Vihm

Aknalaud oli rõske, tuba oli kuum ja õues sadas külma vihma ning akent mööda jooksid piisad nii sees-kui väljaspool klaasi. Tüdruku lõug oli aknalaual,  nina vastu akent. Aeg-ajalt limpsas ta aknalt nirisevaid piisku. Neil oli kummaline tubakalõhna ja pannkookide maitse, terve maja oli sellest segust läbi imbunud.

„Kassa saad jalust ära, jälle otse ukse ees magama jäänud!"

Tädi hääl oli käre ja riiakas. Onu oli otse köögi ja veranda vahele magama jäänud, tädi pidi seinast kinni hoidma, et tast üle ronida. Nüüdki turnis õue.

Tüdruk pingutas silmi, et näha, mida tädi õues teeb.  Ühes käes kirves, teise käe rusikas hoidis kinni kõhna kana kollastest jalgadest. Kana oli liikumatu, pea natuke kuklas ja tiivad tihedalt vastu luiseid külgi.

Sauh. Alles siis kui Murka kanapea paku kõrvalt ära ampsas, taipas lind vastu hakata. Tädi ütles midagi järsku, näost oli näha, et ta oli pahane, lõi kirve paku sisse püsti tagasi, vabaks jäänud käega laperdavaid tiibu ja sihitult vehklevat kaela ohjeldades.

Koer proovis veel õhust laialilendavaid verepiiskasid püüda ja siis oli taas kõik rahulik.

Õhtuks saab kanasuppi, taipas tüdruk.

„Mis sa passid seal akna all, lapsel nüüd niisugust asja näha vaja, mine teise tuppa pildiraamatuid vaatama!"

Kuulekalt läks laps tahatuppa, võttis riiulist paki ajakirju. Need olid võõras keeles, mõned tähed olid küll tuttavad, aga ühtegi sõna sealt kokku ei saanud. Tüdruk teadis küll, ta oli juba viiene ja oskas lugeda, kuid mitte seda keelt.

Pildid olid ilusad, eriti kaantel – seal olid need lausa värvilised. Ajakirjade sees olid pildid kõik hall-hallid. Mustvalged, nagu vanaema ütles, aga tegelikult oli valge lihtsalt natuke heledam hall kui must. Tüdruk proovis ükskord ajakirjas pilte üle värvida, ema oli talle kaasa pannud karbi värvipliiatsitega. Isegi valge pliiats oli olemas. Ka  vanaema nägi, kuidas üks muidu ilus, kuid enne värvivaene pilt pärast tüdruku pliiatsitööd oli palju kirevam, ilusam kindlasti. Kõigest hoolimata sai piiga vanaemalt kärada ja ajakirju ta enam värvida ei tohtinud, kui, siis ainult ajalehti.

Ajalehtede paber oli palju kehvem, nende värvimisest tüdruk ei hoolinud. No ehk siis, kui ikka väga igav oli.

Paljude piltide peal olid ilusad valge põlle ja rätikuga naised, käes kas sirp või kulp või lehm oheliku otsas järel.

Miks kitsi pole? Mõtles tüdruk. Vanaemal oli kits, tema naabritel oli ka kits, pea kõigil ses külas oli kits. Mõnel üksikul vanal mehel olid ainult kanad. Mõnel oli põrsas ka, vanaemal oli koguni kaks, aga teisest ei tohtinud külalastega rääkida. 

Palju ta üldse teiste lastega kõneles. Tädilastega ehk.

Praegugi tuli tädipoeg teda õlast sakutama.

„Läheme kanapesi otsima!"

Onu oli veranda ukse alt kuhugi mujale läinud, vähemalt temast ei pidanud üle ronima. Põrandal magavat onu tüdruk natuke kartis. Onul oli siis ebameeldiv hais küljes ja ta jõrises ilmast ilma läbi une mingeid rumalusi.

Krapsti olid mõlemad õues, maja taga lauda vööruses, sealt redelitpidi lakas mulluste heinte peal räästaaluseid pidi tuulamas. Pesi oli sel korral kolm, tüdruku seelikusaba ja poisi särgihõlm said mune üsna täis. Viimast muna ei tohtinud ära võtta, muidu hakkasid kanad jälle teise kohta munele ja otsi siis neid uusi pesi nagu leivatükki taga, seletas tädipoeg niikaua kuni ühele hõlmast võetud munale taskust võetud naelaga aukusid otstesse toksis.

Võeh, see oli vasik, piiga keeras pea ära. Nõbu tõmbas muna läbi peenemas otsas oleva augu lurinal tühjaks, jõi ära. Tüdruk oli korra ka proovinud, aga selline tatjas ollus ajas lihsalt südame pahaks. Nagu oleks võõraid ninakolle suhu toppinud.

Juba meenutus sellest ajas kõõksuma. Poiss tegi tühja munakoore pihus puruks ja viskas ala vöörusepõrandale. Paar kana, kes seal uniselt siblisid oleks nagu varandust näinud, imekiiresti nokisid nad koored ära.

„Ära teistele räägi"

Tüdruk teadis, et see on poisile keelatud. Munade joomine nimelt. Ega neid nüüd ni palju ka pole, hurjutas tädi poissi alles üleeile, selle eest, mis endast üle jääb, saab turul kümme kopikat,  söök on majas olemas, pole sul vaja puhast raha ära juua!

Naljaks oli see elu siin, mõtles tüdruk omaette. Külalastega ei tohtinud sigadest rääkida, tädi ees pidi joodud munast vaikima, vanaema ei lubanud aknast supikana katkumist vaadata.

Kes neid keelde meeles jõuab pidada, arutles piiga nagu vana inimene.

Munad tädi kätte antud, istus tüdruk köögilaua äärde. Vanaema jõi teed, seda oli mõnus vaadata.  Kuuma joogi valas vanaema tassist alustassile, laual olevast suhkrutoosist võttis ta tüki suhkrut, koputas selle toosi kohal noaga pooeks ja peitis põske. Seejärel hakkas ta ettevaatlikult üle alustassi ääre teed rüüpama. Natukese lurina ja hästi maia näoga.

„Tahad ka?"

Tüdruk noogutas.

Vanaema valas talle teise alustassi peale oma tassist teed, poolik tükk suhkrut oli toosis juba olemas.

Nii, kui piiga esimese sõõmu teed võttis, nii see suhkur otsa sai.

„Suhkur sai otsa"

„Nii ruttu?" vanaema ajas näpud suhu ja näitas piigale, et tema suhkrutükk oli peaaegu sama suur kui alguses.

„Mul on otsas"

Vanaema ohkas ja andis tüdrukule terve suure suhkrutüki. See oli pisikeses põses ebamugav, nagu teravate servadega kivi oleks vastu igemeid hõõrumas.

„Kas sul on põses tasku, kuhu sa suhkru paned?"

Vanaema naeris selle küsimuse peale kõhinal.

„Ikka tasku, vaata kui kortsus ma olen, seal on mitu taskut"

„Sellepärast su suhkur alles ongi"

Alustass sai üsna vaevaliselt tühjaks, lõppu suhkrut ei jagunud ja tüdruk ei julgenud rohkem juurde ka küsida.

Vaadata oligi sellist teejoomist toredam kui ise teha, jõudis ta otsusele. Seda enam, et ema ei oleks nii kõvasti luristada lubanud niikuinii.

Õhtul saab kanasuppi.

Kojusaamiseni oli veel nädal.

Võibolla kaks.

Vihma sadas ikka veel.