Paastuda on hea.
Nii ju öeldakse.
Pärast paastuaega, räägitakse, olevat vahepeal enesele keelatud mõnu võimsam. Tugevam. Igal võimalikul moel parem.
Kes paastub magusast, et pärast paastuaega ka vähemast maiusest küllalt saada, kes seksist, et hiljem seda suuremat lähedust tunda.
Sestap pole ma siiani suutnud endale selgeks mõelda, mida tähendab näiteks paast, mille sisuks on vihast loobumine. Kui paast läbi saab, on vihastamine teravam ja lööb vere rutem keema?
Mina paastu ei pea.
Paast peab mind küll.
Üks pisike hüljatud paastujupike tuli mu juurde ja kurtis, et paastude väljamüügilt võeti kõik järjest ära. Lihapaast ja magusapaast, netipaast ja pidude paast - kõik krabati endale. Teda ei tahtnud keegi.
Mina ka ei tahtnud, aga juba oli ta oma takjapihud mu seelikusappa surunud ja nii ta mul juba nädalaid järele lohiseb.
Praeguseks on pisikesest kribust kasvanud Sisyphose kivi vanem vend, mida seljaga tagasi hoian, et ta mind enda alla ei rulliks.
Rõõmu paast.
Ostke ära. Uuriketti temast ei saa, aga kapsatünni vajutuseks jagub pisemale linnale....?
Postitused
Minul paastu mõte selles,
VastaKustutaet kui ma olen mölisenud,
siis ma häbenen ja paastun.
Ei mõlise mõnda aega avalikult.
Nagu näed, mul sellist pidurit pole.
VastaKustutaEi häbene ja muudkui lamisen.
Ma lugesin väheke valesti pealkirjas oleva "paast" asemel "paavst"...
VastaKustuta...võib ka lopsakale peremehele...
VastaKustutaAina paremaks läheb..... mida teeb lopsakas peremees paavstiga?
VastaKustuta