Elu esimesel folgil on nüüd siis käidud, tore, et oli selline üleminekumuusika. Mitte veel päris märsilohistamismusa ja mitte enam täiesti rokimürts. Panen mõned märksõnad kirja, muidu pärast ehk ei mäleta. Pea on nagu vana kartulikorv teinekord....
Oleks minu määrata, siis ma Nathan Evansit folgile liiga hästi sobivaks esinejaks ei peaks, aga kes meist täiuslik on. Paar meremeeste laulu ja Dylani Wagon Wheel rehalibiteerisid siiski kuhja pop-rocki töötlusi, mida ta hulgi laulis. Wagon Wheel on üks mu veidraid lemmikuid ja kontserdil väga meeldiv üllatus, silma lõi kohe kõmmdi särama.
Nagu alati läksin kohale plaaniga olla tubli vanainimene ja kuulata muusikat sündsalt ühte põlve lõngutades kusagilt kontserdiplatsi keskelt. Nagu alati lõpetasin nii ees kui võimalik. Seekord ei tundnud ma end seal üksi, esimesed kolm rida olid nelja viiendiku osas kas lapsed või (khm) küpses keskeas inimesed.
Ilm oli imeline.
I.M.E.L.I.N.E. Selline on ilmselt paradiis. Soe, vaikse tuulega ja sääskedega, kes söövad su naabreid, kuid mitte sind.
Postitused
Hii, mu Käsmuskäik päädis hoopis sedasi, et kraami mereäärsest puhkusesaunast autosse tassides ilmnes, miks järgmine öö oleks topelthinnaga olnud - mingit hiigellava pandi parasjagu üles. Vast sedasama, mille ees kesk- ja lapseealised su postituses olid ☺️ ja nii jäi mul elu esimesel folgil käimata! Aga ma ajangi vaikust taga, mitte seiklust. Seiklustest (mh kontserdikirjeldustest) on isiklikul minul praegu parem lugeda kui läbi teha.
VastaKustutaVaikus on kuld, aga et sellest täpselt aru saada on mul vahel vaja hea seltskonnaga kusagil mürtsu sees käia.
KustutaMis laulude valikusse puutus, siis meremeestelaule oli kolm, ülejäänud rohkem popi-masti laulud, head, aga mitte folgilikud. Aga siiski oli tore.
Nägin videosid, mis eemalt, platsi keskelt võetud ja olen rõõmus, et lava ees olin - helil ja helil oli üüratu vahe.