Milvile meeldisid kolimised.
Mitte ses mõttes, et Milvile endale oleks kolida meeldinud, seda kohe kindlasti mitte, aga üksikule vanemale daamile pole paremat meelelahutust kui vaadata oma kolmanda korruse aknast kuidas mõni vana, üdini tuttav, kuid mis parata - igav - naaber ära kolib.
"Näe, nüüd läheb diivan. Vaata ainult neid käetugesid, kas ta käsi üldse ei pesnudki, nii võidunud? Võis ka arvata, ta vahetas ju voodipesu ka üks kord kolme nädala tagant. Et kuidas ma tean? Suvel oli näha, hea, kui korra kuus tekikott rõdul kuivas, ega ma eilne pole!"
Selle jutu peale oli hiljem naabrinaistega koos hea maja ees pingil õlgu võdistada ja päid vangutada. Veera küll kõneles midagi kuivatist ja vihmasest suvest, aga vabandust, kui ikka diivani käetoed sellised välja näevad ei ole kahtlustki, et tegu oli üsna kasimatu inimesega. Milvil olid selle tunnistuseks köögiaknast tehtud pildid diivanist, mõnel mutivalve liikmel ei olnudki akent maja paraadnapoolel.
"Ja siin, näete, on pilt tema televiisorist. Kes oleks võinud arvata, et tal selline suure ekraaniga asi kodus on!"
Mammid ahhetasid. Seda see naaber neid kardinaid kogu aeg ette vedas, õhtul keera või silmad kõõrdi ja kael haigeks, aga sisse ei näinud midagi.
Selge see, et kolimine oli põnev.
Eriti põnev oli uue inimese majjatulek.
Kaubikust majja tassitavad asjad olid kõik seni veel kordagi nägemata, minemakolija kraami võis kas aknast aimata või täiesti juhuslikult ja kogemata läbi astudes kasvõi ukselt kiigata. Uue elaniku kraam seevastu...
"Näete, milline voodi, madrats üksi sama suur kui minu köök!"
See polnud muidugi tõsi, et Milvi hääles kadedust kostis. Puhas meelepete.
"Ja siin pildil on külmkapp. Kahe poolega, punast värvi. Teate, ma tükk aega mõtlesin, misasi see on, et kas tõepoolest tehakse nüüd rauast riidekappe, eksole. Aga diivan..oot, kus see pilt ongi...diivan on tal lilleline!"
Oli vast Milvil hea vaade oma köögiaknast. Võibolla ainult natukene pidi selle kõige nägemiseks köögiaknast välja kummarduma, ei midagi kontimurdvat.
Kolimised olid toredad, aga kahjuks lühiajalised ja juhtus neid harva.
Kui üks ajaviide otsa sai tuli teine leida.
Nüüd oli aeg oma uut naabrit tundma õppida.
Kus ta käib. Kas ta käib seal, kus ta käib, iga päev, samal ajal või sebib kaootiliselt edasi-tagasi. Kes ta juures käib. Kas käib üksainus inimene või on rahvast nii, et pea või kataloogi. Kuidas see kataloog koostada. Mida ta poest toob, kas kott on raske, äkki paistab läbi või on ehk koti kuju järgi võimalik midagi oletada.
Nii keeruline elu, mõni ime, et Veera ja Salme külla tulles pidid koogi kaasa võtma, kus omal enam aega küpsetada.
Kõige paremini läks muidugi siis kui uue naabriga koridoris juhuslikult kokku juhtusid. Ega see lihtne ei olnud, seegi kord läks ikka oma veerandsada katset aia taha kui Milvi täiesti juhuslikult uue naabriga trepil kokku juhtus.
Kena noor inimene oli pealtnäha. Nokutas peaga ja puha.
"Oi, näe, uus inime koridori peal ja..."
No ei võtnud vedu. Milvi ajas end trepil sutsu kohevamaks, õnneks ei olnud uus naaber nii mats ka, et oleks lausa edasi rammima hakanud.
"...ja mis naabri nimi ka on ja mis ammmetit naaber peab ka, et äkki on nii hea amet, et...ja mina olen Milvi ja...."
"Kert olen. Influentser, mul on kõva kaks ja pool tuhat jälgijat instas, tiktokin ka mõnikord".
"..Milvi olen ja....ahah..."
Milvil läks justkui õhk seest välja. Esimest korda üle aastakümnete ei mõistnud ta mitte midagi öelda.
"Ahah".
Naaber oli juba ammu uksest väljas enne kui Milvi valvekoondise pingile jõudis.
"Noh, mis inimene see uus on?"
"Kas oli viisakas?"
"Mis nimeks?"
Kui põnevus oleks tuli, olnuks pingist ammu tukid järel.
"Ei mina oska midagi öelda nüüd kohe. Mis ta ametiks ütleski, influentsa või mis see oligi. Kert on nimi ja midagi pidi toksima mõnda tuhandet inimest."
Milvi hääle oli selget nõutust täis.
"Mis te pinnite nüüd, ma ka rohkem ei tea praegu!"
"Ära sa ütle, ma tean küll, mis see influentsa on, mu oma vanaema rääkis, et sellest suri pool Euroopat tühjaks!"
Veera hääl oli sula hirmu täis. Mutid olid peadpidi koos, ärevus kasvas vererõhuga samas tempos. Igaüks oli influentsast midagi kuulnud. Ikka, et Hispaaniast tuli ja niitis loogu, eks ta üks katk omal ajal oli. Paartuhat, olevat too Kert öelnud. Paartuhat ja tikk-tokk, mis seegi muud tähendas, kui et tuhandetega on juba ühel pool.
"Ma arvan, et lähen ikka tütre poole elama, ta juba ammu kutsus," tõusis Selma kange selja pärast ägades püsti ja kadus ukse paukudes kõrvaltrepikotta.
"Äh, mul, näe, kass toas omapead!" oli Veera kangesti kärsitu
Milvi sättis ennast ka minekule. Ütle nüüd, nii kena noor inimene ja selline salalik, nüüd peab küll köögiakent kinni hoidma hakkama. Ei tea, kas ta oli poiss või tüdruk? Oli nagu poisihäälega? Juuksed olid ju ikka tüdruku moodi patsis? Aga seljas oli justkui pintsak? Kõrvarõngad oli ju...?
No nii noor ja nõnda hirmus, tänapäeva maailm on puhta raisus, tiktokkkk ja influentsa...

Oi, seda lugedes on mul lausa kahju, et ma enam kortermajas ei ela. Nii tore oleks endast Milvide kaudu rohkem teada saada 🤣
VastaKustutaMilvil on kamraade. Minu kortermajas on meie trepikoja õuevalgusti välja lülitatud, muidu paistab prouale silma kui ta kardina vahelt õues liikujaid tuvastab...
VastaKustuta...ja Kaamos klõbistab klahve (kui ta just telefonis ei blogi) tik-tokk, tikk-tokk... ...ja tuhanded loevad...
VastaKustutaValestimõistmise naljad on omaette kategooria, kohati päris andekad. Meenub humoresk, mille Janno Puusepp enda elu ainetel tegi - et mis haigus tal siis on. Tsüstiline fibroos. Misasi..? Tsü... Sü... Fi... ? Süüfilis?!
Või siis kunagine töökaaslane, kes kippus segi ajama sõnu "konflikt" ja "kompromiss". "Ta on nii raske iseloomuga, kogu aeg läheb kompromissi!".
Aeg-ajalt juhtun kuulma, kuidas efektse asemel öeldakse efektiivne, just kui seinamaal või piduriie peaks kuidagi efektiivne olema (enamasti nurisetakse, et ei ole).
Ei pea isegi võõrsõnad olema, ka emakeele õigekiri võib toredaid üllatusi pakkuda. Meie pere sisenaljad on küüs ja küün ning nende käänamine ning kaas, gaas ja kaan ja käänamine.
Jään põnevusega ootama, millise tik-toksimisega Kaamos meid järgmisena influentseerib!
Käänamine meeldib kassigile!
Kustutasee oli "Minu peres ja muudes loomades" ka! Krahvinna oli põdenud erüsiipelit ja Theodores pidi emale delikaatselt selgitama, mis see on ja et see ei ole süüfilis.
Kustutaaga mulle meenus üldse mitte häälduse ega käänamisega, vaid kuulujuttude arenguga tuttava ühikalugu, kus neil üks toakaaslane käis aeg-ajalt Rootsis ja tõi sealt Snusi kaasa, imemistubakas või mis ta on. Nad käisid vahel ühikavalvurist vanamehega koos õlut joomas ja kord siis vanamees pajatas usalduslikult: vaata, meie siin oleme normaalsed inimesed, joome õlut. Aga need seal toas nr ... [minu tuttava toanumber]. Need seal süstivad! heroiini!
Oh jummel, kui hea! /kukub naerust tooli pealt maha/
VastaKustutaAlgsest ideest kilomeetrite kaugusel, ma olen nii kergemeelne, kohe kaldun kõrvale kui uus mõte pähe kargab
KustutaInimkonnal pole enam lootust.
VastaKustutaOptimist nagu alati...
Kustuta