Vabandust, ma pidin selle peast välja kirjutama. Kes Karlssoni-raamatut lapsest saadik armastavad, jätku parem lugemata. Tõsiselt!
Hästi paha oli olla, sees keeras ja tuba ei olnud enam ammu nii soe, et võiks jalad teki alt välja sirutada. Vastu rinda tõmmata jalgu ka ei saanud, kõht segas.
Ega see ei olnud esimene selline hommik. Kojutoodud viskid olid läinud aina odavamaks ja õhtusöögid aina hilisemaks ning rasvasemaks, kuidagi pidi see tunda andma.
Karlsson võttis oma tahtejõu riismed kokku ja hiivas end kamina ette. Praht kaminas süttis esimesest tikust, hea seegi. Õnneks oli korvis veel natuke puid, jahedus taganes kiiresti. Justkui oleks soojus midagi Karlssonis üles sulatanud hakkas ta toast pitsakarpe ja kohvitopse kokku korjama, paar tühja klaaspudelit, mis jala ette veerema sattusid viskas ta prügikorvi teiste samasuguste otsa.
Peaks korvi ka tühjaks tegem.. ah, hiljem...
Pahnakuhi kaminas põles kiiresti. Natuke sahmas tuppa kibedat paberipõlemise suitsu, korsten ootas ammu pühkimist, aga küll jõuab.
Seda mõeldes tabas Karlsson end äkki pisikest prisket käelaba lehvitamast. Oh, nooremana, siis..
Ei tea, kuidas Väikevend elab?
Mõte oli nii ootamatu, et Karlsson ehmus. Kui mitu aastat oli tal õnnestunud ilma endale haiget tegemata elada?
Ei tea, paarkümmend kindlasti. Need olid peaaegu rahulkud aastad, võimalik, et pisut üksildased, kuid head ja rahulikud.
Nõudis pisut pingutust, et seda mõtet uskuda, kuid Karlssonil oli olnud aega harjutada.
Aknast paistis katuste meri. Merevaade, Karlsson teadis, et merevaade on hinnas. Katuste meri on ju samuti merevaade?
Peaks natuke ringi lendama. Puid on vaja juurde tuua ja söök tahtis tellimist. Korstna kõrvale ei tulnud ükski kuller, Karsson tellis toidu enamasti kohapealt või lasi kulleril kuhugi põiktänavale tulla. Seal ei olnud enamasti passijaid, sai rahulikult oma pizza või burgeri kätte. Kullerid olid niikuinii mida iganes näinud.
Õhk oli karge, niisama ringi tiirutamise isu Karlssonil ei olnud. Vana tuttavat marsruuti pidi...pagan, täna otse ei saanud, kahe kvartali kaugusel oli üks põiktänav tellingutega kinni padud. Vastik, kui nii tehti, ammu juba ei olnud muutused Karssonile meeltmööda. Ega muutused ei olnud talle niikuinii kunagi eriti meeldinud, mis seal ikka keerutada. Nüüdki... pidi valima teise tee, läbi kõrvaltänava.
Karlsson ahmis õhku, mälestused lõid nagu rusikas rindu. Ta oli siin tänaval käinud, ta oli siin väga palju käinud! Kusagilt mälestuste põhjast tundis ta aknal jahtuvate kaneelisaiade ja lihapallide hõngu, kostis kutsika klähvimist, Ville ja Rulle kobavad sammud, Väikevenna...
Väikevend! Selle tänaval ta elas!
Kunagi vähemalt elas, praegusest ei teadnud Karlson midagi.
Miks mitte teada saada? Vaevalt ta enam samas kohas elas, Karsson oli kindel, et tuttava akna taga käib võõras elu. Mida paha sellele pilgu viskamine teeb?
Karssoni keha tegi seda, mida aastakümneid tagasi sadu kordi enne. Aken oli jahedast ilmast hoolimata avatud.
Lipsti. Jalad leidsid põranda, natuke rahutut sahmimist kardinaga ja ...tuba oli peaaegu samasugune. Osa mööblistki oli kindlasti sama, põrandavaip tundus pisut kirjum, külap see oli uus.
Laps, kes voodil istus ja Karlssonit suurte silmadega vaatas, oli teine. Väike tüdruk, juuksed sassis ja särgirinnal šokolaadiplekk...
„Kes sina oled? Kus Väikevend on?"
Küsimuse mõttetus jõudis Karlssonile kohale samal hetkel, kui laps kiljuma hakkas. Karlsson tahtis kiiresti aknast kaduda, kuid takerdus kardinasse, kukkus, siples seal kui kärbes ämblikuvõrgus. Ta kuulis, et keegi tormas tuppa.
„Miia, mis juhtus?"
Kohkunud mehehääl ja rasked sammud.
Oli seda nüüd vaja.
Äkki tundis Karllson, et kellegi käsi surub teda vastu põrandat ja kisub keerdus kardinat ta ümbert lahti.
„Kes sa selline oled, mida sa Miiale tegid!"
Karlson vaatas näkku vanale haprale mehele, kelle jõud tuli ilmselt ainult vajadusest kaitsta oma lapselast.
Teineteise näkku vaatasid nad ainult mõne aastatepikkuse sekundi, siis astus vanamees tagasi ja Karsson sahmis end üle aknalaua välja.
Pizza jäi sel õhtul ostmata, viski mitte.
Hommikul oli õues paarkümmend kraadi külma ja öösel enesehaletsusliku vihahoo ajal katki visatud akna ees laperdava kardina vahelt oli näha kustunud kamina ette istudes magama jäänud Karlssoni kössitav hingetu keha.
See on hea :D
VastaKustutaHuh
VastaKustutaKui viimases lauses ära muuta, et "liikumatu" keha, siis võivad vast kõik lugeda.
VastaKustutaMul oli algul lõpp sorts leebem. Näe, väheks jäi.
VastaKustutaahaa, huvitavalt antropomorfistlik lähenemine. Kui ma ise mõtlen, mis tegelane Karlsson on, kui ta peaks raamatu-universumis olemas olema, siis pigem triksterjumal: süüdimatu, aga loominguline, saab nalja ja saab pahandust. See ei välista, tõsi küll, surelikkust, triksterid surevad ikka vahel (aga kipuvad ka surnust üles ärkama, sest nad teevad ju üldse igasugust pättust ega järgi reegleid).
VastaKustutaKui ma väike olin, siis oli mänguasjadel mu meelest elu ja hing. Täiesti tavaline surelik elu ja kaduv ühekordne hing nagu kõigel elaval, seepärast on ka muinasjututegelased mu jaoks surelikud. Surematus oleks karistus.
VastaKustutaParim selle sügise lugu! ma ei tea, kuidas sa neid teed? Minu mänguasjadel oli samuti oma elu ja hing. Aitäh, et seda aitasid meelde tuletada.
VastaKustutaVabandust,
VastaKustutaaga ma ei saa rahuldust.
https://www.youtube.com/watch?v=nrIPxlFzDi0
Rollingud laulavad siin selle jutu lahti.
Informatsioonist ilmajäätutele
Muinasjutudesse jäänutele
Karlssonitele katusel
Väikevendale parteis
PR tibidele medias
Postimehele
Karule
jpt.
Ühesõnaga,
VastaKustutama tahan Kaamost tagasi,
algupärast, sünget ja pimedat
nagu ma oma nooruses lugeda sain.
Seda seatappu, sülti ja verivorsti,
kus J.V. ja Rudolph saabusid õhtul,
ja lapsesuu kilkas vastuvõtjate seast:
Lits autost välja, sest juba siis teadsid
lapsed et Rudolph on emane ja neil on J.V.-ga suhe...
Aga, noh, siinkohal mu pärastlõunane uinak katkes...
miski piiksus ja tuletas meelde, et Jõuludeni on veel 49 päeva.
Poleks uskunudki, et üks lastekirjanduse käilakuju võis tekitada sellise trauma. Samas jälle tuleb tunnistada, et see räägib kirjanduse kasuks, sest keegi ei oska öelda,kui
VastaKustutapalju on läinud tegelasi riiulisse tolmu koguma, keda keegi ei mäleta.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustutaLiiga palju alkoholi on ajule halb, anonüümik :)
VastaKustutaMOTT
Ma ei usu, Ingvar, et see on traumajärgse sündroomi tagajärg. Mul on lihtsalt loomupäraselt päris vildakas fantaasia. Karlsson on lihtsalt tagajärg, mitte põhjus.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustutaMulle meeldis Karlsson kui parandamatu optimist, õigemini meeldib praegugi, aga ma ei leia, et see lugu sünge oleks. Pigem asjade loomulik käik – Lindgren jättis lõppsõna kirja panemata ning otsad lahti, et keegi kirjutaks, mis edasi saab?
VastaKustutaVähemalt ühte kirjanduslikku tegelinskit ei saa enam surematuks, mis iseenesest on kõige õelaim karistus, pidada.
Aitüma!
Karlssoni opimism tuli kuidagi teiste arvelt....mul oli kogu aeg Väikevennast kahju.
VastaKustutaSamas, olgem ausad, oli Väikevennal hulga maad parem (loe: seiklusrikkam) ja meeldejäävam lapsepõlv, kui muidu linnakorterites elavatel lastel.
VastaKustuta