By W
Sel päikelisel õhtupoolikul saabusin toiduhõngudest ning turistide lärmist täitunud Tallinna vanalinna, et kohtuda Maakaga. Maakal ei olnudki ülisuurt kübarat, päikeseprille, põlvini kummikuid ega kollast vihmamantlit. Esimese vajadusest olin ma talle rääkinud kuude kaupa, neid ülejäänusid oletasin lihtsalt maakate komplekti kuuluvat. Aga sellest ei olnud midagi, ta on ka normaalsetes riietes tuvastatav.
Viskasime seljakotid hostelisse ja lonkisime linna peale; Aia
tänava Rimisse
vett ostma ja Munga Keldrisse õlut lakkuma.
Öö
Vene tänava Imaginaarses Hostelis (jah, see on ametlik nimi) oli
elamus omaette.
Emakeelse teeninduse puudumine Tallinnas on
nagunii normiks saamas, kuid iidsed
uksed
ja nende hinged olid sama vanad kui hoone ise ning sellest
ajast ka
õlitamata.
Päriselt. Meie
tuba oli välisukse lähedal ja mul
oli tunne, et ses asutuses areneb uus muusikasuund
KUKO: Kriuksuvate
Uksehingede
Kakofooniline
Orkester.
Duširuumis ei läinud vesi alla. Aga see ehk UNESCO pärandi hävitamine, ühes seentega, on vast teenusepakkuja probleem.
Maakat
ei tundunud miski
morjendavat. Kriuksumisele
lisandusid optimistlikud “magan, ära sega!” norsked. Olles
mõnda aega musta
lage jõllitanud, audiotausta
seedinud ja aru saanud, et ma ei naudi seda,
otsustasin end jalule ajada ja sööma minna.
McD ja Hesburgeri
esised olid täis rämpsu, okseloikusid ja sisesed
kodanikke, kes olid eelnevad
tekitanud,
nii et ma optimeerisin käigu vanalinna 24h Prisma kasuks. Üks
lõhevõileib ja lõhewrap kulub öösel ikka ära. Isegi
kui need seletamatutel põhjustel kajaka tunde tekitavad. Sõin need
käigu pealt, nautides vanalinna (kuhu ma õigupoolest ei ole
jalutama sattunud 10+ aastat) ning suundusin tagasi hostelisse.
Voodisse sügelema. Magada endiselt ei saanud: need uksed ja end
orkestri taustal avastanud karaokelauljad ja ... sa saad, mille eest
maksad. E jah, see oli odav, vanalinna kohta. Aga ma olen sellisteks
asjadeks liiga vana.
Pool
kolm nügisin
ka Maakat, et aeg vertikaali tulla ja lennujaama Bolti peale minna.
Bolt maandus pisut vales kohas, kuid talutavas raadiuses ning
lennujaama saime seiklusvabalt.
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. ... meenus lage jõllitades tahes-tahtmata |
Kas lennujaamas enam ema ja lapse tuba pole?
VastaKustutaPole aimugi. Aga milleks see hea võiks olla?
KustutaAlla 18 keelatud vastused saada meilile, ära siia pane.
W
No oleks jäleda hosteli asemel saanud kohe end lennujaama möllida:) Ema-lapse rollivaliku osas ei hakka nõu andma!
KustutaAhjaa, ma vahel unustan, et tänapäeval pole asjad nii lihtsad kui vanasti; küsimus on vaid enese identifitseerimises enese arusaamade järele.
Kustutahttps://m.youtube.com/shorts/bXMRPVfXtFg
W
Ma sain idee, järgmine kord lennujaamas identifitseerin ennast kui VIP passi omanikku ja trügin julmalt VIP Lounge. Ma tahaks näha kas nad julgevad transpasslasi diskrimineerima hakata.
VastaKustutaMuide, mis puutub lausesse "Aga sellest ei olnud midagi, ta on ka normaalsetes riietes tuvastatav" siis võib seda kasutada kahepoolselt. Me kohtume W-ga ainult reisidel ja seega korra-kaks aastas ja mu inimeste mäletamise võime on kehvemast kehvem. Ükskord juhtub niikuinii, et ma absoluutselt tuima pilguga tast mööda marsin.
VastaKustutaKuidas see naistudengite sõudepaadi, meesõppejõudude ranna, käterätiku ja isikutuvastuse lugu nüüd oligi.
KustutaNo ja kes selles süüdi on? Vbla aitaks kui sa selle elektrikarjuse ja okastraadi kokku keriks.
KustutaW
Kaur, ma tean seda lugu, aga kui mina mööda aerutaks, võid vabalt käteräti üldse puutumata jätta - tõenäoliselt peaksin sind lihtsalt looduse liigirikkuse esindajaks ja ei viitsiks oma pinnapealsuses liiki ennast määrama hakatagi. Seda muidugi juhul, kui keegi paadis püsti ei tõuse ja kiljudes näpuga näitama ei hakka
KustutaLTallinna lennujaamas on muidu magamispesad. Saab kaane üle pea tõmmata.
VastaKustutaKus neid peidetakse?
KustutaW