Ma tean, mida ma peaksin tegema, et mu maine keha mind tänaks, kuid mul pole aimugi, kuidas seda teha...
Kunagi ammu...väga ammu, natuke peale Suurt Pauku, mis tühjendas Maa dinosaurustest, seega peaaegu kolmkümmend aastat tagasi, käisin ühe võrdlemisi vägivaldse spordiala trennis. Nii trennide alguses kui lõpus tehti usinasti venitusharjutusi, mille mõttest ma absoluutselt aru ei saanud ja ilmselt selle tõttu ma ei mäleta üldse, mis need olid. Mu liigeste painduvus lubas mul täiesti külmalt spagaati teha, silda visata või kätega diagonaalis üle selja endal randmetest kinni võtta. Mida veel venitada, võimet pead kaenla alt läbi pista niikuinii ei saavuta?
Täna käisin üsna mitmes kord jälle massööri juures ja kuulsin hiljem juba läbi kolmandate inimeste, et nii pinges inimest kui mina polevat ta vist kunagi mudinud.
Valus oli tõesti, silma võttis märjaks ja pea täiesti uimaseks, päris mitmel korral katkestasin ta tegevuse, sest valu tahtis pilti taskusse lükata.
Nüüd ei saa ma kindlasti paar kuud sama massööri juurde minna.
Mida ma ise teha saaks? Venitada...vist? Kuidas? Uurisin netist, seal näha olevaid vigureid tehes ei tundnud ma üldse, et midagi kusagilt veniks. Mõtlesin lausa, et võimalik, et mul lihtsalt polegi enam lihaseid ja hülge polster on elastne....
Aga pinged on tajutavad. Peavalud, kehahoiak, kui ma seda teadlikult ei paranda, on nagu tiivad kaotanud kärbsel - õlad püsti, selg valutab aina imelikumatest kohtadest. Masöör ütles, et keha nõuab minult, et ma elurõõmu üles otsiksin.
Tühja sest elurõõmust, limiidid on otsas, see on kui on ja seda pole kui pole.
Venitaks parem midagi. Kuidas?
Paarkümmend aastat tagasi suusatasin ühe lähedase inimesega metsas. Suusad olid puust, nigelalt määritud ja ei libisenud raasugi. Suusaring oli pikk ja väsitav.
Pisut enne lõppu sõitsime mööda raielangist, kus sehkendasid kuus-seitse töömeest. Mina koperdasin oma klompis suuskadega ees, kaaslane oli järel ja metsamehi nähes hakkas ta mind häbenema. Graatsiat polnud ollagi, higised salgud silme ees, sammud meenutasid pigem kontrollitud kukkumist.
"Liugle, rrrraisk!" sisistas ta selja taga.
Oi ma liuglesin. Kuidas veel! Liuglesin...
Metsameeste nägemisulatusest välja jõudes enam ei jaksanud, vajusin lötsakile ja komberdasin koju.
Liuelda tahaks.
Muuseas - praegune seisund mõjub mõttevõimele, mitte ainult keha, vaid ka fantaasia on lukus.
"Liugle, rrrrraisk!"
Postitused
Ma tean, kuidas venitada, aga ma pole üldse kindel, et kas niipidi ikka töötab. Ma usun su massööri, et elurõõmu on kõigepealt vaja. Ma ka noorena paindusin igatpidi, aga vahepealsed halle juukseid toonud aastad kaotasid selle ära. Täpselt tean, kuhu see painduvus kadus.
VastaKustutaEelmisel aastal hakkasin harjutama, et kummardades käed korralikult maha saada. Suht lihtne - paned küünarnukid hästi aeglaselt toolile ja nii iga päev korda paar, lõpuks lähevad käed kenasti maha ka, mõned kuud võttis aega.
Ma sel nädalal mõtlesin, mida teha, et kael ei ragiseks. Ei valuta, üldse mitte, aga ragiseb, kui pead keerata. Ma ei taha, et ragiseks. Kuna kael on kõritšakra, siis ma proovisin kolme asja: masseerimist (ise teen), aeglaseid pearinge venitamisega ja ... kõva häälega laulmist.
Tantsimine peaks ka paljudele kohtadele hästi mõjuma, eriti tujule ja elurõõmule. Puusade hööritamisega tantsimine. Üksinda, et keegi teine ei käsiks liuelda.
Kuid kõikide maailma asjade õpetused on juutuubis, paned otsingusse "Stretching" ja kukud venitama. Tegelikult võib ise ka mõelda, kuidas kuskilt käsi ja jalgu venitada, peamine uba on, et hästi rahulikult peab tegema, kui liga kiirelt liigutada, võib pikaks ajaks haiget saada.
Leia mingi sportiv sõps või sõber, see näitab ette.
VastaKustutaSee "liugle, raisk" kehtib siiamaani, mine vaata laste suusatunde. Sa kirjutad hästi, naeratus tuleb suule lugedes, aga tegelt on kurb.
(Ja loe minu eileöist spordipostitust ka)
Kaamos kirjutab "Uurisin netist, seal näha olevaid vigureid tehes ei tundnud ma üldse, et midagi kusagilt veniks." Selle lause põhjal võiks nagu oletada, et inimene on võtnud interneti lahti, pannud otsingusse "Stretching", kukkunud venitama ja saanud aru, et ta on liiga painduv või lahtise kehaga selleks, et venitamine talle kuidagi mõjuks. Eks, Manjana? Küllap sa ju oskad muidu ikka lugeda küll?
VastaKustutaAga mina soovitaksin hoopis teadlikke lõdvestusharjutusi, igasuguseid meditatsioone pakub nett ka kuhjaga. Keha läheb enamasti pingesse siis, kui meel on pinges.
Anonüümne, said õigesti aru - venin nagu kumm, aga pinges olen ikka.
VastaKustutaÄkki tõesti...meeled tahavad kohevaks raputamist nagu vana sulepadi. Ma isegi ei ürita varjata, et ses suhtes on mul probleeme. Tõsiseid probleeme.
Teise massööri või füsio juurde ei taha minna? Ma ei tea, mida päriselt tähendab "pinges", sina vist ka ei tea. Aga kui mudimise peale on valus, siis on see ju imelik. Ehk aitab mõni teine spetsialist sind hädast välja...?
VastaKustutaSuusatamine aitab kindlasti. :) Kui lund pole, saab imitatsioonitrenni teha. Kui seda ei taha (enamik inimesi peab seda imelikuks miskipärast), siis saab ujuda. Järvedes on vesi endiselt soe :)
Või sõida jalgrattaga. :) Maastikuratas paneb kogu keha tööle. (Erinevalt maanteerattast.) Päevakutel, millest ma kirjutan, on esindatud kõik vanusegrupid, ka 80+ vanuseklassi jagub võistlejaid. Tõsi, valudest lahti ei saa, aga nad vähemalt kolivad ühest kohast teise.
VastaKustutaUjumas hakkan nüüd kindlasti uuesti käima.
VastaKustutaRattaga sõidan kohati usinasti, aga võistleja verd ega ka maastikuratast pole. Muide: maanteerattaga saab metsas erilise kogemuse 😁
Massöör on asjalik, pole põhjust tema jutus kahelda, aga nagu kirjutasin: kindlasti jääb nüüd mitu kuud vahele, meil (firmas) käib ta ühel päeval nädalas, tal on järjekord neist, kellel on massaažiks arstipoolne soovitus ja veel suurem saba "lihtsalt niisama" tahtjatest. Võimalik, et kuna nüüd on jälle võimalik pisut enam aega enda heaks võtta lähen mõne teise massööri juurde veel. Täna avastasin jälle, et "keha kannab maski", ma pole tegelikult selline "pulk pe..es" tüüp, kellena tööl olles visuaalselt paistan.
Aga kõigis kommentaarides on oma iva, igatahes!
VastaKustutaHalamise asemel tegutsen, ausõna, lihtsalt vahel on vaja vinguda ka. Koerale pole mõtet kurtmas käia, see ei saa kurtmise põhimõttele üldse pihta ja lastele olen "tugev emme". Noh..ma siis siin halisengi.
Mina käin suhteliselt regulaarselt massaazi saamas ja tõsi on, et kui tükk aega pole käinud ja vahepeal on mingid pinged mu elus kuhjunud, siis ongi kogu selg ja kael kinni ja pinges. Iga korraga läheb paremaks ja siis hakkab tunduma, et massaaz ei mõjugi enam. Kuidas ta ikka mõjub, kui kõik juba korras. Selleks korraks.
VastaKustutaMinu soovitus sulle on, et arvestades asjaolusid, vajad sa ilmselt umbes 10 massaaziseanssi. Iga korraga on vähem valus, viga oleks see, kui sa rohkem ei lasegi teha. Siis oled saanud ainult valu, aga mitte leevendust. Ja vahepeal teed ka ise painutus- ja venitusharjutusi. Kui tunned huvi, võin sulle saata linke, kus on sellised harjutused, mis mind on aidanud.
Ja kui energia jälle vabalt sinu kehas liigub, siis küll see elurõõm ka kusagilt kapinurgast või voodi alt välja tuleb :D
Aitäh, Bianka. Proovisin just - pihupesad sirgete jalgadega maha panna on nohu, rohkem vesitusharjutusi üldsuse sündsustunnet säästes kohe ette ei võtnid. Ma paindun enduselt, lihtdalt argielus hoian end kramplikult jäigana. Siin peab meeli venitama, kehal on üsna ükskõik (kuigi "meelte venitamine" kõlab kuidagi umbluuna...)
VastaKustutaMasseerimist lasen lisaks ikka teha, kuigi võhivõõraste käte puudutus on pisut ebamugav.
Äkki on lihtsalt väga lühikesed jalad...?
VastaKustutaJust. Noorem olin, olid jalad kõrvadeni, nüüd on kulunud ja sihukesed taksikoera päntade mõõtu 😁
VastaKustutaMul on eluaeg lühikesed jalad olnud (oo kui hirmus oli niiviisi kaheksakümnendate moe ajal üles kasvada) ja möönan: nii on tõesti kerge peopesi sirgete põlvedega maha saada.
VastaKustutaAga mis lõdvestusse puutub, siis ma kogesin hiljaaegu, et kui vahelduse mõttes pingutada lihaseid, mida muidu tarvis ei lähe, siis tavaliselt pinges olnud lihased lõdvenesid: kui oli vaja pikalt poolkükis olla ja käsi enam-vähem sirgelt külgedel hoida, siis alaselg pärast lausa laulis ja õla- ning kaelalihased huvitaval kombel samuti. Käsi sellisesse asendisse võtta oli valus, hoida mõnevõrra ka, aga kohe asendist lahti lastes oli tunne, nagu oleks mingit eriti head venitust saanud.
Notsu - proovisin. Jubedalt ajas naerma, aga see on tõsi, et teiste lihaste olemasolu meenutamine ehmatab enamkasutatud musklid päris ära ("meid ei vajatagi enam, vennad, appi!").
VastaKustutaTegin veic uurimist oma sugupuus, ja saatsin tulemuse ka onule lugeda. Ta suhtus asjasse suht jahedalt, aga lubas suuremat huvi üles näidata, kui oma tuhnimisega sisalikeni olen jõudnud! Kusjuures, ma olin ajas ikka rohkem kui 150 aastat tagasi. Märgates sinu ajas dinosaurusi.
VastaKustuta...
Ega mul tegelikult pole midagi tarka öelda, ehk seda, et olen nüüdseks terve aasta teinud hommikuti venitusharjutusi. Alustasin ettevaatlikult, siit-sealt leitud harjutustega. Igasugused hoogsad ringid (pea, puusad) ja kükitamised teevad pigem halba. Et mis kasu? Seljavalust sain lahti ja liigesed lasevad elada.
Mis pingetesse puutub, siis ei tea, keegi pole mind ammu selle mõttega katsunud, kas olen pinges või mitte. Nii et ma ei teagi. Ja kuidas sellest üldse aru saada?
Vaatasin sugupuud. 252 aastat on möödas esimesest sisekannet väärinud aastaarvust.
VastaKustutaEsimesed orjad otse Aafrikast viidi sel aastal Ameerikasse ja samal aastal sündis üks mu vaarisadest ning Charles Darwini isa.
Ükski sündmus ei olnud sel hetkel oluline enamatele kui sellega otseselt tegelevatele inimestele.
Dinosaurused olid siis veel müüt. Kunagi olnud, uuesti avastamata, ootasid Charles Darwinit, kes paleontoloogia ellu ärataks.
Proovi aleksandertehnikat - ega mina ka ei tea, aga pmst seisneb see lihtsalt maas lamamises ja mediteerimises.
VastaKustutaKui rääkida unarlihaste pingutamisest tavalihaste lõõgastamise eesmärgil, siis soovitan taj-chi trenni. Hiina võimlemine, tead küll. Nende postiseismise harjutus teeb täpselt seda. Absoluutselt.
Mälu teeb trikke - aitäh, Morgie, see, mille ma unustanud olin,oligi tajchi! Mitte venitusharjutused, vaid trennijärgne lõdvestumine. Tollal tundusid osa harjutusi kuidagi eriti totrad, linnu moodi käte lehviramine ja aegluubis paigalmarss näiteks.
VastaKustutaNüüd näen nende mõtet küll.
Mina sain oma kogemused hoopis India klassikalise tantsu trennist.
VastaKustutaKusjuures ei saa öelda, et mu poolkükis olemise lihased päris unaruses oleks - barokktantsus peab iga takti eel korraks plié-st läbi käima ja plié pmst ongi poolkükk. Uudne oli see, et see oligi põhiline asend, millest ma oma jäsemeid aeg-ajalt välja liigutan. Barokse kükki-päkale-kükki-päkale nõksutamisega võrreldes oli see isegi kergem, aga ühtlasti puhkas selg paremini välja.
taichil on miljon varianti, rämedast peksust ja kaigastega vehkimisest pea puhta meditatsioonini, ja seal vahel on ka tervendamisele suunatud harud. Muditakse üksteist ja fookus on kaua tervena elamisel. (Vahepeal antakse kaigast ka, vist et lõbus oleks.)
VastaKustutaS.t. proovi eri taichi trenne ja vorme, mõni võib meeldida ka siis, kui esimesed sada olid igavad.
Aitäh, Kaur! Kui ma räägin, et käisin noorespõlves tai chi trennis ja seal oli ka paarisvõitluse osa, ei taha keegi mind uskuda. Et see pidada olema ju hiina pensionäride kollektiivne pargisvõimlemine, mitte rusikatega vehklemine. Jube hea trenn oli, soojendus oli super ja siis see võtete õppimine ja edasi "pensionäride pargivehklemine" ning lõpuks massaaž paarilisega. Seal trennis käidigi tervemaks saamas.
VastaKustutaIgatahes soovitan proovida, variante on miljon ja kindlasti leiab midagi endale sobivat. Iseasi, kas interneti juhendamine üldse sobib või kas kättesaadavas sõiduraadiuses on ka mõni arvestatav ja sobiv treener.