Magama peaksin praegu, mitte netis rullima, aga keegi ei keela ju. Luban, et jään kohe magama (sest hommikul kell neli on äratus), panin just "Doktor Doolitle" käest. Vanainimene läheb lapsikuks, loeb lasteraamatuid. Mingist kolapoest ostsin, sest minu 1947. aastal välja antud raamat on kole kapsas.
Loen ja imestan. Kui keegi tänapäeval midagi sellist looks oleks juttudel kange AI maik juures. Primitiivne, kahemõõtmeline ja mitte eriti põimunud tegevus, selgelt väljajoonistatud ettearvatava käitumisega tegelaskujud, lihtsad sirgjoonelised laused. Loogikaga on kehvasti, loomaarst, kes mõistab loomade keeli samas loos vestleb kaladega ja sööb neid ning söödab oma sõberloomadele. Võuklusest ei teata veel midagi, neegriprints soovib oma printsessi leida, kuid arvab, et valge näoga oleks ta võimalused suuremad. Kahe peaga veislane, kelle seedeproduktide väljutamise üksikasju ma teada ei saanudki.
Näh, ikkagi on huvitav lugeda. Raamatule, mida mäletan lapsepõlvest on keegi ridade vahele teise loo kirjutanud.
Ma ei julge Bullerby lugusid nüüd küll üle lugeda.
Postitused
Bullerby on minu arust ikka sama =)
VastaKustutaKui Doktor Doolittle jõnksutab ja keksutab, siis Bullerby lapsed on sujuv astumine.
VastaKustuta"Bullerby lastest" aimub õrnalt sõjahirmu, aga mitte nii, et lapstegelased sellest tundetasandil aru saaks.
VastaKustutaMa pole seda täiskasvanuna lugenud, selle kommentaari peale ilmselt teen seda. Taolise nurga alt polegi mõelnud...
Kustutavt vanaisa ja tema ajalehtedega kohti.
Kustutanotsu
Dr Doolittle oli üks mu lapsepõlvelemmikuid, parem ei loe uuesti üle siis. Ega ma üldiselt loegi muidugi, kipun juba ette kartma, et satun mingi muu loo otsa.
VastaKustutaKa mõne teise lapsepõlvelemmiku üle- või ettelugemisel on olnud tunne, et ma vist loen mõnda muud raamatut.. Peeter Paan näiteks, ja Karlsson ei meeldinud mulle muidugi lapsena juba.
VastaKustutaKusjuures mulle ka lapsena "Karlsson" ei meeldinud, aga nüüd on väga armas. Hildur Sokk ja Muinas-Julle leiavad üksteist. Telepurki pääsemise võlu (ja oletatav valu). Lühikeste inimese lapseks pidamine. Ja samas lapse mured ja rõõmud on ausad.
Kustutamulle samuti lapsena eriti ei meeldinud (kuigi lugesin ikkagi mitu korda näljaselt üle, ju siis paelus) ja hiljem tabasin ära, kui diip ta on.
KustutaLapse üksinduse teema on ere.
Karlssoniga on mul siiani probleeme, kiusaja, kelle sarnaseid oli mu päriseluski süle ja seljaga, siiani on hinge peal. Selline hapu pahameel: temaga sai katustel käia, kuid hind selle eest oli kõrge.
KustutaMa sirvisin Doolittle raamatuid üle mõttega need oma lastele lugeda anda. Täiesti jube mulje jäi.
VastaKustutaBullerby ja sõda... Ma ei märganud, aga Wikipedia kinnitab, et jah, on küll teemaks.
"Hobune, kes kaotas prillid ära" on igatahes täiskasvanuna lugedes VEEL nunnum.
VastaKustutaüks, mis mind lapsena Lindgreni raamatutest suhteliselt (SUHTELISELT! võrreldes teiste Lindgrenidega!) külmaks jättis, oli "Pipi", aga hiljem täiskasvanuna vaatasin, et ohoh kui kõva humanistlik teos. Eriti veel esikteose kohta.
VastaKustutaMuumiraamatud läksid täiskasvanuna veel paremaks, eriti need süngemad. ja "Muumipapa memuaarid" tegi mu meeldimises jõnksu - lapsena lemmik, teismelisena "mõttetu action", kirjandusteadust nuusutanuna "ohoo, milline osav ebausaldusväärse jutustaja kasutamine ja tõsiste teemade peitmine actioni kattevarju!"
"Pipi" oli omas ajas väga mässumeelne raamat. Laps teeb mida ise tahab! Ennekuulmatuuuuuu!!!!!
KustutaPipi oli väga emalik, hooliv ja empaatiline. Ja tugev. Väga feministlik.
Kustutafeministliku kommunaalanarhismi ilukirjanduslik manifest!
Kustutanotsu
Ma pole kunagi varem julgenud öelda, et Karlsson oli rõve psaiko kiusupunn ja mul oli seda raamatut lausa valus lugeda. Pipi Pikksukk aga oli helge ja tujutõstev raamat, seda lugesin oma lastelegi mitu korda ette.
VastaKustutalapsena tajusin Karlssonit samuti nii, kuigi ta oli ühtlasi veetlev - isekas ja ärakasutaja, aga pakub maagilisi võimalusi. Hiljem lugedes hakkas minu jaoks seal tööle see mäng, et seda saab korraga võtta kui objektiivset kirjeldust maailmast, kus eksisteeribki selline ringilendav onkel, ja kui lapse fantaasiat. Ja siis hakkas mõte käima, et mis vajadusi see laps endal niiviisi täidab. Või ka võttes korraks selle versiooni, kus see kõik on päris, siis -- mida kõike üks laps on nõus välja kannatama, et mitte olla üksi - või ka selleks, et ei oleks igav.
KustutaNüüd tuli veel pähe, et Karlsson teeb päris korralikult triksterjumala tööd. Ühtaegu lapsik, isekas, aga eriliste võimetega ja paneb protsesse käima.
KustutaRõhk sõnal "valus". Sellel on põhjused, mille tagajärjed on minu jaoks tänase seisuga ysna määravad. Aja jooksul pole see raamat seetõttu mõnusamaks muutunud, pigem vastupidi.
KustutaKarlsson meeldis täiega, pettusin kui selgus, et rohkem osasid polegi. Tegin isegi ta magustoitu retsepti järgi, eriti maitsev polnud. Nii Pipi kui Bullerby lapsed ei suutnud lugeda, mulle tundusid liiga ninnu-nännu ja lapsikud juba seitsmesena :D
VastaKustutaViplala see-eest meeldis, ehkki muidugi teine autor.
väheke ohvtopik, aga "Viplala" autor on mälumänguküsimusi tehes tänuväärne, kui liiga tihti ei kasuta. Sest traditsiooniks on panna siis, kui nimeküsimuse vastust ei tea, naljapärast vastuseks "Smith" või "Schmidt" ja "Viplala" autorit on niiviisi lahke küsida, sest Schmidt ongi juhtumisi õige vastus.
KustutaOlen lapsepõlvelemmikuid hiljemgi lugenud, pole pettunud: Švejkis on uued kihid, Pipi Pikksukk rokib jätkuvalt, Hulkur Rasmus on endiselt hea, Seitse Venda ja Karu Süda hoiavad taset. Karlsson on nartsissistlik kiusupunn, kelle droonitõrjujad võiks alla lasta.
VastaKustutaTunnen vajadust Karlssonit kaitsta.
VastaKustutaMitte raamatut, vaid just isikut.
Teil on meeles see osa, et ta kadus ära, kui Väikevend tahtis teda perele näidata, see osa, kuidas ta pidevalt ennast üle võlli kiitis ja see, kus ta võttis ema kõige uhkuma teki tondirüüks? Aga see, et Väikevend kartis Majasokku ja alles Karlsson tekitas Majasokus tunde, et ta pole ohustamatu ja kõikvõimas, taasõpetas talle ettevaatust, või kuidas Karlsson mustkunstietenduse tõeliseks vingeks tegi ja Väikevenna sotsiaalset krediiti kasvatas, rääkimata Fille ja RUllegga toime tulemisest, mitte?
Hea mõte, eks me kõik kõnele oma tunnetele ja mälestustele toetudes. Kas see nüüd kellegi emotsioone muudab - ei tea, aga kaitset on kõik väärt
KustutaVVNi kirjelduse peale leidsin, et Karlsson on Väikevenna jungiaanlik Vari :)
Kustutanotsu
Kusjuures tõesti =) Mõttel on jumet.
KustutaEe, ma õppisin ammu enne kooli lugema ja tänu õpetaja soovitusele lugesin eespool mainitud Lindgrenid hiljemalt 1.-2. klassis läbi, siis tulid seiklusromaanid nt "Maailm ja Mõnda" valikust, ja nn sõjaraamatud, mida ma salaja isa koli hulgast lugemiseks võtsin, ning rohkem ma lasteraamatuid kätte ei võtnud kuni oma lastele lugemiseni yle 20 aasta hiljem. (Mu lapsepõlve lemmikraamat ongi Pokrõškini "Sõjataevas", seda lugesin palju kordi alates 2. klassist põmst põhikooli lõpuni.) Mida rohkem lahingustseene ja vähem olmet, seda parem. Krimi ja ulme sobisid ka. Nimelt, tavalise lapsepõlvega ei olnud mul mingit pistmist ja tavalised lasteraamatud tundusid imelikud, ebaloogilised, eluvõõrad ja rumalad. Lindgreni raamatud olid õnneks mingist teisest maailmast, kannatasid lõpuni lugeda, aga eesti kirjanike omad - ei-ei. Eskapism lugemise kaudu pidi olema täielik ja mind võimalikult kaugele hõljutama.
VastaKustutaAga see kõik oli väga ammu. Täna paistab päike ja lilled õitsevad 😁
Ma olen sinust vanem, esimesed Lindgreni tõlked ilmusid kui olin juba koolilaps ja lugeda oskasin samuti ammu enne kooliminekut, nii lugesingi enne Dekameroni, mille sisust osa jäi mulle arusaamatuks, kui Pipit. Milline põnev puder mu peas oli!
KustutaHaha, enne kooliminekut oli mu lemmariks paks siniste kaantega veterinaaria käsiraamat. Seal olid ka pildid sees, nii et tõeline lasteraamat. Dekameroni trehvasin alles paarkend aastat hiljem, maaraamatukogudes seda nimelt polnud.
KustutaKarlsson - ka mina ei ole teda lapsest saati sallinud. Siis ma muidugi ei osanud oma antipaatiat defineerida nii nagu täna, aga praegu alustaks ma sealt, et...
VastaKustuta... täiskasvanud mees imbub väikese poisi ellu, valetab, manipuleerib, kirjutab reaalsust ümber, et laps teda imetleks ja armastaks. Õõnestab teiste täiskasvanute usaldusväärsust Väikevennas, näidates iseennast vahva ja turvalisena. Kõik käib onkli tahtmise järele ning laps peab tema sigadustega tegelema või end "asendamatuks" teinud Karlsson ütleb, et solvub jms - emotsionaalne vägivald ja väljapressimine. No ei ole eriti kena?
Ja edasi on juba suht "pisiasi," et ta on varas ja psühhoterrorist. Kes koos kaneelisaiadega pätsab veits inimeste rahu ja tervet mõistust ning naudib tulemust nagu aus OM-i medalivõitja.
Hmh, kas keegi pole kunagi huvi tundnud Karlssoni kui insenertehnilise lahenduse võimatuse vastu? Mina ütleks, et ta on varjase AI-ga lennuvõimeline droon. Sest kuhu päriselt soojavereline humanoidne selgroogne paneks propelleri käivitamiseks vajamineva mootori? Kust tuleb kütus? Mis "vanaema juures käimised" tal olid, kui ta hoopis "elas" üksinda katusel? Tegemist oli masinõppe eksperimendiga.
VastaKustutaMuidu, dr Doolittle oli mu meelest juba lapsepõlves vastikult ebaloogiline, aga samas seikluslik, mõned ideed olid head. Sama ebaloogiline ja ebameeldiv oli "Saaresinine". Ikka lugesin. Raamatuid oli nii vähe.
Muumitrollist kirjutasin teismelisena sügavmõttelisemaid tsitaate oma kapiukse siseküljele.
"kuhu päriselt soojavereline humanoidne selgroogne paneks propelleri käivitamiseks vajamineva mootori?"
VastaKustutaporutšik Rževski kargas püsti: "Kõigil lõuad pidada!"
Mina lugesin "Saaresinist" esimest korda alles täiskasvanuna ja ei saanud kuidagi üle sellest, et loomad, kellel on inimese eest varjatud elu ja kellega suhtlemise ära on teeninud ainult vähesed inimesed - kelleni inimene tuleb seega ülendada - saavutavad ometi oma täielise potentsiaali alles sellega, kui nad elavad võimalikult inimese moodi.
notsu
Kheh-kheh-kheh....
KustutaEks sellel oli põhjus, et ta paksuke oli.
"Saaresinine" oli suure dramaatikaga ja hästi loetavas keeles kirjutatud, aga sisult üsna... no andke andeks, loll. Sama, mida Notsu ütles, pluss veel tõsiasi, et need loomad pidid häbenema seda, kui nad inimese moodi ei käitunud. Ja loomad pidid riietuma aga palm võis küll paljalt ringi kõikuda. Funk. Rääkimata sellest, kui jaburaks muutus toiduahel.
Jah, kui keegi tahab mõnda head sinist loomaraamatut lugeda, siis Kaarina Helakisa "Vähemalt miljon sinist kassi" on suurepärane raamat, kus kassid igatahes ei vaevu riideid selga panem (ja kui inimesed seda neile teevad, siis on see ühemõtteliselt ahistamine). Kurb aga hea raamat.