Nädalavahetusel käisin looduses.
Pestud, kammitud ja toidetud loodus oli, toideti seal mindki, pesema ja kammima pidin ise.
Tegelikult mõtlesin, et küsiks erinevate it-tehniliste navigeerimisvidinate kasutuskogemuste kohta, nädalavahetuse kogemus oli enam kui põnev. Pikk lugu lühidalt: koht, kuhu sõitsin asub üsna korralikult metsa keskel. Maanteel sattusin samasse paika sõitvate inimestega ühte kolonni, kuid äkki teatas mind abistav seade, et pean kohe vasakule pöörama. Ma olen kuulekas, hälbisin reast, tekitades tagapool sõitjatele tõenäoliselt "mida ta seal ees sipleb?"-hetke ja sööstsin võsavaheteele. Pärast paari kilomeetrit tajusin, kuidas ootamatult vait jäänud juhendav hääl mu telefonist mulle vaikselt õla peale ronis, natuke kõlvatult kõrva näkitses ja sosistas kuumalt: "ma tean otseteed!"
Klassikaline õudusfilmi algus. Pikk käänuline tee võpsikus, kahtlase välimusega purded, varjud ja tolm.
Niisiis, hoolimata faktist, et ma kohale jõudsin tekkis teiste saabujatega vesteldes tunne, et niipalju kui telefone ja navigatsioonisüsteeme nii palju ka erinevaid radu mida pidi kohale jõuti.
Waze, google maps, autode GPS-id. Ma ei tea, ehk on veel midagi, aga paljud kurtsid, et tee oli "huvitav".
Aga ükskord algab aega,
Kus kõik navid omavahel
Lausa lähvad üksteist lööma
Lausa lükkama radadelt
Ma otsin oma paberkaardid välja, mis muud.
Ma kasutan vaheldumisi google, Regio ja maa-ameti kaarte. Jah, kõiki kolme korraga. Maa-ametilt eelistan reljeefiga põhikaarti.
VastaKustutaAga see ka ei aita. Eile jõudsin tupikusse. Olin pikalt metsateed pidi sõitnud, kui ette tuli "tellis" ja "eratee". Kuidas ma selle ette pidin nägema...??? Ma pressisin end läbi sealt, aga imelik tunne oli. Tagasisõit oleks olnud umbes pool tundi ringi.
Suletud erateed ongi kõige suurem probleem minu jaoks. Iial ei tea, kas kaardil olev tee, ükskõik kui suur, on päriselt ka avatud või ei. Teed on erastatud nii, et avalikud ja eratee jupid vahelduvad. Vanad küladevahelised teed on maha müüdud või erastatud, ilma servituutideta. Esimene ring uusi omanikke austas vanu tavasid. Aga siis pärandasid või müüsid nad oma maa edasi, ja nüüd uued põlvkonnad ei hooli mingist "siin oli juba rootsi ajal rannatee" jamast. Servituuti pole - selge, aed ette ja kurjad kirjad peale.
Ehk minul pole probleem navigatsiooni tehnilises vahendis, vaid selles, et teed ongi suletud.
Ma ükskord tahtsin jõuda Pärnamäe kalmistule, tulles TLN-Tartu maanteelt Jüri kaudu ja minu GPS suunas mind teele, mida paolnud olemas. Ehk tupikusse, kuhu kunagi ehk oli planeeritud ühendustee, kusagil Tallinna vangla läheduses..
VastaKustutaTookord olin vapustatud, kuidas nii võib, aga nüüd ole juba harjunud väikeste segadustega- tundub, et Google mapsnon kõige usaldusväärsem.
Sealsamas Nehatus on uus Väo ringmik (ringikujuline ristmik) ja Iru liiklussõlm. Selles viimases eksin ma igal teisel korral ära. Ehkki ma peaks seda tundma ometigi...
KustutaKui teil on aga tunne, et saate navigeerimisega hakkama, siis võtke mängus uus tase ja sõitke Tallinnas jalgrattaga!
Jajah, videomängu moodi elektroonilise kargu abil navigeerimine tõesti on."Game over" pole veel ette tulnud, aga põhimõtteliselt "keera tagasi ja alusta uuesti" - stiilis hetki ikka juhtub.
VastaKustutaMa olen näinud potikaane peale maalitud "sissesõit keelatud" mörke erateede otsas, neil kindlasti pole mingit kohustavat jõudu. Samas kes ikka pahura maaomanikuga õiglust taga ajada tahab. Lisaks võib, kui ma seadust õigesti mäletan, tarastamate eramaal olla valgel ajal ja jala, kuid mitte autoga.
Seda probleemi märkasin ma esimest korda Peipsi ääres. Justkui on järv, aga ligi ei saa. Nüüd on see nakkus levinud nagu kärntõbi rebase tagumikul.
Ma vaatan reeglina enne sõitu marsruudi valmis, jätan olulisemad pöördekohade meelde ja sõidu ajal vajadusel ignoreerin GPS-i. Tõrgete tarvis on ka paberil atlas ühes. Aga teisalt vahel puhtalt lustist sõidangi GPS-i järgi, isegi kui suunab jaburatesse kohtadesse. Elu on seiklus. Eratee silte ignoreerin siis, kui need on ümbersõiduks väga ebamugavasse kohta pandud, sõidad näiteks mitu kilti ja siis on järsku silt, nii et peaks jälle mitu kilti tagasi uhama. Fuck that. Püüan muidugi vaikselt ja viisakalt seal liigelda, aga mingeid mega ringe keeldun tegemast. Seni pole maha lastud.
VastaKustutaLiis
Looduses liikumise reeglid - mida tohib ja mida ei - on väga udused. Selle kohta on kirjutatud tuhat diplomitööd, olen mõnda lugenud. Järeldused on:
VastaKustutaa) reeglid on segased,
b) avalikku huvi peaks esindama kohalik omavalitsus, kel puudub selle jaoks nii võimekus kui huvi,
c) kokkuvõttes kel raha, sel õigus.
On veel riigikontrolli aruanne kallasradadest ja nende ligipääsetavust - loed ja nutad. Seadus on, isegi kallasrajad on, aga kasutada neid ei saa, sest kõik ligipääsud on kinni.
Keskonnaamet ja Muinsuskaitseamet on analüüsinud ligipääse looduskaitse objektidele ja kinnismälestistele. Sama - seadus nõuab ligipääsu, praktikas on kõik kinni.
Eramaal on omanikul üldiselt absoluutne õigus. Ta võib öelda, et tohid siit läbi minna või viibida ainult lillelises kleidis, külg ees, ja "Internatsionaali" lauldes. Selle vastu peakski töötama tee kasutamise õigused - servituudid. Need jäeti erastamise ajal (199x) tihti seadmata, sest kesse viitsis. Või siis sai valla ametnik veidi meelehead.
Vaevalt, et ametnik meelehääd sai, küll aga vald võitis rahaliselt, kui teed mõõdeti omaniku maade sisse - ei pidanud talviti lahti ajama. Ma pole kursis, kas servituutide seadmise aegu pidid kõik asjaosalised notariaalselt allkirju andma, mis mõnel juhul võis olla võimatu - endise omaniku järeltulijad olid maailmas laiali, siis oli võimatu nendega ühendust võtta /asju ajas reeglina nende sugulane kodumaal, kel suht suva, mõni ehk mõtles, et saab tänu asjaajamisele ise tänutäheks päranduse kätte - lihtsam olnuks ilma servituudita tagasi mõõta.
KustutaMul õnneks on ligipääsud kinnistuosadele kõik olemas, kuigi jah, hirm hakkas, kui vahepeal aasta-paar tagasimaa-amet "omavoliliselt" kinnistute piire õgvendas - et äkki liigendas tee heinamaale ja metsa naabri krundi sisse. Vat siis oleks ma puhta jamas olnud.
Mu teine, kahekordse kõrgharidusega, naaber ajas tagastamise aegu servituuti taga, et saaks mu maja eest oma põllule raskete masinatega (tegin isegi kaupa, et okei, selle eest pean mina üle sinu krundi oma metsa saama jalavaeva vähendamiseks - aga kussa tema maad tohid tallata!!! ) , kuigi tal oli omal see sissepääsuvõimalus olemas - ta nimelt oli oma vennaga nõukogude ajal kiviaia ehitanud - sellepeale ütlesin talle, et lammuta oma kiviaia mulk laiemaks ja saadki oma maale suurte massinatega, miks pean mina nende roopaid ära siluma? Samas ajas ta sellist juttu, et maa puhkab (nüüd juba pea kolm aastakümmet, et tegevpõllumehed, kes mult maad rendivad, irvitavad tolle jutu peale), et nõukogude ajal need traktorid ja kombainid olid maa nii ära tallanud. Esiti ta vähemalt niitis iga aasta, nüüd vohab ohakas seal - too pidi olema hea meetaim... Ja kui tuul sealtpoolt puhub, lendab kõik see seeme isegi uksest-aknast sisse nagu paplite õitsemise aegu.
Raisakull
Meil oli tee avaikus kasutuses (kuigi nö teealine maa oli minu jagu), see tagas, et talvel aeti tee lahti ja kevadel hööveldati ning vajadusel toodi pisut kruusa peale. Valdade liitmisel leiti, et nemad enam seda teed avaliku teena ei tunnista ja hööveldama ega lappima ei hakka, maa-ameti kaardil on tee endiselt avalik, aga vald ütleb, et ega ikka ei ole küll, vaadake ise, kuidas saate.
KustutaHea, et lundki lükatakse. Möödunud talve alguses sahamees vahetus ja sahkamine oli väga nigel, hiljem läks asi paika. Mine tea, mis tulevik toob.
Ma ei viitsi teisi asju kasutada peale guugi kaardirakenduse, mingi iidvana Regio atlas on ka ja mulle täiesti piisab. Paar väikest naljakat valesse kohta märgitud sihtkohta on olnud a la Lasva raamatukogu asemel sattusin põllumeeste garaaži taha 😀
VastaKustutaEramaast, et emamõisa tagumiste piirinaabrite metsaostjad keerasid mitu sellist s1tta kokku, et selle yle ei imesta ainult nõukaajal yles kasvanud inimene. Nt sõideti tee tagumine ots ja maaparanduse peakraav täiesti puruks, jäeti maja hunnik lõhkisi voolikuid, õlilomp ja mitu tyhja õliplänni pluss olmeprygi. Mul oli siis mitu titte majas ja kaugelt käimine, seega ei saanud kuid hiljem hiljem neid asju avastades enam keskkonnaametist ega politseist mõistlikke nõuandeidki. Tänu sellele tegin tolle väga suure tyhjakslõigatud krundi hilhjutise ostjaga tee kasutamiseks servituudilepingu ja ytsin notari juures, et KUI nende uue truubiga mõnusat metsateelõiku mööda rallihuvilised kimama hakkavad ja meie juures nt põllud sodiks sõidavad, siis panen ma meie tee kinni ja võtme saab ainult see, kellel mäe taga maja on, teised helistagu, kui vaja on. Paar aastat tagasi muidu ronisid sinna NATO õppustele tulnud briti soomukid ja mdg jäid metsa väljavedajate tekitatud rööbasmylgastesse kinni. Mu vennal on tolle metsatee kohta veel igasugu omi lugusid ka, see on kõik väike ja täiesti mõistetav osa põhjustest, miks paljud inimesed oma teedel sõita ei luba. Oleme jah kurjad ja halvad, sest millalgi saab võõraste inimeste tagant prygi sh suurjäätmete ja vanaõli kraamimisest, rallitajate allaaetud koduloomade matmisest, kruusavarastamisest jms kõrini. Kinnistuid on mdg igasuguseid, meie lugu on selline.
Kauril on õigus ka kaarnal on õigus.
VastaKustutaImeline maailma, ma ütlen.
Ja lausega "Aga teisalt vahel puhtalt lustist sõidangi GPS-i järgi, isegi kui suunab jaburatesse kohtadesse." samastun sajaga!
On võimalik panna tee algusesse silt "siit ei saa läbi, palun mine paremalt suurt teed pidi ringi". Minu pühapäevane keelumärk oli keset metsa.
VastaKustutaKallasradade ja avalike veekogude ligipääs on valla / KOV kohustus. Kohustus!!!! Nende asi on leida viis, kuidas külastaja saab mere või järve äärde ilma maaomanike õigusi rikkumata.
Probleem on selles, et seaduslikke, liikluses kasutatavaid keelumärke ei saa lihtsalt niisama panna, selleks peab olema (ma ei tea kelle) luba. Luba on raske saada.
KustutaViisakas, teistega arvestav inimene paneks muidugi tee, mis ei hargne enam kuhugi ja mis viib läbi tema eramaa, kust ta teisi läbi lubada ei taha, otsa kasvõi sildi, mis seletab asja. "Kolme kilomeetri pärast enam edasi ei saa" või midagi.
Viisakaid teistega arvestavaid inimesi on tegelikult palju. Nii teede sulgejate kui läbisõitjate hulgas. Paraku üks tõrvatilk ja meepott, eksole.
Kallasrajad ja avalikud veekogud - siin tõesti ei saa omanikul olla voli ligipääsu või läbipääsu takistada ega teiselt poolt läbi liikujal lagastada. Nõme, et seadus on, aga täitmine on kuidas jumal juhatab (sünonüüm lausele "midagi ei toimu").
(Targutan)
Kallasrajale _mineva_ ligipääsu võib maaomanik vabalt kinni panna.
KustutaMuidugi pannakse ka kallasradu kinni. Kui on raha, ehitad näiteks sadama endale. Aga seda on harvem. Enamasti on probleem veekogu juurde pääsemine, mitte selle kallast pidi liikumine.
Üks teema tuleb kas tuleval või ületuleval aastal eriti teravalt päevakorrale - maamaksu tõus.
VastaKustutaVat siis alles hakkab nalja saama - tuleb kurbtusega tõdeda.
Kuigi jah, kõike saab mõistusega võtta, aga mõnda ei saa isegi seewaldis parandada.
Raisakull
Siis tuleb maa rohkem teenima panna.
KustutaAga ikkagi on valus oma tuludest ära anda suurem osa kui seni... nafta on kallimaks läind, masinate jupid, oma tagumik kangemaks ja ravumid kallimaks...
Liiklusmärkidest kinnipidamisest siinkohal üks seik. Remargiks.
VastaKustutaMeie küla tee otsas on liiklusmärk: "Piiratud kiirus 310 km/t". Meist keegi pole kohanud veel ühtki liikluseeskirjade rikkujat.
Õhutõrje peale te pole mõelnud? ;) kimavad muudkui yle hoovi, nii et taevas must, onju!
Kustutaõhutõrje kõik ukraina hüvanguks ;), ei saa siin enda peale mõelda.
KustutaNo mis, 310 kihutamist ei saa igayks endale lubada, kindlasti on luuravad t1blad. Naato omadel on alati aega kyll. :)
Kustutategelikult on see kurb, see NATO-l aega küll.
KustutaMiks kurb? Meie kandis käiakse vahepeal "pimedaid" vene lennukeid eskortimas, teil päälinna lähedal peaks rahulik olema.
Kustuta"Meist keegi pole kohanud veel ühtki liikluseeskirjade rikkujat"
VastaKustutaNo te lihtsalt ei näe neid. Viuh! ja ongi lännu.
jaa, seda võivad need igat värvi teel liikuvad jutid tähendada küll. ja meie narrid mõtlesime, et kratid ;)
Kustuta