By
W
Olin
juba aprillis Tripadvisorist broneerinud ülipopulaarse
päevaekskursiooni Durmitori rahvuspargi, Tara jõe silla, kanjoni ja Ostrogi kloostri külastamiseks.
Kell
helises 5:12.
Ärkamisjärgses
meeltesegaduses kaalusime korraks kohvi tegemist, kuid virguv aju
tuletas kiiresti meelde, et see jook maitses kui põrgueeskoja
tervitusnaps. Käivitasime end klaasi sidruniveega ja suundusime
otsima Monte360 (riigi vanim turismifirma) poolt WhatsAppi edastatud
koordinaatide asukohta, Budva
turismiinfo putkat.
Ei olnudki keeruline leida, kuigi valimiseelsete teetööde tõttu
tegime pisikese linnavaatlusringi.
Monte360
nopib huvilised üles erinevatest asukohtadest ja toimetab Kotorisse,
kust reis algab.
|
Varahommikune Budva, transfeeri oodates |
Budvast
korjas meid ühes kahe briti ja kahe asiaadiga peale mugav Mersu
linnamaastur. Üsna
õigeaegselt,
kell
6.20.
Taas
juba tuttavas Kotoris.
|
Kotor |
Sügelesime
Monte360 kontori ukse ees kuni ka mujalt ekskursante kohale
toimetati.
Nentisin,
et vaid mina olen seal sandaalidega kui Kingpool. Isegi Maakal olid
mingid ketsid. Igaks juhuks kiskusin seljakotist tossud ja panin
jalga. Et matkasellide seltskonda sobituda. Tegin veidi pilte.
Näppisin kasse – Kotoris on neid palju ja neile meeldib kui neid
katsutakse.
Järsku
kostus liivapaberiga hõõrutud bassihäälne haugatus “trip
to Northern Montenegro, to the right!" ja
meie kohale kõrgus enam kui kahe meetrine keskealine mees. Seejärel
luges ja vaatas ta paremale plaganud grupi hoolikalt üle, praakis
paar kodanikku vasakule ja juhatas ülejäänud kaheksateistkümne
reisijakohaga Mercedes väikebussini.
|
Varahommikune Kotori turu ülesseadmine, koht, kus Maakas tasuta küüslaugu sai |
End
bussi sisseseadnuna saime teada, et mees on meie giid Slavko, ja et
ta on oma suure suguvõsa lühim meesisend, kes ka oma 16-aastasele
pojale alt üles peab vaatama. "I
am the small and cute one," teatas
ta
käredal
valjuhäälsel
toonil
enesekindlalt.
Endal pealagi vastu bussi katust. Isegi kui ma esimese väitega ei
nõustu, siis teise osas ei saa kellelgi pretensioone olla.
Slavko
oli töönarkomaan oma naturaalses keskkonnas: see, et inimene naudib
oma tööd, paistab välja. Nagu ka huumorist nõretavatesse
informatiivsetesse juttudesse pikitud armastus oma riigi ja perekonna
vastu. Ja seda 14 tundi järjest, väsimatult ja
heatujuliselt.
|
Meie buss, meie Salvko, meie bussijuht |
Nägime
Perastit ja Our Lady of the Rocks saart nüüd ka teise rakursi alt
kui paadist.
|
Our Lady of the Rocks |
Ning
rannakarbi- ja kalafarme, aga seda sõidu pealt, nii et mul ei
õnnestunud pilte teha. Rannakarbifarmist annavad märku sirged
merepoide read, mille kõrval kohtab ringjaid moodustisi. Viimaseid
ei ole teinud tulnukad, vaid inimesed ja neis kasvatatakse kalu.
Karpide kõrval põhjusel, et nood on kui looduslik WC-phastusvahend
ehk absorbeerivad kalade tekitatud reostust.
|
... ja nii sünnivad granaatõunad |
Soolajärve
juures tegime (foto)peatuse. Järve vesi ei ole soolane. Nime olla
saanud järv nii, et ammusel kaubavahetuse ajastul olla ühe
vanamoori hobune vette jooma
kihutanud,
kallid soolakotid sinna ümber ajanud ning mutt karjunud ja
sajatanud needusi,
et saagu ja jäägugi see vesi nüüd soolaseks.
|
Soolajärv |
Toitlustus
oli meil hästi korraldatud – Salvko lasi ringi käima
hommikusöögimenüü, kuhu igaüks soovitud toidu taha kriipsu
tõmbas.
Seejärel edastas ta grupi soovid üle
interneti varakult
kohvikule.
Võtsime
mõlemad toorsingiga omleti ja musta kohvi, mida nad seal miskipärast
espressoks kutsuvad.
|
Floid kohviku tänavavaade |
Meie
bussi kirev ja rahvusvaheline seltskond oli sümpaatne. Kuid
meie,
teate, oleme poolautistlikud eestlased, nii et välikohviku
kuuekohalisse lauda maandununa tõstsin ma kärmelt liigsed
noad-kahvlid teisele lauale, et kellelgi ei tuleks pähe meie juurde
parkida ja sotsialiseeruma hakata. Oo õudu! Tundub, et tegin
manöövriga teene ka vennasrahvale. Soomlased, kes olid kolmekesi,
kained ja
vaiksed,
hõivasid kiiresti äsjatekkinud
nelja
söögiriistakomplektiga kõrvallaua ja põrnitsesid kaunist
lilleaeda
altkulmu nagu meiegi. Kohe kodune tunne tekkis.
|
Kohviku hoov |
Kuigi
sööklani jõudes oli toit juba valmis, ei ilmunud see piisavalt
kiiresti lauale. Viie minutise ooteajaga sõime Maakaga laual oleva
saiakorvi tühjaks, sest kell oli juba 9 ning me olime omale
hommikusöögikombe külge harjutanud. Ka saiakorvi ei pidanud me
jagama, soomlased said enda oma.
Omlett kõrval oleva tomati,
kurgi, sibula ja juustukuubikutega nägi hea välja. Maitses
ka hästi. Uurisin
Maakalt, kes on Seltsimees
Munateadlane, et mitmest munast meile serveeritud roog
võiks koosneda. Maakas
arvas, et kolmest ja selles küsimuses julgen
ma teda usaldada.
Edasi
oli tunde
mägist
bussisõitu,
Tara kanjonini. Tara
kanjonist suurem on vaid USA Suur Kanjon. Pool
bussist tukkus ja Slavko rääkis vaiksemalt. Küladest,
mida me läbisime, rohkem
või vähem kuulsatest
inimestest, kes seal elavad või elasid. Nt Novak Djokovici vanemate
koduküla nägime.
Tara
kanjoni juures lükati meid bussist välja kõrge kivi- ja puittrepi
ees, mis viis zipline-i platvormile
(kas
see võiks eesti keeles olla trosslaskumisrada...). Tross on 1050m
pikk ning saavutatav maksimaalne kiirus küündib kuni 120 km/h.
Oleneb ilmselt kasutaja massist. Maakas ronis trepist üles
hasartselt kui tõru silmanud
Scrat ning vuhises peagi üle kanjoni.
|
Tara kanjoni sild |
Kehitasin
nõutult
õlgu ning lonkisin üksinda
sillale. Või
nii ma arvasin. Lihtsalt
silla asemel
sattusin
maailma servale, kus kadusid vanad tähendused ning sündisid uued.
Üks
neist hetkedest elus, mis jääb.
Vaata,
seisad üksinda, inimesi märkamata, seal suure ja sügava kanjoni
silla peal ja tunned, et hing
on kinni.
Kuigi õhk on karge ja puhas kui lapsepõlve hommikute kaste murul.
Või oktoobrikuu esimene lumi.
Allpool
laiub kuristik, mis võiks vabalt olla Ajalugu
ise
- sügav ja täis mälestusi ajast, mil ühelgi
Maa olendil ei olnud veel
kombeks
kirjutada ega koopa seinale joonistada. Kuid
graveeritud on sinna siiski. Maa enese ajatud palgejooned, millest
iga pragu, kurv, kivinukk ja peegelduv värvitoon jutustab midagi
miljonite aastate muutustest.
Kuristikus
voolab selge
sinine jõgi,
mis meenutab veidi Maaka
juttu peale õhtust veini –
pisut tõtlik, käänuline ja kohati täiesti arusaamatu.
|
Tara sinine jõgi, sillalt |
“Ei
olnudki nii palju adrenaliini kui ma lootsin” teatas
sillal
kohatud lennuretkelt
saabunud
Maakas.
Nunuh.
Enne
kui ma jõudsin midagi
vastata,
toppis üks asiaat talle kätte oma telefoni ja palus pilti teha.
Maakas siis tegi. Proua jäi rahule. Terve
hulk asiaate tundukse üksinda reisivat.
Inimesed
pöörduvad
meid kaht seirates
alati Maaka poole. Kardan,
et
mu pilk ütleb, mida mõtlen: "don't
you have any friends? Here, I'll give you five bucks, go buy yourself
a selfie stick."
Hulkusime
sillal ja silla ümbruses veel pisut ringi, külastasime prill-lauata
WC-d, mille hinda ma ei tea, sest Maakas tegi välja ning suundusime
tagasi bussi poole. “Ei ole vaja olla see tropp, kelle järele kõik
ootavad,” ütlesin ma Maakale. Me ei olnudki. Mitte kordagi, alati
õnnestus eelviimastena läbi lipsata.
Järgnes
veel hulk bussisõitu. Nüüd juba Durmitori rahvuspargi suunas.
Täitsime
oma hilise lõunasöögi soovilehe. Tellisime
mõlemad valge lihaga jõeforelli grillitud köögiviljadega, sest
olime eelnevalt kokku leppinud, et me ei lahku Montenegrost kala
söömata. Maakas võttis ka Montenegro stiilis Kreeka salati, mis
tähendab, et oliive ei ole ja juust on riivitud, kõik muu on sama.
Kuulasime
Slavko jutte linnadest ja küladest, mida läbisime ning vaatlesime
vabakäigu lambaid ja veiseid. Kadakastel
rohumaadel. Neil
sisemaal ongi
kombeks
loomad hommikul “lihtsalt õue lasta” ning õhtuks tulevad koju.
Olles vahepeal naabrite kapsaid söönud, vilja
tallanud ning turistidest
autojuhtidele infarktieelseid seisundeid põhjustanud. Kui Montest
ei saa Õnneliku Lehma Medium Raw steiki, siis ma ei tea, kust
veel.
|
Durmitori põhjamaine loodus |
Jõudsime
Durmitori. Montenegro
võib olla väikene, kuid kliimavööndeid on seal mitmeid.
“Kuule,
jäta see kohaliku asukoha silt ka fotole, muidu on nagu Lahemaa
rahvuspark,” juhendasin Maakat. Sest ongi. Sama floora, sama fauna.
Palmidest, tsitrustest, oliividest ja agaavidest võib sisemaal
vaid und näha ning läbi kuuse- ja männimetsa, kus sekka paar
kaske, ei paista isegi mägesid.
Durmitoris
tšillimiseks jäeti meile ca poolteist tundi, millest
enamuse molutasime Musta Järve (mis
on tegelikult sinine)
kaldal erinevaid
pinke ja kive istumiseks katsetades.
Sest sealt paistsid ka mäed. Lahemaa looduses
rändamine
meid (ja soomlasi) väga
ei erutanud. Erinevalt Uus-Meremaa ja
Aasia turistidest.
|
Black Lake |
Jõudsime
kohtumiskohta, kust Slavko meid üles korjama pidi, üsna vara.
Looduse asemel vaatlesime mööduvaid turiste. Peagi tulid meid
lõbustama 2 teismelist krantsi, kellega veidi mängisime.
“Mulle
tegelikult koeraila väga ei meeldi,” teatas Maakas end grimassi
saatel puhastades ja
kutsikaid eemale peletades.
No shit, Sherlock! Igaks juhuks ei hakanud uurima,
kelle ila ta eelistaks, sest vahel inimesed vastavadki kõige
idiootsematele küsimustele ning peale seda võib olla raske neid
endise pilguga vaadata. Noh, nagu kolleege peale ööbimisega
suvepäevi.
Durmitorist
viidi meid lõunale linnakesse, mille nime ma paraku jälle ei
mäleta.
Pubis reserveeritud laudu nähes pidin Maakat istekoha
valikul taas korrigeerima. “Istu laua serva, nii ei satu vähemalt
ühele poole meid võõraid inimesi,” sisisesin. Maakas kuuletus.
Kuid bussiseltskond oli meid päeva jooksul piisavalt tundma õppinud,
nii et keegi isegi ei üritanud meie kõrvale
istuda.
Maandusid kui mesilassülem laua teises otsas.
Beebiforell
oli hea, tõesti
valge lihaga;
miinusküljeks grillimisel selgroo küljest eraldunud roided e
kalaluud. Ma otsustasin, et kuna me oleme nagunii juba
paariaseisundis, siis ei pea ebamugavusele filigraanselt
söögiriistadega lähenema ning kasutasin luude noppimiseks ja
taldriku servale sokutamiseks lihtsalt näppe. Maakas
annetas mulle ka pool oma Montenegro-Kreeka salatit.
|
Ostrogi kloostri fassaad |
Toitmisele
järgnes taas tunde bussisõitu. Ostrogi kloostrisse.
Poole
seltskonna uinak ja vaiksem Slavko.
Kõvemat häält tegi
Slavko kui mäe sees asuva kloostri fassaad paistma hakkas- hele laik keset mäge. Kloostrini
mäkke sõitmine on klassika stiilis “8 km linnulennult, 80km mööda
mägiteid”. Uskumatult kitsas usjas käänakuline tee, kus meie
väikebuss kurve tagurdamata (ja kohati väljasuremata) võtta ei
suutnud.
Tahtsin
kloostriekskursioonil viisakas ja teiste religiooni osas austav olla.
Ehk üritasin oma püksisääred lukuga lühikeste pükste külge
saada, kuid ei õnnestunud – kogu seltskond tormas eest kui
Valgustunud Usuhullude kamp Püha Meka poole, nii et toppisin sääred
taskusse ja järgnesin, et neid, eriti Maakat, mitte kaotada. Ma
julge
teda üksi ripakile jätta.
Rahvast
oli meeletult.
Ostrog on Ida-Euroopa külastatuim ning maailma
neljanda koha populaarsusega klooster. Nädala lõpus tullakse sinna
massidena, magatakse kloostri hoovis õhtu- ja hommikupalvusteks.
Ka
kloostris pildistamine on keelatud, va “vaated rõdult”.
Ütlesin Maakale, et siin internetist ja rikutud maailmast puutumata jäänud kohas on ka tualettruumid vaid augud kui nõuka-aegsel lauluväljakul. Ma ei eksinud! Ja need olid tasuta, mis on Montes haruldane.
Veel
üks pikk sõit. Tagasi Kotorisse.
Tee peal oli kohvikuga
bensuka peatus, kust me midagi ei tahtnud. Kerge väsimus oli.
Kotorisse jõudsime pimedas ning tagasi Budvasse toimetas meid
sama väikene linnamaastur, mis meid hommikul üles korjanud oli.
Kuna üks asiaat palus Budvas peatust enne lõpp-punkti, röögatasin ka Maakale “välja!”. Autot juhtinud noormees üritas meid
takistada, sest tema ülesanne oli meid maha laadida sinna, kust ta
meid saanud oli, kuid ta lasi meil siiski minna peale selgitust, et
asukoht on meie “kodule” märksa lähem.
“Koju”
jõudsime pisut
enne
kümmet õhtul.
Üritasin Maakale rääkida tiramisu jäätisest,
mis meil esmaspävast saati sügavkülmas on, kuid tema pilku nähes
meenus teadmine, et “igal mõrvaril on perekond, naabrid ja
sõbrad”.
Peale
veeprotseduure vajusime
voodisse, päeva kokkuvõtteks “väsinud, aga õnnelik!”.