoses, aga on inimesi, kelle suund on sirgelt mädasohu.

Viige oma lapsed viimast metsavenda vaatama. Neil on seal raudselt sigaigav, aga las kuulavad, midagi jääb meelde ikka. Ausalt.

Ma ise olin eile õhtul nii väsinud, et kuigi teatriplatsile Jalgsemal oli vaid tiba üle veerandsaja kilomeetri sõita pidin tee peal kümneminutise magamispeatuse tegema. Ka kohapeal oli pidevalt soov "silmi puhata", ega hea olla ei olnud. Kõigest hoolimata oli külaplatsil Pitka muuseumi taga väga lahe õhkkond. "Tagumised read, võtke pingid kaenlasse ja tulge lähemale!". No midagi sellist ei kuule just tihti. Pisikesi jutuajamisi tekkis võõraste vahel, mitte, et ma neid ise väga hindaks, aga publik oli vaba, ei olnud akadeemilist kammitsetust. 

Kuhugi kaugele teatrisse ma eilset kogemust otsima ei sõidaks, aga kodu lähedal tuleb kõik korralikult ära vaadata. 

Natuke õudne, aga loeme selle õuduskomöödiaks küünlavalgel

Iga kontsert mis algab Kashmiriga saab selle eest lisapunkti. 

 Seda ka siis kui tegu on orkestriga millesse kandideerimise eeltingimus on, et moosekant on, noh, moosekant: te ju teate muusikalist kollektiivi The Tomahawk Brothers? Seda, kus oli pillimehi, kes jäid alguses mõned taktid maha, aga mängisid kõik noodid ära, jõudsid loo keskel taktidega järele ja läksid lõpuks möödagi? 

Kui Eestis inimene, kes peab viisi ja oskab mõnda pilli mängida tahab raha teenida teeb ta külasimmanite jaoks süldibändi ja nimetab selle "Papüüruseks" või "Lillekeseks" või muuks selliseks. Kui sama tahetakse maailma laiuselt teha hangitakse skeletikostüümid, bling-maskid, pannakse peale gooti meik ja minnakse turneele, kus kajamasinat kasutatakse isegi flöödiviisi esitamisel. 

Olgu, enam ei unda. 

 Ah, natuke veel: rockmuusikat esitada klassikalises kontserdisaalis on kuritegu. Publikum istub, põlved ontlikult koos ja muusikud lammutavad laval Honey Balenciaga stiilis konte murdes - niisugune dissonants ajab õlad krampi. Mu noored kaaslased olid üsnagi vaimustunud, koduteel lauldi autos "Zombie't" nii, et ... jah, sellel, et keegi meist muusikuna ei tööta, on põhjus. Mul oli hea meel tõdeda, et "Paint it black" tundsid nad ära ja koletult kahju, et "Chop suey" ja "Smells like a teen spirit" võttis aega enne kui tuli kohmetu "aa, see..!" 

Lõbus oli, sest seltskond oli lõbus, ei kahetse, aga teist korda väga ei läheks. 

Laval olnud kolbal oli tõsine hambumushäire, esihambad käisid kokku nagu hamstril, purihambad ei kohtunud iial. Sellepärast ta nii kõhna ongi, eks proovi sel moel midagi närida!

Diplomid ja diletandid

by W

Ühel päeval otsustasin, et aitab sellest pealiskaudsest sõprade tekkest. 

Mis krdi "must huumor klapib” või “mõlemad hindame sarnast kirjandust” või "ma tunnen end sinuga vabalt ja iseendana".
Ei.
Edaspidi oli tähtis ainult üks asi. Haridus. Ja mitte enese keskast läbivedamine või kohaliku kutsekooli diplom, vaid ikka kraad, millest hõngub aevastama ajavat vanade akadeemiliste raamatute tolmu. 

Panin internetti ja kohaliku poe infotahvlile kuulutuse. "Otsin sõpru. Saada CV koos haridust tõendavate dokumentide koopiatega". Vastuseid tuli. Enamasti ilmselgelt pilkavaid, mingite harimata TikToki-matside poolt. Ja keegi sodis mu infotahvlikuulutuse organiga, mida haritud inimesed ei maini.
Aga üks saatis isegi pildi endast koos dekaaniga! 

Tänaval hakkasin vaatlejaks. Kui kellelgi oli seljas räbaldunud “Tartu Ülikool 1987” t-särk, järgnesin talle salaja ja vaikselt nagu noor Lennart Meri haruldast lindu filmides. Lõpusõrmused ja lipsunõelad ajasid mu täiesti pöördesse. 

Ja järsku oligi mul sõpru, kellega sai rääkida teadusest, teooriatest, kunstist, universumi lõpmatusest, igiliikuri võimalikkusest ja kohe AI-abil saavutatavast vähiravi läbimurdest.
Kui keegi hakkas rääkima jalgpallist, ilmast või toorjuustuga kukeseenekastmest, siis ma küsisin kohe “aga mis su haridustase on, meie siin, tead, lahkame kaasaegse ühiskonna epistemoloogilisi väljakutseid".

Ükskord sattus meie Haritute Klubi õueüritusele naaber Kusti, kes oma kitse otsis ning möödaminnes irvitas, et "Kas te ei tea, et Newton avastas raskusjõu googeldades". Mats. Mölakas. 

Aga siis hakkasid tekkima mõrad.
Tark Tauno läks "teadusalastele välitöödele," aga teda nähti Norras lihtsalt seinu krohvimas ning Eestis olles puhkuse ajal Maximast kuuspakki ostmas. Intelligentne Inna, kes ühe semestri isegi Cambridgeis õppis, tunnistas, et omab OnlyFansi kontot. Märkimisväärne Märten, kirjandusteadlane, ütles, et kirjutab põhitööna arvustusi Netflixi seriaalidele. 

Mõistsin, et kraad kraadiks, aga inimesed on ikkagi eee... noh, inimesed.

Otsustasin, et edaspidi otsin sõpru veregrupi, IQ ja õllebrändi eelistuse järele. B+ ja stouti inimestega ma tegemist ei tee. Ootan vereanalüüse ja Mensa liikmekaarte. 

Kadeduseuss

 Jäin Tafkafi juures jänni, muudkui alustasin kommentaariga ja see kippus jääma lühikeseks ning arusaamatuks või venis pikaks ja jäi sama arusaamatuks. Peas oli mul kristallselge kuvand mida ma öelda tahan ja niipea kui proovisin seda selgust sõnadeks vormida tundsin nagu üritaks ma Georges Seurat' maali kopeerida (no kuulge, ta joonistab ju nii lihtsalt, mis see siis ära ei ole!), muidugi aimate, mis sellest välja tuli. 

Kadestamisest, seega. 

Mida vanemaks ma saan, seda kadedam ma olen. Kui nooremana mõtlesin umbes nii, et äh, olgu, ma jõuan veel sinna, kus teised, siis nüüd on ju selgemast selgem, et laku panni, kuhugi ma enam ei jõua. Uks, mis sulgub ei ava enam teist, teeots, millest mööda marsid võib vabalt olla viimane hargnemine üldse. 

Need taipamised toovadki põhjamuda üles. Kadedus on see mis vee sodiseks ajab. Inimesi on palju, kadestada on võimalik mida iganes, minu aju on juba ammu välja valinud hariduse. Mäletate filmi "Kala nimega Wanda"? Seda, kuidas Wandat keeras üles võõrkeelne jutt? Mhm, sama. Sama on ka tunne, et oleks ma kunagi kõrgkoolis õpetust saanud, mõjuks ma kindlast teistele samamoodi.

Pea ütleb, et lollakas, see pole üldse elus ei võimalik ega ka primaarne. Seljaaju ütleb...hah, midagi ta ei ütle, tehniliselt võttes pole ta isegi mingi aju. Nii, et peal on õigus. Ajul, tähendab. Sellel päris ajul. 

Tähelepanek teiste kohta:

Intelligents on seksikas tolles moesõna mõttes, mis nimetab kõike sarmikat seksikaks. Inimesed, kes on intelligentsed ei pea olema kõrgharitud, aga see käib ainult teiste kohta. Mul on sõpru, kes on võluvad mitmel moel, kuid on seda diplomita. Kuidas nad oskavad?

Ma tean, et see pole kogu mahus õige, aga selline tunne on, et kui minul oleks olnud võimalus saada haridust oleks ka mina sarmikas ja võluv ja kindlasti oleks mul siis isegi välimus parem. 

Reaalselt oleksin niikuinii samasugune veidrik liiga suurtes rõivastes, kes suhtleb vabalt täiesti võõrastega ja läheb krampi kohe kui võõrad inimesed saavad päriselt nägudele nimed või nimedele näod külge. 

Mõjun iseendale naeruväärsena. Hhm, vähemalt on, mille üle muiata. Ach, kui kheeruline on elada mhaailmas nii hüksikuna, kheegi ei mõista mind, ach!

 Ei ole mingit "erine, siis oled õnnelik", on "otsi omasuguseid!" Khm, minusugused ei ole toredad, nad ei meeldi mulle. 

Me ooperit, me ooperit

 

Kui setokeelset ooperit minna vaatama koos võrokesega ei saa sellest päris head nahka tulla. Õnneks oli tegu väga väikest kasvu ja äbariku võrokesega, tema jauramine teemal, et setod oma ooperi püsti pannud põlisel Võromaal sumbus sahinal samblasse ja rahvarahutusi ei tekkinud. Ma pole neis seto-võru piiride tõmbamises väga kopenhaagen, mu poolest võib see olla mis maakond too koht iganes olla tahab ja homme Harjumaaks hakata. 

Kuniks too maalapp veel setode käes pantvangis on, saab seal vaadata ooperit meeste ebamõistlikest otsustest kus sõda, söök, jook, kirglised naised ja sama kirglik muusika neid paarkümmend aastat pärast sõja lõppugi veel koju ei lase ja kuidas samas maailmas on normaalne, et toda ilmahulkurit koju ootav naine vahepeal kortse ja kosilasi kogudes lapse inimeseks kasvatada on jõudnud.

(Ah, lugege raamatut!)

Lavastamisel on mõeldud kõigele. Pisiasjad. Palgi, millest Odüsseus endale ühe naise hülgamiseks, et teise naise juurde naasta sup-lauaks raiub, töötlemisel lendav saepuru, Kirke pagev kass, sireenide saarel tormis lehvivad puud - kõik lõid meeleolu. Notsud ja seatapp, aegluubis esitatud võitlusstseen, taamal graatsiline ratsanik tulisel hobusel.

(Ah, minge vaatama!)

Teise vaatuse alguses tuli maha sahkam külma vihma. Loodan, et kostüümide kuivatamiseks on olemas hea koht ja näitetruppi ootab õhtul saun, mis külma luudest välja peletab.

Kui ses kohas kunagi midagi uut lavastatakse olen kindlasti kohal.

18 painajalikku päeva olevikust, sadu minevikust

by W

Lugesin Ritsiku postitust ja kerima hakkas miski, mida lihtsalt kommentaariks ei viska. 

Mul on täna teine järjestikune vaba päev. Peale 18 päeva järjest töötamist. Täna, sellel jumalikul priiskaval puhkepäeval, kerin ma tööportaale ja silm lööb särama seal, kust ma varem üle libisenud olen. 

Inimesed? Ei. Juht, vanem? Oo ei. Arvuti? Persse. Lao- ja finantsprogrammid? Kui keegi mainib “kaubaartiklite sesoonsuspõhist planeerimist”, siis ma hakkan lihtsalt röökima.

• Nõudepesija? Jah, vabalt.
• Komplekteerija? Tehtav.
• Koristaja? Ma olen võimeline need 101 keemiapudelit ja 18 lappi-moppi selgeks saama. 
• Ma võin teile öösel tigusid ja nälkjaid kokku korjama tulla, muru niita, puud laduda. 

Miks? Sest neid töid ei võeta koju kaasa. Vist. Nad ei pane sind kell 4 hommikul unenäos arusaamatuid SAP-i uuendusi lahkama või ülehomseid müügiprognoose koostama. Pea jääb terveks, midagi ei hapne või fermenteeru seal koguaeg. Äkki saaks koguni klapid kõrva panna ja mingisugune robot loeb ette Stephen Kingi ning see on see rahulik tööinimese elu, millest vanemad ja haridusasutused ei ole  kunagi rääkinud. 

Aga lähme ajas tagasi.

See oli viis ja veidi peale aastat tagasi. Ma töötasin tollal keskastmejuhina (kuhu ma ei kandideerinud); pealtnäha polnud häda midagi. Peale personalipuuduse, kusagile kaduvate õhtute ja nädalavahetuste. Tulemustähtaegade ja eelarvete täitmise surve. Hoone ümberehituse ja peatse e-kaubandusse sukeldumise stressi. 

Tuli koroona. 

Personalipuudus võimendus, mitmesugused tähtajad liikusid varasemaks ning ma kadusin kusagile “äkitselt kriitiliseks muutunud olukordade” ja "see lihtsalt tuleb ära teha" uttu. Nii füüsiliselt kui kuvari taga. Kuhu ma jõudsin sageli siis kui kontoris juba tuled kustus olid. Mul oli vahel teksade taskus 3 töötelefoni. Raske oli aru saada, milline just helises ja mis lõigust teema torust võib tulla. Töötunnid kuhjusid, vabu päevi oli 2-4 kuus, ma ei näinud mitmetes küsimustes delegeerimisvõimalusi. Ka mu vahetu juht levitas piltlikult öeldes pisut kärsahaisu ja oli kahtlaselt palju majas. 

• Siis läks uni.
• Siis läks söögiisu - tassitäis kohvi ja ärevust oli päevi mu mao sisu. Vahel õhtul ka pool klaasi rummi. 
• Siis läks eluisu - ma tahtsin tööle minnes auto alla jääda, et sinna mitte jõuda. 
• Siis tulid paanikahood.
• Lõpuks läks mõtlemis- ja töövõime.

Ühel hetkel ei olnud mul enam mälestust ega arusaama sellest, kes ma peale töö üldse olen. Või olin. Kas mulle meeldis midagi, oli mul mõni hobi? Kas ma kunagi tegin vabade päevadega midagi toredat või suhtlesin inimestega? Kas ma oskasin naerda?

Tulid arstid, uinutid, rahustid, antidepressandid, antipsühhotikumid. Palgata puhkuse pakkumine. 

Mul oli veel nii palju oidu, et teada, et nädalase spa-puhkuse ja tabletidieediga ma sellest süsteemsest kokkuvarisemisest välja ei tule. Eriti, et mul ei ole valdkonnas mingit ambitsiooni, ma ei ole seda kunagi karjääri ja oma elu "pärisosana" näinud. Andsin lahkumisavalduse. Peale mida töötasin siiski veel enam kui 2 kuud, kuni leiti sobiv inimene (kes pidas vastu ca 6 kuud). 

Läbipõlemine on eelneva ühesõnaline kokkuvõte. 

Peale lahkumist, augustist 2020, magasin sisuliselt kaks kuud järjest. 

Uni on eskapismi vorm, olgu ta või pealiskaudne ja hakitud. Mäletan, kuidas ma kuulsin hommikuti trepikojas uste avanemist, sulgumist, tööle minevate inimeste liikumist ning tundsin sooja rahustavat mõtet "ma ei pea kusagile minema, ma olen vaba". 

Ligi 2 aastat tegin ma juhutöid (Goworkabit jms), lühikese episoodi videooperaatorina turvafirmas, taastasin mingil määral finantsturgudel kauplemise, mis kadus palgatööga minu elust 2018, ning panin paika prioriteete ja tempot. 

2022 aasta suvest on mul osalise ajaga nn lihttöö ja kuigi vahel viskab sinna veel üht-teist sisse ja tunde pisut vahel üle, siis üldiselt on olnud OK. 

Läbipõlemisest taastumine võib võtta paar aastat, ütleb internet. 

Mina, oma 18 päevase tsükli pealt ütlen, et palju kauem - see võib peale aastaid välja lüüa nagu herpes või psoriaas. 

Minu lihttööst jäi tööandja õnnetusjuhtumi tõttu järele vähem kui muidu, eriti, et avariiosakondade vastutav isik oli puhkusel ning märkimisväärne osa automatiseeritud tööst / prognoosidest tuli nädalaks kinni keerata. E oma ajuga ja käsitsi teha. Mente et manu.

"Sa saad hakkama, sa jääd ellu, sa oskad, sa tead" - jah, ma olen elus, kuigi oma tulemustega ei ole ma sugugi rahul ning see kõik ei ole pingelt siiski võrreldav varasemaga. 

Mu aju ja keha mäletavad, kuidas on elada töös, mis väänab su tabelitesse, tulemustesse ja loeb sind vaid siis inimeseks kui KPI-d, arvestamata olukorda, on rohelised. 

Ja sa ise pead samal ajal tegelema ja arvestama inimestega, kes to hetkel "juhti" vajavad ning "efektiivsuse tõstmise vajaduse juures" võimalikult terveks peavad jääma. 

Ma kaotasin viimase kahe nädalaga ligi 5kg. (Paks olen ma muidugi ikka edasi.)

Loodetavasti on kriis möödas. Loodetavasti saan ma oma lihttöö + "veel üht-teist" juurde tagasi; mulle meeldib mu töö, mul on hea juht. 

Aga tõestada ma end enam ei taha ega suuda. Ma pean end kaitsma. Lähen igaks juhuks vaatan veel tööpakkumisi.
Flegmaatikutele, äärmusintrovertidele, muidu kind of f*cked minded inimestele. 

Ootus:

• Need ei tee haiget ega haigeks.
• Need ei nõua vastutust suurte summade liigutamise ega teiste inimeste ees(t).
• Need ei varasta hinge. 
• Need ei too äratuskella helisedes ängistust ja allaneelatud pisaraid.

Provotseeritud ränt

"Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen...." 

Mõte oli nagu tammuv karu tsirkuseareenil, üks ja sama liigutus, kuhugi ei jõua. Udu rullis vati kombel, kohati, läbi hõredamate kohtade paistis silla käsipuul istuv norgus kogu. Ei olnud mingit kahtlust istuja eesmärgis, ses udus ei olnud ju ei vaateid, ei tuulekest mis võibolla oleks kenama ilmaga kedagi sillapiirdele meelitanud. 

Kellelgi oli elust tõsiselt villand. 

Värisevate kätega valis Robi numbri. 

 „Häirekeskus kuuleb, kuidas saan aidata?“ 

„Põssajõe sild, siin on enesetapja, istub käsipuu peal ja…“ 

„Põssajõgi? Neepina maakond?“ 

„Jah. Istub kummargil, paar korda juba on end kaugemale nihutanud ja…“ 

„Kuidas teie asjaga seotud olete?“ 

„Kuidagi ei ole, ma lihtsalt jalutasin siin ja nägin, noh“ 

„Sellise ilmaga jalutasite? Kas tegu on mehe või naisega?“ 

„Naine. Vist. Mees võib ka olla, aga vist on naine, õbluke selline“ 

„Nagu nälja pärast kõhna või? Kas tal on allergiaid?“ 

„Issand jumal, kuidas mina seda tean, ma ju ei tunnegi seda naist!“ 

„Ahah, ikkagi naine, jah? Olete te kindel, et te ei tunne teda?“ 

„Muidugi ei tunne, esimest korda näen!“ 

„Esimest korda? Alles väitsite, et te pole isegi tema soos kindel, nüüd olete kindel, et te pole teda kunagi kohanud? Kumb siis nüüd õige on, üks kahest on vale!“ 

„Kas te tulete siia, mis siis saab kui ta hüppab?“ 

„Ärge viige juttu mujale, mina olen siin see kes küsimusi esitab! Kui vana see naine on?“ 

„Vist on väga noor, ma ei saa aru, udu on, aga selline kõhnake, noor paistab olevat“ 

„Kustkohast ta pärit on?“ 

„Te teete nalja või? Kuidas ma saan teada kustkohast ta on, ma ei tunne ju teda!“ 

„Niimoodi võõra inimese pärast helistategi? Kas et jälitasite teda?“ 

„MA EI JÄLITANUD… ma ei jälitanud kedagi, ma jalutasin ja nägin teda siin istumas ja olen tema pärast mures!“ 

„Miks te karjute? Mures? Miks te mures olete, kas te ütlesite talle midagi, et te nüüd oma tegude tagajärgede pärast muretsete?“ 

„Ta istub seal… ah, jälle nihutas end rohkem ääre poole, kas te lõpuks tulete või ei?“ 

„Olge seal kus olete, me saadame brigaadi välja. Kas teil on juba kehtivaid karistusi ahitava jälitamise eest?“ 

„Minus ei ole asi, saatke kedagi tüdrukule appi!“ 

„Ahah, ikkagi tüdruk! Mis ta nimi on, vaatame kas ta on kunagi teie kohta raporti teinud..?“ 

„Minge õige persse““ 

Hilvi tundis kuidas keegi teda järsult varrukast tõmbas, õigupoolest ta isegi mitte ainult ei tundnud seda vaid ta lausa kukkus selili kõnniteele. Rabistades püsti tõustes vaatas ta enda sakutaja maruvihasesse näkku. 

 „Tule ära, läheme minema, muidu hüppame mõlemad!“ 

Alguses Hilvi väga ei tahtnud tulla. Kui nad rinnutsi sillale sõitva politseiauto otsa jooksid oli Hilvil lausa hea meel kui Robi maha keerati ja minema viidi. 

 „Ärge kiskuge mind, ma ei helistanud selle pärast, laske lahti, ma ei ole kedagi jälitanud, laske lahti, laske lahti, LASKE LAHTI, ma kurat poon ennast üles kongis kui te mind kinni panete, loomad…“

 Hilvil oli äkki Robist kahju, kohe väga kahju. 

  

Peab vist ikka sinna minema, äkki saaks aidata...

Kus see jaoskond oligi kuhu nad ta viivad?

Tuulest

 

Elviira avas oma postkasti nagu igal hommikul. Arved, reklaamid, kirjad surevatelt Aafrika printsidelt. Kiri võõralt, pealkirjaga „Sinule, alati“. Elviira luges kõiki kirju, isegi Aafrika printside omi – mis siis, et ta neile ei vastanud, huvitav oli ikka.

„Ma loodan, et su päev algas päikesega. Minu oma algas sinuga, mu päikesekiir.“

Elviira tundis sooja rahu, mis kirjast õhkus. Kaugete aegade kaja tuletas meelde, mis tunne on, kui liblikad lendavad. Kiri oli hell ja selgelt mitte talle mõeldud. Ta otsis saatja nime – ei midagi tuttavat. Järgmisel päeval tuli uus kiri.

„Ma ei tea, kas sa loed mu kirja. Aga ma kirjutan ikka. Sest mu südames on sinu nimi kõigi keerdudega kinni, mu arm.“

Elviira luges kirja mitu korda. See mõjus kui pehme tuul ta kahvatul nahal.

„Ma jään magama vaid selleks, et sind unes näha, mu teavasina. Kui sa ei ilmu unes, siis tuled sa mu mõtetesse hommikul veel enne, kui ma silmad avan.“

Õhtul uinumise eel luges Elviira seda kirja veel mitu korda.

„Täna kuulsin su häält. Tuul sahistas puudes mu akna taga – see oli kui sinu sosin.“

Elviira avas akna. Tuul liigutas kardinat, nagu oleks keegi tuppa hõljunud.

Nädalad möödusid. Kirjad jätkusid. Armastus, igatsus, mälestused. Elviira tundis end nagu pealtvaataja kellegi teise elus. Printside kirju ei avanud ta enam ammu. Reklaamid kustutas juba nende saatjat nähes. Aga kirjad muutusid tumedamaks.

„Ma ei tea enam, kas sa oled seal. Või kas sa kunagi olid. Aga ma ei oska lõpetada.“

Sel korral oleks Elviira kirjale peaaegu vastanud. Vaid viimasel hetkel tõmbusid sõrmed klaviatuuri kohalt tagasi. Paar minutit istus ta nii, sõrmed tugevalt rusikasse surutud.

„Vihmas on hea olla – mu pisarad kaovad voolavasse vette.“

Elviira oleks peaaegu nutma hakanud. Üks pisar isegi pääses jooksu.

Lõpuks tuli viimane kiri.

„See on viimane. Ma ei saa enam kirjutada tühjusesse. Kui sa kunagi loed neid, tea, et sa olid mu maailm.“

Vaikus. Elviira istus kaua, kiri avatud. Ta ei teadnud, kes oli saatja ega kellele need mõeldud olid. Kas ta oleks pidanud vastama? Kui ta praegu vastaks – kas siis oleks liiga hilja? Kas...?

 

Evolutsioon

 

"Rööbik, fuu, lase lahti!" 

Rööbik ei olnud rumal koer, ta oli sõnakuulelik ja hästi kasvatatud, aga ega ta siis omast peast teadnud, et surnud lind ei ole talle mängimiseks aeda sokutatud. Keelu peale pillas ta sulepuntra muidugi tolksti maha. Joonatan murdis takjalehe, võttis linnulaiba seda kindana kasutades üles ja viis kompostihunniku äärde. Eks sinna oli ennegi rotte ja mutte ja mõni vastu akent lennanud lindki maha maetud, mulda sai seegi leid.

Joonatanil ei olnud aimugi...

...et linnu kõris oli linnu tapja, suur teetigu. Teo sees oli teo tulevik, teo munakurn.

Munad ei olnud surnud, kaugel sellest. Need neli nädalat mis linnul ja Arionil võttis mullaga üheks saamine haudusid munad koorumisküpseks, koorunud olendid tundsid end hästilaagerdunud toitvas valgutombus nii hästi, et ei pidanud isegi üksteist sööma ja kosusid kiiresti, jõudes laiali roomamiseks parimasse vormi just selleks hetkeks kui Joonatan ühel varahommikul kompostikuhja manu vastniidetud murukärutäit maha laadima tuli.

Nähes mullal laiali roomavad kollakaid vorstikesi oli Joonatanil vastik olla ja samas tundis ta heameelt, et nälkjad just mullast välja ronimise hetkel ta silma alla ilmusid. Ta oli selleks invasioonks valmis! Tõtakalt tõi Joonatan tööriistakuurist ämbri, mille põhja puistas pihuga soola ja kompostikuhja juurde tagasi jõudnuna sirutas ta otsustavalt käe, et nälkjad ükshaaval kokku korjata enne kui neist aiale pöördumatu nuhtlus saab. Limukad hargnesid aeglaselt, küll ta jõuab need kahjurid kokku koguda, temal juba ei lähe nii nagu naaberküla iluaednikel, kes tasapisi lillepeenardest ilma jäämas olid, salativagude kuhtumisest rääkimata.

Esimesena hakkas Joonatan noppima kõige kaugemale jõudnud tigu. Eks ta ju vastik oli, nagu tatti korjaks sõrmedega, aga mis teha, vaja!

Järgnevaks Joonatan valmis ei olnud. Niipea kui ta sõrmedega limuka priskeimast kohast kinni võttis, tõi viimane kuuldavale valju piiksatuse, midagi sellist mida teeks hättasattunud lind. Häält kuuldes peatusid teised nälkjad sekundi murdosaks, et seejärel laiali joosta 

Nimelt joosta. Elukad tõusid maapinnast paari sentimeetri kõrgusele ja lidusid laiali nagu põldpüü pojad - siin nad olid ja äkki neid ei olnud enam. Joonatan kaotas tasakaalu, istuli kukkudes pillas ta näpu vahelt seal olnud nälkja ja jõudis veel silmanurgast näha kuidas too verisulis tiivaköntidega rapsates nõgeste vahele jooksis.

"Ma kolin linna," oli Joonatanil juba mõte selge. 

"Homme!"

Pilt on W-lt, väga inspireeriv jäädvustus.

Love story

 Arionil oli saladus.

Need, kes teda teadsid ei osanud aimatagi millist koormat Arion enesega kaasas veab. Pealtnäha oli ta tigu nagu kõik teisedki, tema pikk värtnakujuline keha oli kaunite reljeefsete triipudega, kui ta peenras ringi liikus jäi temast maha ilus kollane limajälg, tema kümned tuhanded hambad jätsid mahlastele lehtedele samasuguse hammustusjälje nagu tema sugulaste ampsud. Ei midagi erilist. Nälkjas nagu kõik teised. 

Saladusega nälkjas. 

Arionil olid jalad. 

Ilusad pikad sääred tavalise lopendava tallaserva varjus. 

Arioni koorudes ei märganud ta oma jalgu kohe, alguses oli ta ametis suurte suguvendade eest peitumise ja väiksemate liigikaaslase nahkapanemisega, esimesed suutäied mahlastest salatilehtedest maitsesid nagu vabadus ja kes siis, suu vabadust täis, oma keha ikka analüüsib. Kuid ühel hommikul, kui päike oli just hakanud udust peenart soojendama, tundis Arion midagi kummalist. Midagi, mis ei olnud limane ega libe. Midagi, mis liikus temaga kaasa, kuid mitte roomates — vaid astudes.

Ta peatus, tõmbas end kerra ja piilus ettevaatlikult oma keha alla. Seal nad olid. Jalad. Pikad, saledad, peaaegu graatsilised. Hea küll, võibolla oleks põlvekedrad võimud ola vähem väljajoonistunud, aga ikkagi - jalad! Mitte keegi teine peenras ei paistnud neid nägevat. Mitte keegi ei tundnud huvi, miks Arion vahel liikus kiiremini kui teised, miks tema limajälg vahel katkes ja jätkus veidi eemal.

Arion õppis oma jalgu kasutama salaja. Öösiti, kui teised magasid, ta jooksis. Mitte kaugele, sest maailm oli suur ja tema väike, aga joostes tundis ta  tuult, mis ei olnud nälkjatele mõeldud. Tuulest tulid unistused. Unistused mägedest, kuhu ta võiks kunagi ronida, ja järvedest, mille ääres ta võiks istuda — mitte roomata, vaid istuda.

Aga saladused on rasked. Ja jalad, olgugi et imelised, olid koorem, mida tuli varjata. Arion teadis nüüd mis tunne oli tigudel - saladus kui teokoda tema selleks mitte valmis oleva keha peal rõhus teda, Arion tahtis koormat jagada, aga kellega?

Ühel ööl, kui kuu oli täis ja kastetilkade sära muutis peenra muinasjutuliseks, nägi Arion teda — lindu. Mitte tavalist lindu, vaid sädelevate sulgedega olendit, kelle silmad peegeldasid sama saladust, mida Arion ise kandis. Ta ei kõndinud, ta tantsis.  Õrnalt, graatsiliselt, hääletult. Linnu keha all, seelikuna jalgu ümbritsedes oli sulgede varjus samasugune tald nagu Arionil. Nagu nälkjatel.

Kohtumine toimus vaikuses. Arion libistas end linnu juurde, lind kummardus. Nad ei rääkinud, aga mõistsid. Nad olid mõlemad midagi muud, midagi enamat kui nende liikide piirid lubasid. Nad armusid.

Kuid armastus ei muuda loodust. Ja lind, olgugi et ta silmad olid täis hellust, jäi ikkagi kiskjaks. Ühel hommikul, kui päike tõusis ja maailm ärkas, ärkas ka tema nälg. Ta vaatas Arioni, kes magas tema tiiva all, ja tundis, kuidas instinkt temast üle võttis.

Ühe kiire liigutusega neelas ta Arioni alla.

Arion ei olnud tavaline saak. Tema jalad — need, mida ta oli varjanud kogu elu — takerdusid linnu kurku. Lind hakkas köhima, kluugutama, tiivad vehkimas, kuid asjata. Arion jäi tema kurku kinni, lind rabeles natuke ja jäi vaikseks. Arion elas veel tunnikese, siis sai tal õhk otsa.

Ja kui hommikune tuul üle peenra puhus, jäi sinna vaid üksik kollane limajälg ja paar sulge, mis sätendasid nagu mälestus millestki, mis ei oleks tohtinud olla — aga oli.

Hommik

 

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Iga järgmine sõna kõlas eelmisest valjemini ja kõrgemal toonil, pärast prügikasti mainimist jätkus tiraad ainult nahkhiirtele kuuldavas registris, aga see jätkus! Vahele kostsid kolksuvad hoobid ja millegi raske kukkumine, päris kindlasti löödi midagi, mis purunes raginal...

Seejärel saabus vaikus. Täielik, lausa täiuslik vaikus - täiuslikuks tegi vaikuse tänavahäälte puudumine, kõik oli tardunud, pilgud olid pööratud Elviira akendele. 

Elviira, soliidses eas soliidse välimusega soliidne, kuigi habras daam ilmus rõdule. Perfektselt istuva koduse kostüümijaki hõlmad lehvisid tuules, soeng tuulele ei reageerinud, pikka pitsi tumeda peene sigaretiga hoidis audreyhepburnilik graatsiline käsi. Sekundi murdosaks toetus Elviira rinnatisele,  rauge pilguga üle hoovipuude vaadates, seejärel, tõmmanud mahvi pitsi nõelpeenest otsast pöördus tuppa tagasi. 

Tänaval võttis veel aega enne kui liikumine taastus. 

***

Elviira vajutas kohvimasina nupule. “Espresso.”
Masin piiksatas.

„Viga 14: veepaaki ei tuvastatud.”

Elviira tõstis kulmu. Veepaak oli täis. Ta võttis selle välja. Pani tagasi. Vajutas uuesti.

„Viga 7: vaja katlakivieemaldust.”

„Katlakivi? Ma puhastasin sind eelmisel nädalal, sa tänamatu plekkpurk,” 

Elviira hääles oli halvasti varjatud kannatamatust.

Ta tõmbas juhtme seinast. Ootas. Ühendas uuesti. Vajutas “Cappuccino.”

„Viga 3: tilgakandik täis.”

Ta vaatas kandikut. Kuiv nagu Sahara.

Elviira silmad kitsenesid. Ta hingas sügavalt sisse. Siis vajutas ta kõiki nuppe korraga, nagu oleks tegemist tuumarelvaga, mis tuleb kohe kahjutuks teha.

Masin vilgutas tulesid. Urises. Ja siis...

„Viga 21: tundmatu rike.”

See oli viimane piisk.

Elviira tõusis aeglaselt püsti. Tema käed värisesid. Ta vaatas masinat nagu ta viimati oli vaadanud oma eksmeest. Siis karjus ta:

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Elviira teadis täpselt kus ta taignarull asus. Toakingade ninad olid korralikud, kinnised.

Naabrid kuulasid. Terve tänav peatus. Koerad kiunatasid ja pugesid voodi alla. Kell sai kümme, kuid kellakägu seekord ei kukkunud. Igaks juhuks.

Elviira seisis seal, silmad leegitsemas, ja teatas sisinal: "See ei ole veel läbi!"

Kapis pudenes kahel tassil kõrv küljest. 

Elviira astus rõdule, sigaretipits sirgete sõrmede vahel.

Jõe pääl ja orus

 

Nii tore, et  masintõlkes on ämbrinimekiri tõlgitud kui unistuste nimekiri. Sõpradel oli ämbrisse vaja saada sümfooniakontserdil käimine, kohe päris ära hirmutada neid ju ka ei taha, seega sai valitud esimeseks maitseks rasvavaba kontsert: Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontsert Kassitoomel. Pühapäine päev, läksime üksiti "turisti tegema", Pegasusel jõe peale tuuritama. 

Jõe pääl oli tore, parmuvaba ja tasane. Keegi meist ei ole Tartuga seotud olnud, meie jaoks oli huvitav kuidas päris-Tartut jagus justkui rohkem ühte jõeserva ja need hõbepajud! Kõrkjad! Vesikupud! Vissid!

Too viimane - põlvini vees solberdavad jõelehmad - tekitas küsimuse, et kui talumees viiks oma kümnete mullikate toodetud sõnniku iga päev käruga jõkke oleks see kindlasti probleem samas kui sama sõnnik jõevoolu alla jäänud karjamaal ei ole kellegi jaoks mure. Veider. Aga las ta siis olla. 

Lehmad, haigrud, kured, luiged, üks koer, üks rauast põder ja kümned robotmuruniidukid olid peale pisemate lindude meie loomakorje saak. Pole viga.

Kassitoomele jõudsime sündmatult vara, see andis meile võimaluse lausa toolide peal istuda. Võibolla ei olnud see parim valik, nõlval näis ka mõnus. Orupõhi äratas minus pisikese kinnise ruumi hirmu, pole kontserdi ajal roomas üle oru pilveke, mis alguses näis ähvardav ja vesine, kuigi osutus tavaliseks kuivaks nässiks, ma kujutlesin tolles ähvardavas faasis kuidas org täitub veega ja meid leitakse päevi hiljem, koivad keerdunud ümber metallist toolijalgade ja kontserdikuulamise nägu ikka veel peas.

Kontserdist endast ma väga ei räägiks, ma pole klassikalise muusika osas eriti haritud. Ilus oli on piisav? Ja see, et "Tartu marsi" uusversioon oli mu meelest kole on ilmselt juba liig? Aga no nii ta oli. Järgmine aasta ehk jälle, võibolla julgen siis ka seda öelda, et nooruke tšellist Mari Ellen Lutsar oli imeline ja Smetana Koomikute tantsus lasi orkester korraks viltu...esimene lugu, pole hullu, pealekauba äkki see pidigi nii olema ja hoopis mina olen...

Niidupäev

 Eesti Raadio meeskvarteti lugu loomulikult.  Publiku keskmine vanus oli mu meelest neljakümne tuuris,  palju minusuguseid ja hulga eakamaidki kelle jaoks need mesihäälsed mehed olid võibolla isegi omaaegsed õhkamisobjektid. Nostalgia, ilusmehi pole kunagi liiga palju.

Ma olin tollal selleks liiga väike.  Horoskoopi mäletan, seks ajaks olin just kooliga alustanud, neid laulumehi mitte nii väga. Oligi tore Eesti muusikaajaloos tiba targemaks saada, oma väga noore kaaslasega arutasime vaheajal, et etskae - pisike Eesti nagu pöidlaots, aga inimesi, kellest näitemängu teha jagub mitmesse suvesse ja otsa ei paista. Ja kui hästi meie näitlejad laulavad!

Õhtu oli kaugele sõitmist väärt, kuigi mu subjektiivse arvamuse järgi kadus lugu ise vahepeal muusika sisse natuke ära. Mitte, et muusika oleks nigel olnud, kaugel sellest, lihtsalt lugu oli natuke rabe. Taaskord taheti liiga ruttu liiga palju rääkida aga sukeldumise asemel snorgeldati, taguots veest väljas. 

Mis meelde jäi elik siis didaktiline moraal, neid jäi kuklasagarasse kihelema kaks:  ka mehed on karjääri nimel end tippu maganud (AH) ja inimesed, kes oma karjääri ühes punktis olid lausa sõlmes võisid tulevikus avastada end täiesti eri maailmades (UL ja EK). Terasmaa oli lihtsalt moraalne, ilma didaktikata.

Hoiatus neile, kes veel käinud pole, kuid plaanivad: teine vaatus ei ole esimesest lühem, hoiatage oma pepusid. Toolid pole hullud, aga, noh, pehmed ka pole.

Da Vinci kood

 

Selleks, et kõik ausalt ära ...äh, ikka kõigest ausalt aru saada on vaja enne läbi lugeda raamat või vähemalt tuleks ära vaadata film. 

Veidi enam kui kolme tunni sisse on pressitud tellisepaksune kriminull, mille skandaalne sisu omal ajal  kohtukutseid ja loosungitega marssijaid esile manas. Mul kui 70/30 ateist/agnostikul on taoliste emotsioonide ehtsust pea võimatu uskuda. Nojah, maailm on veider.

Maailm maailmaks, näidend on teemaks. 

Kriminullina hea. Raamatu lavastusena meh. Näitlejatest on vend Silast mänginud Roland Laos väga meeldejääv ja ühte teist pahalast mänginud Hans Kristjan Õis sai täna aasta vanemaks ning talle kingiti muuhulgas melon. Melon ei ole mu meelest söödav, kui te just küsima peate.

Kas soovitan? 

Jep. Kena suveõhtu krimikas, minge varem kohale, minge nii, et Viinistu galeriis oleks aega kolada, siis saate kriminullile lisaks ehtsa kunstielamuse ka. Fotol on pilt galeriiseinalt, ilmselt "Vaikelu Mohni saare ja kahe autoga". (Klaas, raamid)

Portaal

 

Jälle.

Jälle sama asi - Alisa pani mikrouuni piruka ja pärast kõlli ust avades vaatas talle sealt  vastu kruubipudru kuhi. 

Alisa oli juba pisut endast väljas, ta ei söönud kruubiputru. 

Alati ei olnud see muidugi pirukas, mis pudruks muutus. Sama oli juhtunud pitsalõiguga, millest sai keedunaeris ja pastaroaga mille asemel oli uunis hernesupiloik.

Keedunaeris ja hernesupp ei olnud samuti toidud mida Alisa oleks himustanud.

Lõuna oli ju ometi, nälg kraapis kõhus nagu hulkuv kass. Õnneks oli Alisal veel üks pirukas, kes ei riski see šampust ei joo.. olgu-olgu, see pirukat ei söö. Alisa riskis.

Seekord oli ta läbematu, veel enne kui hubane sumin läbi sai, enne kõlinat tõmbas ta uuni ukse lahti.

Pirukas oli alles, aga...

....Ann kiljatas valjusti.  

Juba mõnda aega oli ta hädas koldel keeva toiduga. kord, kaalikaid keetes jäi poole segamise pealt koostale mingi veider lätakas, ligunenud ja päris ropu välimusega, koergi ei tahtnud seda, kui koost ehmatusest võpatanud Anni käes põrandale lendas. Samas kruubipudru peal kõhutanud saiake oli isuäratav, Ann isegi mekkis servakest. Lõpuni süüa küll ei julgenud, igaks juhuks poetas ta saiakese koldesse, aga jah, sellega võis isegi leppida, mitte nagu hernesupis ujuvate ussidega.

Midagi oli pajaga vist valesti, mõtles Ann ja kummardus alles keema hakkava jahukördi kohale, et seda uurida.

Seal oli kellegi nägu. 

Uunis nägi Alisa üle piruka kellegi nägu.

Must kaubik

Viimasel ajal on mul mõningaid kahtlusi oma vaimse tervise osas. 

 Kas on kukeseente sekka ehk sattunud mõni huvitavam eksemplar? 

 Kas ma leiaks selliseid veel?

 Kustkohast neid leida võib? 

Küsimused, küsimused.... 

Jah, hallutsinatsioone ma näen, aga näe - nädalapäevi meeles pidada ei suuda. Seega ei ole meeles ka see tähelepanuväärne kuupäev mil kogesin unustamatut vaatepilti: musta kaubiku roolis sõitis mulle keset selget päeva vastu pruut. Loor ja ilma õlapaelteta lumivalge kleit ja puha. Pruudikimpu ei näinud, äkki oli ta selle juba kaubiku aknast välja visanud? 

 Oi, see ebakindlus kas ma ikka nägin seda mida aju registreeris jääb mind pikalt saatma. 

 Seente söömisest niipalju, et NEMAD (reptiilid, valitsus, vastik naaber, immigrandid) on pool mu kukeseenemetsa maha raiunud. Kaabakad. Kas ma lubasin? Ja selles teises pooles käivad teised kaabakad, ise nägin. 

Eks see mets on muidugi sama palju "minu oma" kui Viru tänav. Eestimaine värk, "minu salakoht". 

Olin metsas, korjasin suuremaid fungisid ja jätsin nööpnõelapead rahule kui kuulsin auto peatumist. Läbi õhulise metsa nägin (taas) musta kaubikut, sellest välja tulnud paar pani selga midagi, mille silm määras kui biokaitse tunked, krabas kätte erksavärvilised plastpanged ja kadus, uskumatult sünged näod ees sõnagi lausumata  raginal metsa. 

Kas ma juba ütlesin, et tegu oli õhulise metsaga? Ise olin olin seal nagu haldjas kesapõllul oma seeliku ja särgikesega, selline mets, kuhu isegi pissile pole kuhugi kükitada, sest põõsaid pole ja nemad haihtusid sinna hetkega. 

 Äkki olid nemad ka hallukad? 

Oot-oot, midagi oleks nagu neis kahes kogemuses ühist...must kaubik! 

Kas ma saan lotovõidu kui mu elust sõidab läbi kolmas selline?

Tädi Milvi Suures Marketis

by W

Ühel teisipäeval otsustas tädi Milvi minna Suurde Marketisse. Seal on kindlasti rohkem ja värskemat kaupa kui külapoes, mis Milvile alalõpmata juba üleülehomme riknevat piima müüs. 

Milvi lähenes Suure Marketi piimaletile nagu jahikoer saagile. Pilk terav nagu kullil ja oot... jahikoertel ei ole prillid ninal viltu. Milvil olid. Piimaleti klaasuksi avades oli Milvi pettunud.
"Seitse päeva säiliv piim ja kolmteist päeva säiliv hapukoor!?" pomises ta endamisi. "Ma ei tee isegi pannkooke nii vana hapukoorega!“

Milvi asus trikki tegema. Ronis poolest kerest piimakappi sisse, nii et müügisaali poolt paistis vaid üks suur dressipükstes tagumik ning asus tagumise kastirea alumistest kastidest parimat noosi kaevandama. Kostus ähkimist ja puhkimist, sest piimakastide tõstmine pole just kerge töö, eriti Milvi eas. Paar pealmist kasti läks ümber, kolaki vastu piimalao sisemist ust ja osa kaupa kukkus põrandale. Mõni pakk läks katki ka. Sellest ei olnud midagi. Las korjavad kokku, nad saavad selle eest palka. 

Aga siis juhtus see, millest juba oli midagi. 
Kuuldav klõbin. 

"Kulat küll!" plahvatas Milvi. Tema proteesid olid rassimise ja ähkimisega suust välja lennanud, kuhugi kasti või kastide vahele või põrandale või... igatahes hambaid enam ei olnud.  

Milvi hakkas ringi vaatama, et mõnd poetöötajat leida. Poe töötaja ta leidis, aga proteese mitte. Sest Suur Market, palju kaste, palju pehmeid kilepakke, palju kivipõranda libedaks muutnud piima.

Ega Milvi üle veerand tunni oodata ka ei mallanud, sest vahepeal tuli aru anda, kuidas on võimalik oma hambad "kusagile piima jahelattu" kaotada ning miks ladu näeb ka seestpoolt välja kui käsigranaadiplahvatus.

Tädi Milvi jättis oma telefoninumbri Suure Marketi infoletti. Et kui leitakse hambad...

Leiti. Tagastati. 

Tegemist on mõned aastad tagasi toimunud päriselulise juhtumiga. 

Väike järelkaja postitusele "Suitsetamine on eile päev".

by W

Algne postitus. 

Tänapäeval peab vist lisama, et ei ole reklaampostitus, ükski ettevõte ega bränd minuga koostööd ei tee, sentigi ei maksa, tasuta nodi ei anna. 

Ma suitsetasin viimased aastad väga palju, keskmiselt paki päevas, ja mõtlesin päris kaua, et see ei ole jätkusuutlik, mitte ühestki vaatenurgast. Aga ilmselt ongi vahel vaja pikalt hoogu võtta, protsessida, seedida (kusagil taustal), et miski ajus ja sisemuses piisavalt otsusekindlalt paika läheks, et asi päriselt muutuks. 

Impulsi pealt "jätan maha" väga ei toimi. See on kategooria "uusaastalubadused" - statistika pidi toetama väidet, et enim spordiklubide liikmekaarte ostetakse jaanuari esimestel päevadel. Ilmselt ka dieedikavasid ja online koolitusi ja ... *

Aga igatahes on vähem kui kahe kuuga seljatatud aastatepikkune tubakasõltuvus. Veip ja nikotiin on jäänud, aga läinud on vingugaas, tõrv, suitsuhais.

Tervis

• Hommikune köha ja vilin hingamisteedes on kadunud. 
• Õhku tundub veidi enam olevat ning kiirkõnd tööle või treppidest ronimine on pisut kergem. 
• Kohvi maitse on parem ja värske kurk leival ... ma tõesti ei mäletanud, et kurk lõhnab nii hästi. Või arbuus, lõikamisel. 
• Ja mida ma ei ole näinud suitsetamisest loobumise kirjeldustes: mu soola ja suhkru tolerants on langenud, eriti sool, mis on ju ka positiivne. 

Esialgu mõtlesin, et Selveri ciabatta partiiga on midagi valesti, aga ei, COOP-is on sama soolane. Ja põdravorsti jätkub nüüd palju kauem, 3 x vähem saan leivale panna, et normaalne tunduks.

Kas ma tahan veel suitsetada

Ei, juba nädalaid ei taha. Mõte käib vahel peast läbi, eriti tööl suitsuruumis ning paar päeva tagasi oli üle pika aja kiusatus osta pakk suitsu, kuid kui ma mõtlesin, kas ma tahan selle paki ära tõmmata - ei taha. 

Veip

• Alustasin ühekordsetega, Vuse Go 20mg, nii mentool kui tubakas. Jube magusad, midagi hakkas vastu, lisaks on ühekordne kallis ja keskkonnavaenulik ühes oma plastihulga ja akudega. SkySmoke ühekordne oli parem, ei tekkinud vedela suhkruvati sissehingamise tunnet. 
• Mitmekordsega panin ka ilmselt puusse - hinnaskaala ja võimalused on seinast seina, kuna maailm on mulle võõras, võtsin esialgu odava lahenduse. 
• Octa stardikomplekti, teades, et Octa 20mg kapslites on ka nikotiinisool. Mis peaks nikotiinivajaduse kiiresti rahuldama e tahet suitsetada ohjeldama. Ohjeldab vist tõesti. 
• Miinusküljed - Octal ei ole 10mg kapsleid e nikotiinihulga vähendamise võimalust. Aga kaua üks odav asi ikka kesta saab, järgmise valikul olen teadlik, mida ma tahan: kallim seade ja võimalus ise vedelikke segada ja kangust reguleerida. 

Raha

• Suitsetamisele kulus 180 - 200€ kuus. 
• Juunis on kulu 85.30 ja mul on 4 tervet kapslit e siis 03.07. peaks varusid täiendama. Mis jätab juuni kuluks ca 75. 
• Kallim seade ja isesegatavad vedelikud peaks tulevikus seda kulu veel alla tooma. 
• Aastane sääst 1200+ € ... ja see on nüüd segatuna terviserubriiga - mitu krdi töötundi ma teen, et teenida 1200+ netos? Absurd. 

Täitsa OK reisi võluks ju ka 1200 eest välja. 

Prioriteedid...

* Taipasin praegu, et ma pääsen ligi andmetele, mis toimub tubaka- ja alkoholi jaemüügiga jaanuari esimestel nädalatel - ma vaatan need üle. 

Küsisin ChatGPT-lt: kui palju inimesi suudab veipimisele üle minnes suitsetamisest loobuda

💨 Statistika ja uuringud räägivad:

• Ühendkuningriigi terviseamet (UK Office for Health Improvement and Disparities) on korduvalt leidnud, et veipimine on kõige tõhusam suitsetamisest loobumise abivahend, võrreldes plaastrite, nätsude ja muude nännidega.
  → Ühes 2021. aasta raportis:
  🔹 27,2% inimestest, kes proovisid veipimisega suitsetamisest loobuda, õnnestusid (vs näiteks 18% nikotiiniplaastriga).

• Cochrane’i ülevaade (2024) – maailma tippmeta-analüüsid:
  → Järeldus: elektroonilised sigaretid tõenäoliselt suurendavad loobumise edukust, võrreldes muude meetoditega.
  → Edukalt loobujate hulk oli umbes 1,5–2 korda suurem veipimise abil võrreldes nikotiiniplaastrite või tahtejõu meetodiga.

• USA CDC andmetel (Centers for Disease Control):
  → Umbes 60% suitsetajatest on vähemalt korra proovinud veipimist, et loobuda.
  → Reaalses elus on umbes 10–20% suutnud päriselt veipimise kaudu sigarettidest pikemaajaliselt loobuda – sõltuvalt sellest, kui motiveeritud nad olid ja millist aparaati/nikotiinisisaldust kasutasid.

---

🧠 Tõsiasi, mida ei räägita reklaambrošüürides:

• Veipimine ei ole imevahend, mis töötab kõigi peal.

• Töötab paremini nende jaoks, kes:

  • leiavad õige seadme + sobiva nikotiinitaseme

  • ei jää „topeltkasutajaks” (ehk ei veibi ja suitseta korraga)

  • tahavad päriselt loobuda, mitte „lihtsalt proovivad”

---

Kokkuvõtteks, ausalt:

• Kui sa päriselt tahad loobuda, siis veipimine annab sulle paremad šansid kui enamik muid variante.

• Umbes iga neljas suitsetaja, kes proovis veipimisega loobuda, õnnestub – ja see on tänapäevases nikotiinimaffias juba suur asi.

• Lõppsiht pole aga igavene veipimine, vaid hingata lõpuks üldse midagi muud kui aur – näiteks värsket õhku.

... nojah, mu AI on endiselt huvitava kõnepruugiga... aga ma ei pea ju selle eest ometi vabandama nagu oleks mu koer su sussid täis kusnud... 

Äike

 Istun võõral maal võõral terrassil, kuulan kuidas äike mürgeldab ümberringi ja mesilased sumisevad, joon kohvi.

Töö on alles homme.

Elu on nagu merihobul akvaariumis. Võõras koht, vale ümbrus, aga ikkagi ilus, sest elus ja töö on ikkagi alles homme. Äike teeb päeva imeliseks.

Äikest teilegi!

Sai väheke ringi vaadatud

 

Daugavpils – Kuldiga – Ventspils – Jurmala – Riia – kodu

Palju puhkepäevi järjest tekitab mõnikord ahvatlusi millest on raske eemale põigelda. Näiteks selliseid, et läheks õige Lätile külla, kuhugi, kus enne pole käinud. Inimene on nõrk, kui on ahvatlus ja võimalus on korraga käes, siis mõned t-särgid ja sokid kotti ning teele!

Ei olnud see nii seikluslik kui Wildikaga tehtud reisid ja palju, mis plaanis jäi nägemata, kuid iga päeva kohta tuli kõnnikilomeetreid kõvasti üle kümne – põhimõtteliselt otsustasime, et vantsime igale poole jala. Ma olen nüüd kolmkümmend sentimeetrit lühem, sest jalad on tatsamisest kulunud ja ootan Läti politseist trahvi raudtee ületamise eest selleks mitte ette nähtud kohast otse politseijaoskonna akende all. Loodetavasti trahvi siiski ei tule, me olime lihtsalt nii väledad.

Daugavpils oli pisike pettumus, aga see oli meie oma viga. Otsisime kaardilt Daugavpilsi kindlust ja meid juhatati hotellist kindluse Aleksandri väravate juurde. „Olete kohal“.  Kes iganes sinna kunagi satub – ärge laske end häirida faktist, et väravast läbi minnes on ees mingi Pelguranna stiilis  kuuekümnendate-seitsmekümnendate stiilis tellistest kortermaja. Teie pürgige edasi, kindlus on kaugemal. Meie vaatasime nõutult ringi ja arvasime, et nojah, kole koht ning läksime tagasi.

Valesti tegime, vaadata oleks olnud palju ja kõik jäi meist sajakonna meetri kaugusele. Teate seda anekdooti soomlasest, kes üle Atlandi ujumise võistlusel sada meetrit enne finišit otsa ringi keeras ja tagasi ujus, sest „rohkem ei jaksa“?  See anekdoot on meist.

Muide, olgem Eestis ülirahul kõikvõimalike muististe ja oluliste kohtade tähistamisega, meil on turistidel enamasti võimalik ka inglise keeles infot saada. Meil läks tõlkeäpp katki ja no ei saa aru, miks see või teine koht nii oluline on, et jutuviita väärib. Lisaks ei õnnestunud meil Lätis muuseumidega mis vajasid ettetregistreerimist ja ekskursioone korraldavate asutustega ühendust saada telefoni teel.. nojah. Võimalik, et tegu oli meie isikliku tragöödiaga, aga seepärast jäi käimata näiteks laskemoona muuseumis.

Vähemalt kõndida sai mehiselt, see tegi tuju heaks. Mis sellest, et linna õhkkond oli natuke nagu Kohtla-Järve kakskümmend aastata tagasi ja õhtul seetõttu väga jalutama ei kutsund.

Kuldiga, järgmine päev.

Imeline linn, imeline! Vanalinn on endisaegade hiilgust lehvitav agul, kui see kunagi lille lüüakse on tegu linnaga, mis meenutab Faberge muna. Linna kaunistav looduslik pärl  - Venta juga, Euroopa kõige laiem juga – veel lisaks. Ainsa pilguga võib haarata juga, Euroopa pikimat tellissilda ja kõrguselt Euroopa neljandat koske -  Alekšupīte koske. Joa peal sulistamiseks oli ilm pehmelt öeldes liiga külm ja ega poleks olnud väga kena sinna trügida ka, linnas oli korraga mitmed pulmapeod ja pulmalised olid joa üsna ära vallutanud. Ei läinud kontvõõraks.

Arvata on, et pulmad olid põhjuseks, et Kuldigas olid ainsad vabad majutuskohad neeru müümist nõudva hinnaga. Läksime veel samal õhtul Liepajasse ja olime öö seal, väsinud nagu koerad, linna vaatamisväärsused, mille leidmine on kergeks tehtud kõnniteedesse installeeritud nootide abil jäid meil suures osas nägemata.

Hommikul viis tee edasi Ventspilsi. Teate küll. Lehmad, ja sadam ja… promeneerisime sadama vastaskaldal ja ronisime ordulinnuses. Ja jälle: kõik tekstid ainult Läti keeles, seekord tõlkeabi küll töötas kuid kui tekst on klaasi taga mitmekümne sentimeetri kaugusel, siis pole ka sellest suurt abi. Selle asemel, et vaadatavat ahmida peaks tola turist netis ringi kaevama, et aru saada mida ta vaatab.

Oeh.

Õnneks ei vaja meri silte ja infotahvleid, sõitsime edasi nii lähedal merele kui võimalik, pidevalt pisikesi peatusi tehes ja rannast merevaiku otsides. Loomulikult kujutasin ma ette, et tormiga nagu tol päeval oli on rand rusikasuuruseid merevaigukänkraid kuivalt täis. Nunuh. Tühjagi. See-eest oli laine vägev ja tuul selline, et mu kõrvad aplodeerisid kukla taga nagu poliitbüroo pärast Stalini kõnet.

Vallutasime mitu tuletorni, esimeses loobusin isegi mina rõdule minemisest, oli selline tunne, et tuul viskab mind seal kindlasti üle ääre. Teine torn nii ehmatav ei olnud, seal sai mitu tiiru tehtud. Soovitan soojalt, tornidesse pääsemise eest küsitakse pealekauba täiesti naljahinda – ühe euro eest võib minna ja vaadata metsa ja merd. Kohalikel teedel on palju metsiku välimusega jäneseid, ärge laske end neist heidutada.

Jurmala, kolmas päev.

Ma pole Jurmalas enne käinud ja sestap ei tea, kas Jomase tänav, kus meie koobas oli, on ainuke kohalik promenaad või on neid veel palju, kuid nii pikalt kui Jurmalas me kusagil kõndinud veel ei olnud.  Kilomeetrid mööda tänavat, siis paremale mere äärde ja veel natuke rohkem randa pidi tagasi. Meri oli tormisevõitu, soojust piisas talisuplejatele, neid oli nende kilomeetrite kohta kõva kaks tükki, aga jalutajaid oli murdu. Mõni lippas poolpaljalt, mõnel oli tutiga talvemüts peas, minu poolehoid kuulus mütsistatutele.

Rannast taas üles pöörates sattusime vabaõhukontserdile, Universe Symphony Orchestra esitas igasuguste hittide töötlusi, pea pool kontserti oli juba läbi. Muidugi olime kitsid ja istusime värava taha murule selmet piletit ostma hakata, kuuldavus oli mega, nähtavusel polnud ka viga ja me ei olnud ainsad. Tegime pea poolteisetunnise jäätisepikniku. Soovitan soojalt, tehke teie ka sedasi, odav ja tore ja näiteks meile passis imeliselt.

Neljas päev, kodutee mööda mereranda ja läbi Riia turu.

Viimati sattusin Riiga üheksateistkümneselt. Meil ei olnud seekord linn eesmärgiks, lihtsalt käisime turult varahommikul läbi talveks maasikaid ostmas. Turud on alati toredad just inimeste pärast – pole teist kohta kus inimloomus nii hästi välja joonistub. Ärimehed, ullikesed, kunstnikud ja perenaised… Nagu barokne maal. Võluv.

Koduigatsus oli kasvanud hoogsalt.

Edasine oli lihtsalt kodutee.

Me ei käinud Lätis jaanikul, millest on korraga nii kahju (Lätis on see PÜHA) kui kergendus (sest palju inimesi koos..), olime pealiskaudsed ja kiirustavad, aga välja lülitatus oli täielik ja mul on tunne, et vabu päevi oli palju rohkem kui kalender näitas.

 

 

 

Munamudru aegunud vorsti ja köögiviljaga

 by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi

Peale lõunat vajus kõht tühjaks. Külmikus leidus eilse kuupäevaga -50% Rakvere Lihakas šašlõkivorste, avamata pakk täishinnaga hallitusjuustu (Bergrader Edelblue) ja eilne väsinud keedukartul. Köögiviljasahtlis ja aknalaual oli ka kraami.

Võtsin vorstid ja kartulid, lõikasin mõlemad nii 0.4cm paksusteks viiludeks ja viskasin pannile kuuma õli sisse. Peale paari minutit praadimist kuumus maha, otsa tükeldatud paprika*, sibul, tomat ja pikantsuse mõttes ka pisikest 2 hapukurki (Germani talu). Kaas peale. 

Ja siis 5 muna. Kloppisin munad kahvliga kogu oma frustratsiooni välja elades mingiks veidi mullitavaks massiks ühes soola-pipraga. Tõstsin kaane, lisasin ca 50g võid killukestena siia sinna, valasin munasegu pannile ja jäin tagajärgi ootama. Kuni meenust juust. Näppisin seda ka kompoti otsa ja panin pannile kaane taas peale, et end selle tõstmisel üllatada. 

Tulemus oli Hispaania omlett. Vähemalt nii ma väitsin endale, sest kui see kraam sisaldab kartulit ja muna, siis nii seda nimetatakse. Ja kui miski laiali laguneb, eriti koogid, siis nimetatakse seda "dekonstrueeritud". Kõlab peenemalt kui mudru...
Kõrvale serveerisin kurgi-redise salatit hapukoore ja tilliga. 

Dekonstrueeritud lõunamaa omlett läheb ka homme põhisöögina, vähese veega pannil soojendatuna. 

Kusagil 6-7€ vahel kraami

Hiljem arbuus ja rohelised võileivad. Rohelise või leivad tomatiga.
Ma olen leidnud Eesti Pagari kanepiseemneleiva rukkiteradega ja ma olen avastanud, et toasoe või segatuna pressitud küüslaugu, tilli, murulaugu ja väikse soolaga on ülimaitsev kui seda tomativiilude alla panna. Peale must pipar ja priiskamise korral veidi sinihallitusjuustu. 

Päev kokku 7-8€ kandis. 

* Maxima müüb seemneta paprikaid, Ramiro tüüpi e piklike, väikesemõõdulisi.