Lehed

teisipäev, 20. jaanuar 2026

Šoti näidend



ERSO mängib sõja algusest saadik kõigil kontsertidel esimese palana Ukraina hümni.
Selle näidendi algusesse sobis see kui valatult.
Etenduse enda algusstseen, aegluubis liikuv aristrokaatide rivistus, retsiteerimas tausta tekitavaid värsse lõi mu ajus jalaga lahti ukse mille tagant kukkus välja mälestus raamatust "Tunnetuse salakaval tee", selles avaldatud pildid Goya loomingust, tema graafika...ja oi, kui täppi ma panin. 
Elamus oli võimas, täielik laviin, ma ei saa lähiminevikust midagi sellist meenutada. 
Setu loitsud ja  Melevi dervišite vurrina keerlemine. 
Miljon sümbolit, pooled neist kindlasti üle mu pea.
Kõige võimsama mulje jättis mulle endale Priit Võigemast nõia rollis.  Ta mängis seda ju tegelikult ainult häälega, nõial ei olnud žeste, tema nägu oli kaetud terve näitemängu kestel, kuid ta oli VEENEV.
Mitte, et teised halvemad oleksid olnud. kindlasti mitte. Ma ei kujuta ette kui suure käntsaka näitleja hingest need rollid hammustasid, ma ei tea mis nipiga nad lapsnäitlejate tundeid ühes tükis suutsid hoida. Ei tea.
Enamasti inimesed ju teavad klassikaliste näidendite sisu kui nad lähevad sajandeid vanu näidendeid vaatama. Küsimus on selles, kuidas neid serveeritakse. Mida rõhutatakse. Millele vihjatakse.
Macbeth. Võimujanu iga hinna eest. Kes ette jääb, olgu või südamesõber, see tapetakse. Kes arvatakse ette jäävat, olgu või ohutuim nööp, see tapetakse.  Võim, mis näis eemalt magus muutub kättesaaduna kibedaks, aga ära anda seda ju ka ei raatsi.
Goya veelkord. 
Kui kõik olid surnud, kes näidendis tapetud pidid saama, esitati misanstseene Goya julmade gravüüride koopiatena ja see tuletas äkki meelde, et  kunst ometi ju põhines millelgi, võibolla täiesti ehedatel pealt nähtud hetkedel. Keegi kedagi odaga läbi torkamas, surnuid leinatakse, laipu tassitakse, ohvreid piinatakse.  Päris elus on see jõle, kunstis... tegelikult ju samuti jõle.





5 kommentaari:

  1. Goya tegi oma sõjakoleduste gravüürid pärast seda, kui prantsuse väed olid Madridi ülestõusu jõhkralt maha surunud, selle otsa tuli sõda (varem valitsenud Bourboni dünastia Bonaparte'ide vastu) ja kui tuli Bourboni restauratsioon, siis olid nad kah oma võimu taastaimsel kaunis autoritaarsed. nii et neid võib võtta kui protestipilte, mis on ajendatud Hispaania ühest suurimast ajaloolisest traumast. Ep räägib, et see lõi Hispaaniasse sellise lõhe, et ka näiteks Hispaania kodusõda oli tegelikult üksnes selle jätk. Ja see kestab siiamaani (mis vbla seletab, miks Hispaania on teistest Euroopa riikidest nii palju tagasihoidlikum Ukrainat Putini vastu toetama - neil on oma ajalooliste traumade tõttu peas põhiliselt "mis iganes, aga mitte sõda" - neil puudub meie moodi ere mälestus okupatsiooni-"rahust", mis on kõike muud kui rahulik).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nende piltide lugu ma teadsin, kuigi raamatus keskendusin pigem mõnele segasele armastusloole, sest vanus, mil lugesin oli sama segane. Tagajärgi Hispaania ellusuhtumisele ei teadnud.
      Seosusetu tähelepanek isiklikust künismist: lavastuse loojad on etenduse lõppu jätnud pika jupi pimedust saalis, et inimesed saaksid rahulikult näidendist nö "välja tulla". Nagu...vabandust, aga ma olin kogu aeg vaatleja, mitte osaleja, välja tulla ei olnud millestki vaja, pimedus oli see, mis pingesse ajas.

      Kustuta
  2. Ma seda, et noh... kultuurist ei tea endiselt midagi, teemas kaasa rääkida ei oska.
    Aga.
    Ma tahaks sünnipäevaks Temust tellitud piiblit ja Lochnessi koletise kostüümi - veidi villast, viltust ja niisket.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. SA muidugi saad aru, kuidas ma eelviiimast sõna lugesin ja korraks arutlema jäin, enne kui üle lugesin.

      Kustuta
    2. Eee... jah. Me ei pea sellest ju ometi pikemalt rääkima?!?

      Kustuta