Kreeta reis XIX: katki, kaotused ja kassid

by W

Reede 23.05.2025

Migreen

Hommikul selgus, et Maakas on rikkis. Mitte lihtsalt "väsinud" või "veits halb päev", vaid korralikult katki. Migreen, teatas ta lakooniliselt. 

See on asi, mida ma ise ei tunne. Aga üks tuttav on migreeni kohta öelnud, et see on nagu siis, kui su ajju ja silmamunadesse surutakse seestpoolt žiletiterad, mis võnguvad, valjult kumisevad ja mikromeetri haaval edasi tungivad. Ja vähe sellest - need on ka voolu all. No tore, eks ole.

Me rääkisime päeva jooksul kokku vist neli lauset. "Kas sa tahad midagi", "kas sul on juba veidi parem", "me ei pea homme ju kusagile minema, kas tühistan" ja "kui süüa ei taha, äkki peaks vähemalt vett jooma". Vastuseks kaks jah-i ja kaks ei-d. 

Inimene vajab ju vedelikku, eriti Kreetal, rohkem kui ainult tableti alla loputamiseks. Aga kuna mul polnud soovi, et mind ses žiletipilves veel pussitajaks peetaks, siis ma mitu korda seda ettepanekut teha ei julgenud. 

Mul endal, nimelt, tekib väike peavalu siis kui ma vee unustan, ja seda ma vahel, eriti tööl, palava ja füüsilise koormusega, unustan. Hiljem läheb pea läheb liiter vett, eelistatavalt Borjomi, ja enam kui tund stabiliseerumiseks. 

Kaotused

Üritasin päeva kulgeda nii pehmelt ja hääletult kui võimalik. Pendeldades rõdu, voodi, poe, söökla ja ranna vahet. 

Turule minna ega elektriratast laenutada ei viitsinud.
Idee, et lähen üksinda kuhugi endale jälle mingit musta riideeset valima, ilma et keegi (loe: Maakas) mind selle valiku pärast hukkamõistvalt põrnitseks ja oma seisukohti peale suruks, tundus mõttetu. Sest mõnikord pole küsimus mitte sihtkohas või tegevuses või järjekordses mittevajalikus esemes, vaid selles, kas keegi sind kõrvalt halastamatult kritiseerib ja kuidas sa seda pareerid.

Muidu võtsin oma plaanivälist vaba päeva tõsiselt. 

Vaatasin hunniku filmide recape, YouTube’i esseesid, kus keegi analüüsis kogu filmi struktuuri ja sisu, lisaks harisin end tööalaselt ja siis... 

... sest inimene, ja ma olen inimene, on vahel rumal, toppisin oma nina turgudele. TELEFONIS. Jah, selles samas nutikas, mille ekraan on olematu, mille aku on väsinud ja mille andmeside Kreetal on umbes sama stabiilne kui kunagisel dial up-il.
Aga ma mõtlesin, et miks mitte, võtaks ühe pika positsiooni Nasdaqil. Ilm oli ilus, tuul lõunast, ja Nasdaq pea nädala jooksul käitunud nagu viisakas Saksa turist: aeglaselt, rahulikult ja ennustatavalt.

Kõik oli hästi, kuni Donald "teen jälle midagi šokeerivat“ Trump kuulutas, et USA kehtestab Euroopa Liidule 50% tollimaksu. Justkui roolijoodik Kreeta mägedes, vajutas Nasdaq gaasi asemel momentaalselt pidurit, keeras vasakule ja kukkus. Mina jõllitasin oma telefoniekraani. Olin vaesem. Oluliselt. St mitte ainult rahaliselt. Lollus sai karistatud. Nagu ikka. Miski ei pane sind nii kiirelt ja otsustavalt paika kui finantsturud. Kiristasin hambaid. Vandusin vaikselt, et ei torgi neid turge enne, kui olen tagasi kodustaabis, päris ekraanide juures, kus kõik ei ole kui pimesi morsekoodi tõlgendamine.

Heitsin telefonile veel viimase pahura pilgu ja marssisin randa. Sandaalid näpus, jalad veepiiril, silmad horisondil.  Ja nentisin siis iseendale: filmide ja seriaalide recapid on ohtum meelelahutus. 

Rethymnos on ka hobuseid ja muid ägedaid sõidukeid:

Õhtusöök

Õhtusöök möödus väärikas seltskonnas.
Mina ja kaks kassi, kes olid küll ametlikult kodutud, ent nägude ja käitumise järgi otsustades elukogenumad kui enamik inimesi, kellega ma igapäevaselt kokku puutun. Igati erudeeritud ja vähenõudlik seltskond, kus suhtlus käis vaid pilkude abil.
Jätsin seepeale oma taldriku korraks järelvalveta lauale, läksin ja võtsin ka alustassitäie praeanšooviseid, ühes pea, saba ja veidikese soolikatega. Maitsesid kõigile. 

Mu paleosse aga segas end sisse juustune kartulipudruvorm, millele ma ei suutnud vastu panna. Ilmselt mingi eelmise päeva jääkide teema, sest hommikuti pakuti kartuliliistakaid juustuga või praekartuleid, aga täpselt nii saabki ju parima roa!

Samal ajal mõtlesin, et ... Eestis? Eestis oleks selline asi mõeldamatu. Ei, mitte söök. Söök on meil ka. Aga see elu, see hetk. Istuda hotelli restoranis kasside keskel ja neile praetud kala poetada, ilma et keegi kuskil kriiskaks: “Allergia!” “Toiduhügieen!” “Esteetiline katastroof!” “See on loomapiinamine, soolane asi kassile, mõrtsukas oled!”

Ei, Eestis tulevad reeglid enne elu. Korralikud EL-i vasallid ikkagi. Reeglid, juhendid, sildid, punased sildid, sinised sildid, rohelised sildid, keelud, load. Ja kui keegi julgeks midagi muud teha, siis oleks tal peagi seljas sotsiaalmeedia kisa, mõned ettekirjutused ja trahvidki. 

Aga siin… siin Kreeta sööklas lihtsalt oli nagu oli. Oli elu. Oli moment. Oli kass. Oli inimene, kellel polnud vaja kedagi veenda, et see kõik oligi täpselt nii hea kui see tundus.

Loivasin tuppa tagasi. Maakas oli endiselt sama halvas konditsioonis kui see tundus. 

Aga alati on ju homme...

... ja siis ma veel ei teadnud, aga krdi hea homme tuli see kord. 

Pallimängud, raisus muru ja ei mingit strippi

 Kontserdist on kirjutatud juba küll ja veel, nii head muusikat tegeva bändi esinemine ei saa olla midagi muud kui vaimustav. Või, noh, saab, aga õnneks seekord ei olnud. Ma fännan neid juba vähemalt kolmteist aastat, ei ole nad halvemaks jäänud raasugi, võibolla teatraalsust on juurde tulnud, suuri žeste ja nii edasi. Suur lava, peabki rohkem laiutama. 

Aga särki Dan Reynolds seljast ei visanud. Väljakutäis rahvast oli pettunud, üle poolesaja tuhande nördinud ohke. Võibolla seepärast, et kole külm oli, võibolla seepärast, et lavaesised kallid piletid soetanud publik ei osanud laule kaasa laulda. Pööbel tagapool lõõritas nagu ooperikoor, lava ees ...ei miskit. Peaaegu. Mina olen pööbel, ma küll teadsin sõnu, aga viisipidamise muret mul pole, seega ma lihtsalt tantsisin, siis sai sooja.

Kui sooja- ja sporditegemise jaoks vahepeal publikusse hiiglaslikud rannapallid visati sai nokkida vip-tsooni lennanud palle kommenteerides, et see on kallima pääsmega kaasas käiv boonus. Väljaku keskel puhuti seepeale täis üksildane sinine õhupall, mis seejärel väljaku ülaserva poole rändas.

Ah, ma niisama sapitsen siin. Kade lihtsalt ja ikkagi - särk jäi selga. Mis õigusega? Kliimaminister seebiks!

Kontserdi olmest endast: üks tuttav seal oli kõva kontserdisõltlane, ta teadis teiste taoliste suurüritustega võrrelda ja tema sõnul oli tegu väga hea korraldusega kui publiku poolelt vaadata. Ma usun teda, isegi kempsud püsisid kuuekümnest tuhandest inimesest hoolimata talutavas konditsioonis lõpuni ja see, hoolimata prostast proosalikkusest on igatahes oluline.

Kui ma kontserdilt minema hakates maha vaatasin, tundsin end nagu ema, kelle toas teismelised pinnakaga vahele on jäänud. Kes selle ära koristab? 

Muul teemal: ma olen ema ja ma olen pahane. Pojalapsed lähevad laulupeole laulma ja poeg magas piletite ostmise maha, nüüd on ise paanikas. Kui kellelgi on kaks piletit kuuenda juuni kontserdile, siis ma ostaks need ära ja annaks keretäiega koos pojale üle. Ma võin hästi väikese keretäie anda, sümboolse, kui müüja peaks olema õrna hingega... palun...

Kreeta reis XVIII: Chania

by W

Neljapäev, 29.05.2025

Maavärin

Hommik näis rahulik. Olin enne kuute ärkvel nagu argipäevarutiinis ikka. Aga puhkus oli. Nii et vedelesin veel voodis, silmad kinni ja klapid kõrvas, kuulates Stephen Kingi audioraamatut. Andes endast parima, et Maakat mitte äratada, kartuses, et kui ta ei ärka loomulikul teel, on ta edasisel tunnil sama koostööaltis kui kass vannitõstmise eel.

Aga siis hakkas midagi juhtuma.
Esmalt tekkis tunne, et voodit veetakse üle munakivide. Mingi vana aiakäruga, millel üks ratas puudu ja teisel kumm tühi. Valmistusin juba Maakalt küsima, et mis maniakaalse äratusviisi ta nüüd TikTok-i väljakutsetest leidis, kui voodi otsustas hüppama hakata.
Sain aru, et see ei ole Maakale jõukohane, tegin silmad lahti ja kiskusin klapid kõrvast. Kusagil mürtatas midagi pehmelt, koridoris lidusid mõned inimesed (ma loodan, et need olid inimesed...), paar autosignalisatsiooni pistsid kisama kui herilasepesa nuusutanud kutsikad ... midagi oli valesti.

Siis jõudis mulle kohale: see on maavärin. Täieõiguslik, tummine, aktsepteeritav maa-alune raputus. Ülieksootiline, täiesti ootamatu ja parajalt ebameeldiv. Viskas kortisooli ja adrenaliini lakke küll.
80 km saarest, 70 km sügaval, 6.2 palli nagu hiljem selgus.

Teadustasin oma seismoloogilise järelduse Maakale, raputades teda pisut õrnemalt kui maavärin. Maaka reaktsioon oli ... hmm. See ei olnud lihtsalt voodist tõusmine. See oli momentaalne väljumine. Selline, mille peale isegi kaitseväekutid peale poolt aastat treeningut aupaklikult plaksutanud oleks.

Merevaade ... läbi puu

Muud mured

Maavärin osutus aga ebaolulisemaks sündmuseks kui öine vaikselt toimunud moskiitode söömaorgia. Need tiivulised sadistid olid öösel minus näinud midagi Michelini tärni väärilist ja korraldanud peo. Tulemus oli kui madalama sordi slasher. Siin-seal üle kere olid kerkinud põletikulised mäed, mida ma unes raevunult kraapinud olin, kohati vereni. Sügelemist jätkus päevadeks. Kärnas olen siiani.

Maakat ei olnud need peletised puutunud. Või on ta täiesti tundetu.

Aga nagu sellest veel vähe oleks, siis oli mu peanahk kõrbenud.* Staadiumisse, et puutumisel ja kammimisel ajas mörisema. Selle peale ulatas Maakas mulle päikesekreemipudeli ja teatas resoluutselt: "Määri see endale pähe!“ Määrisin. Sest kui Maakas midagi sellise otsustavusega ütleb, siis tuleb teha.

Rethymno – Chania – Rethymno

Et Kreeta on koht, kus plaanid võivad haihtuda kiiremini kui külm Mythos kuuma päikese all, ostsin ma ettenägelikult Chania edasi-tagasi bussipiletid netist varakult ära. Sest kohad võivad otsa saada ja siis jääd sa bussijaamas lolli näoga bussile järele lehvitama. Tripadvisoris oli nii kirjas. Ja see vastas üsnagi tõele.
Peale piletite ostmist tuli automaatmeil, et piletite QR-koodid on lihtsalt edevusest ja tegelikult "you MUST print your ticket!". Mida Maakas siis meie vastutulelikus retseptsioonis tegigi. Tasuta.

Asusime ca 2km pikale matkale bussijaama. Määrasin Maaka kaardilugejaks. Google Maps. Ta natukene isegi üritas, aga siis libistas end kohustusest eemale nobedamini kui kalmaar oma tindipilvest. Väitega, et tema ei võta vastutust "kui on kiire ja aja peale minek", sest siis "läheb pinge liiga suureks" ja "võib midagi valesti minna".

Teel nägime midagi üllatavalt meeldivat – vanalinna servas hakkas end just lahti pakkima üks korralik Kreeka turg. Laudu ja varikatuseid kerkis nagu seeni pärast vihma, müügil kõik alates kodusest tzatzikist kuni võltsitud Guccideni, nii et me mõtlesime, et tuleme homme tagasi.

Bussijaama jõudsime õigel ajal, buss väljus õigel ajal. Ja sõitis peaaegu, et otse, mööda üsna siledat maad. Kõik see 60km. Ei mingeid mägiteid! Üks suur ja sirge magistraal neil seal Kreetal ongi. Heraklionist Chaniani. Teeääred täis külasid, linnu, kobarhotelle, õisi ja neid krdi oliivipuid.

Chania: mosaiik hobustest, kalaturust ja kitsastest tänavatest

Chania, saare suuruselt teine linn, laotub põhjarannikul nagu värviline vaip, kootud mineviku ja oleviku niitidest justkui elav muuseum. Bussijaamast väljununa asusime vanalinna suunas kulgema, olles valmis igaks elamuseks, mida üks turismimekaks rabelenud vana sadamalinn suudab pakkuda. Sihiks loomulikul jälle ... vana Veneetsia sadam ja Veneetsia tuletorn, mis olla üks maailma vanimaid säilinuid.

Ent juba esimesel olulisel tänavapöördel jäi mu samm järsult toppama. Pisike, kuid võimas kalalett tõmbas mind ligi kui magnetiga. Värsked, väga värsked anšoovised, sardiinid, makrellid, merilatikad, -ahvenad, kaheksajalad, krevetilised, tursad ja mõned tigedama ilmega tundmatud kalad. Hõbedased ja punased soomused helklemas kui virvatuled. Jõllitasin kogu seda varandust kui juveelipoe väljapanekut ja neelatasin. Ja meenutasin, et meie stuudiotoas puudus pann. Ja et tunde kuumas ei oleks kala enam see. Ja ... Oeh. Ma JÄIN millestki ilma.

Triivisime ostuvabalt vanalinna südamesse, kus meid võttis vastu nahalõhn. Üks kogu tänav oli pühendatud nahast toodetele. Kingad, saapad, kotid, vööd, jakid, tagid, vestid, mütsid, rahakotid ja kõik muu, mida meil vaja ei olnud. Piirdusime taas vaatamise ja nuusutamisega.

Kondasime mööda vanalinna edasi, üritades võimalikult kiiresti tränimüügitänavatest välja murda. Kui see oli õnnestunud, avastasime hobused. Ja vankrid. Esmalt õigemini rautatud kapjade klõbina kivisillutisel, mis kajas vastu vanade Veneetsia ja Ottomani majade seinu. Nii et oli keeruline aru saada, kust suunast need tulevad, kuhu lähevad.

Kindlus ja tuletorn – meh. Turismibrošüüride ja postkaartide värk. Vaatasin seda militaar-merelist ansamblit, kehitasin õlgu ja teatasin Maakale: "Tead, ma ei viitsi neid katsuma minna. Las nad lihtsalt olla, minu päästmiseks ei ole nad kunagi midagi teinud."

Arsenalihooned vahetult enne sadamat

Nii et loivasime mere äärest tagasi sisemaa suunas.

Vahepeal, kuna päike paistis lagipähe, otsustas Maakas hakata ootamatult hoolivaks. Ilmselgelt oli teda häirinud mu peanahk. Nii et ta arvas, et ma vajan peakatet ja hakkas mütsipoode lappama.
"Äkki sa tahaks seda? Või vähemalt samasugust nagu eelmisel reisil, mille ostmise ma sulle ise ära keelasin, ma võin välja teha," pakkus ta, käes mingi üsna talutav müts ja kurat küll, isegi minu maitsele sobiv.

Vaatasin mütsi. Müts vaatas vastu. Meil oli hetk. See oli ilus müts. Mul meeldis see müts.
Aga… "Inimesel peab selgroogu olema," ütlesin ma iseendale. Enesekindla põikpäisusega, millega munk keeldub KFC einest. Ma ei olnud kogu hommiku olnud ilma päikeseprillide ja peakatteta lihtsalt selleks, et nüüd alistuda...

Maakas turtsatas, nagu ainult tema oskab, midagi "peast oled sa juba täiesti soe" võtmes. Aga jäi vait. Ja müts jäi poodi. Ja päike jäi kõrvetama.

Vot vanalinna kitsad tänavad, need olid teine ooper: oh heldus ja pühad päikeseplekid! Kõik need looklevad vahekäigud, kus iga samm tundus avastamisena ... no see oli minu Kreeta, minu Chania. Ei tea, kas kõndisin mina neil tänavatel või kõndisid need tänavad minu hinge, kus vallandus vaikne sisemine rõõmus möire.

Edasi navigeerisime end vanalinnast sootuks välja, paraku läbi tränitänavate, mille igas teises ukseavas rippus midagi, mis nägi välja nagu 1993. aasta Eurovisiooni kostüümide laojääk. Järsku jäi Maakas äkitselt seisma.

Ma pöörasin pilgu sinna, kuhu tema silmad olid naelutatud, valmis sarkasmiks. Aga ei, seal rippuski täiesti normaalne kleit. Mittemutilik, mittemaakalik. Ei mingit veidrat krooget, värvilist lillemustrit, mummusid või totraid varrukaid. See kleit oli normaalne.

"Vaata aga," ütlesin ma, üllatus ja heakskiit mõlemad mu hääles kenasti kihiti. "Sul on veel lootust. Ja mis veel üllatavam – maitset."

Maakas torises midagi ebamäärast nagu keegi, kellele just kompliment tehti aga kes pole sellega harjunud ega tea, kas peaks selle peale nüüd tänama või taganema. Kleit jäi esialgu siiski sinna rippuma, kuid mõlemal meist oli korraks tunne, et oleme sattunud paralleeluniversumisse, kus Maakas teeb häid moevalikuid ja mina pean seda tunnistama.

Pisut väljaspool vanalinna, just seal, kus turistilõksude sära hakkab tuhmuma ja tänav muutub jälle tänavaks, mitte suveniirikaubanduse filiaaliks, märkasime üht väikest, vaikset ja varjulist söögikohta. Keegi ei üritanud meid varrukast sikutada, keegi ei lehvitanud menüüga, terrassil tundus istuvat paar kohalikku ja see tundus paljulubav.

Parkisime end, tellisime kaks kohalikku õlut, mis ei olnud Mythos, ja portsu lihapalle. Kui viimased lõpuks lauale jõudsid, 10 kaunist pallikest, oli selge, et tegemist polnud sügavkülmast labidaga pannile visatud pätsakatega, vaid värskelt veeretatud ja pannil pruunistatud kreetaliku lihakunstiga. Oregano paitas meeli ja õlu jahutas soojaks keenud sisemust.

Ja me lihtsalt istusime. Pea tunni. Ei olnud vaja palju rääkida, sest seal istumine ja tänava vaatlemine ise oli juba sisu. Vahel peabki korraks maha istuma, et kogu eelnev päev, ehk maavärin, kalaturud, nahalõhn, kleidid, mütsid, varemed, tornid, kirkud, hobused, õied ja kõverad tänavad saaks korraks settida. Nii me siis molutasime ja seedisime – nii lihapalle kui muljeid. Ja see oli kena. Miski, mis ei vaja jäämiseks fotot ega postkaarti.

Aga lõpuks hakkas Maakat painama see rippuma jäänud kleit. Ilmselt olid oreganosed lihapallid aktiveerinud mingi sügava sisemise tungi, sest ta teatas äkitselt, et kui me suudame end kuidagi tagasi selle konkreetse kleidini navigeerida, siis tema ostab selle ära.

Mis minul sai selle vastu olla? Kui inimene lõpuks näeb tükikest rõivast, milles ei kajastu memmede klubi külatantsude järelmõju, tuleb tal lasta see ära võtta. Ja imede ime, navigeerimine, puhtalt mälu pealt, mis muidu kulmineerub tavaliselt sellega, et me seisame tupikus ja süüdistame kaarti, õnnestus seekord imetlusväärse sujuvusega. Kleit oli alles ja ootas ja Maakas sai selle! Noh, me olime vähemalt midagi jätnud Chania linna majanduse vereringesse, mitte teinud vaid jalajälgi, mis ajaloolisi tänavaid tolmuks kulutavad.

Tagasi bussijaama. Õigeaegselt väljunud bussile.

Õhtu: error

Bussis, kus individuaalset konditsioneeri sulgeda ei saanud, ehk veidi jahe hakkas, viskas Maakas paar lauset. Need ei olnud halvad laused. Nad olid lihtsalt... eee... errr... noh, nagu keegi oleks omas mullis flegmaatilise koaala puust alla kiskunud ja talle kausist papaia-ananassisalatit pakkunud. Nii mõniteist korda järjest, mis siis, et mitme aasta jooksul. Mul tuli error sisse. Sinine Windows 95 "ei protsessi ära" ekraan sisemuses.

Mitteoliivivein ja taas paleo õhtusöök olid täitsa protsessitavad. Õhtust liha oskasid nad seal hotellis hästi teha.

Vastu ööd läksin Rethymnosse uitama.
Vaikus linnas oli paks nagu kreeka jogurt, aeglane ja kahtlustäratav, vastu südaööd oli kogu pensionärihooajamelu kadunud ning tänavail liikusid vaid (töölt koju minevad?) kohalikud. Ja kaklesid kassid, keda seal hulgi leidus. Kusagil kaugel klirisesid pudelid, kostus muusika- keegi kusagil veel siiski ei maga.

Kusagil viienda vasakpöörde ja teise "äkki siit on tuttav“ nurga järel sain aru, et ma ei tea enam, kus ma olen. Mitte et mul oleks enne seda just kaart peas olnud, aga seni oli vähemalt illusioon suunatajust. Nüüd… noh, ütleme nii, et korraks tundsin end igati eksinuna. Telefoni ja Google Mapsi siiski taskust kaevata ei viitsinud.

Aga siis!
Järsku, täiesti vaikses ja tühjas Rethymnos, seisin ma silmitsi inimsuuruses blaseerunud ilmega jänesega, kes nägi välja nagu keegi, kes just töölt vallandati ja kelle viimane lootus oli turistilt suitsu lunida.

Ma istusin ta kõrvale.
Vahel on elus vaja istuda vaikiva jänese kõrvale, et oma peas mõned legoklotsid taas õigesse järjekorda suruda. Mitte et mul kohe kõik paika oleks loksunud. Aga see jänes – tema kohalolekus oli midagi... ausat. Mitte sõbralikku, aga ausat. Ja kui sa oled väsinud ja su sees on väike süsteemikrahh, siis see on hea algus süsteemiuuenduseks.

Lõpuks, olles jänesega hüvasti jätnud, navigeerisin Google Mapsiga hotelli tagasi. Maps ütles, et hotellini on 3.7km.

* Peanahk põles mul põhjusel, et ma kasvatan tukka välja, ulatub ammu kõrvade taha, aga ette on tekkinud mingi väike seitel, koht, mis seni on karvkatte alla peidetud olnud ja nüüd, üle aastakümnete paljastatuna, ägedalt radiatsioonile reageerib.

Kreeta reis XVII

 
by W

Kolmapäev 21.05.2025

Suur tüng

Juba aprillis, mil Kreeta reis alles horisondil hõljus, olin ma ettenägelikult broneerinud GetYourGuide’i kaudu elamuse: päevatripi Chania linna ja Kournase järve äärde. Või vähemasti nii ma arvasin. Tundus, et kõik on kontrolli all. Kuni…

... teisipäeva õhtuks ei olnud kohalikult turismifirmalt tulnud ei meili, ei sõnumit ega suitsusignaali. Kuulutasin oma kahtlusi nagu Delfi oraakel: meid on üle lastud! Maakas, lootusrikas nagu ikka, üritas tuju üleval hoida "äh, ootame hommikuni, äkki nad saadavad midagi veel“. Ei saatnud.

Pärast hommikusööki, mil turismifirma telefon ei suvatsenud vastata, lonkisime siiski vautšeril märgitud ajal märgitud punkti. Seal seistes ning kõiki busse ringristmiku erinevates punktides läbi lipates möödus 10 minutit. Siis 20. Siis juba piinlikud 30, mis andsid mulle õiguse ohata "Noh? Ma ju ütlesin, et see ei ole paranoia." Ainus teadaolev telefoninumber ei vastanud endiselt.

Pärast feilinud ekskursioonikatset lonkisime stoilises rahus kodupoodi. Mitte, et me oleks midagi eriliselt tahtnud, me lihtsalt tahtsime midagi.

Ostsime jäätist, paki üüberneelavaid kuivatuslappe, pesulõkse ja pudeli kohaliku valget veini, mille sildil lehvis viinapuu. Tõenduseks, et see ei ole oliivivein.

Lappide ost oli omaette teema. Selgus, et Kreeta vannitoad ongi ka veepargid. Täpselt nagu Malias, nii ka Rethymnos sai hambad ja varbad korraga pesta. Mina leidsin selle endiselt mugava olevat: säästab aega ja vett. Maakas aga ei olnud vaimustuses. Ta kõõlus vannitoas nagu ettevaatlik flamingo, ise hirmust kaame, sest tema peas keerles üksainus mõte: "Ma libisen, kukun ja murran puusaluu, halvemal juhul kaela." Nii et põrandalapid olidki ilmselt meie olulisem ost Kreetal. 2 ja pool eurot hingerahu, tervete kontide ja edasise mobiilsuse eest on väga hea diil.

Kui esimene klaas kohalikku kerget valget rõdul hinge alla haihtus, otsustasin võtta ette väikese diplomaatilise sõja. Saatsin ekskursiooni vahendanud firmale sõnumi, milles oli segu tragöödiast, solvumisest ja faktikirjeldusest. Nad vastasid üllatavalt kiiresti: poole tunni jooksul tuli teade, et nad hakkavad juhtumit täie tõsidusega menetlema. Muidugi paluti viis päeva kannatust.

Kui veinipudel sai korgi tagasi pähe (mille me küll ära viskasime, sest see sai ka tühjaks), jõudsime mõistmiseni, et üks suvaline tüng ei saa meie elu määratleda ja ei kannata me siin midagi. Ammugi veel viis päeva. Otsustasime, et läheme hoopis rongiga sõitma. Mitte tavalise rongi, vaid mängurongiga, mis hiilib mööda Rethymno vanalinna ja kus keegi kõlaritest teadustab, mis oluline tänav, maja või monument see nüüd täpselt on.

Ka kaktuste õitsemise aeg oli 

Rongipeatusse, mis asus ca kilomeeter hotellist, lonkimine kujunes rännakuks, mille jooksul juhtus kaks täiesti märkimisväärset episoodi.
Esmalt juhtus, et Maakas ostis endale kübara. Valge, laiade äärtega ja kerge, mille eest tuli välja käia kõigest 5.50. See oli ilmselgelt ime, arvestades, et peakatete hinnad sel promenaadil olid keskmiselt 20 eurot ja sealt edasigi. Peaaegu tekkis kahtlus, et tegemist on salakaubaga, kuid kübar ei haisenud, ei lagunenud koost ega süttinud päikese käes põlema. Täiesti kantav ese.

Teine märkimisväärne juhtum leidis aset siis, kui mina tundsin, et elu on liiga lühike, et täis põiega pikalt ringi loivata, veel vähem rongiga ümber linna sõita.
Olin end targu varustanud 2-euroste müntidega, mis on igale maailmarändurile sama tähtsad kui pass või päikesekreem. Seni on mündid mind kohvikutes ühes viisaka küsimisega alati WC-sse päästnud, ka jäävett, isegi sidruniga, on mündi peale pakutud, aga sel korral mitte.

Teenindaja, kelle silmad põlesid nagu oleks ta just näinud, kuidas ma tema mopeedi ühes vanaemaga külili paiskasin, viskas mind välja. Koos mündiga. Koos pahameelega. Koos valju hädakisaga: „THIS IS A RESTAURANT, NOT A TOILET!“ Mis oli muidugi sisuliselt tõsi, aga eee... see restoran oli täiesti tühi. Mitte ühtki klienti, mitte ühtki tellimust, mitte ühtki märki, et tegemist oleks millegi enamaga kui väga solvumisalti potentsiaalse peldikuga.

Jätsime imaginaarsed gurmaanid ja nendega hõivatud teenindaja (ilmselt resto omaniku) sinnapaika ning liikusime edasi kohe kõrvale üsna rahvarohkesse jäätisekohvikusse. Seal läks kõik plaanipäraselt.

Väike tüng

Edasi nii plaanipäraselt ei läinud.
Rong, mis nii flaieri kui peatuse infotahvli järele pidi väljuma igal täistunnil, pani meie silme all saba ja väljus kaksteist minutit enne täistundi.

Mina, kes ma muidu olen küllaltki tolerantne inimene, kui jätta kõrvale pedantsus, puritaanlus, tagurlikkus ja kellaajatundlikkus, olin sel hetkel otsustavalt offended. Sest see juhtus juba teist korda sel päeval ja lõunagi polnud käes.

Otsustasime, et oleks mõistlik end pisut rannaäärselt sisetänavatesse nihutada, et järgmise rongini aega parajaks teha. Kõndisime siis mööda munakive, vaatasime kõikjal müüdavat ühetaolist träni, põiklesime sisseviskajate eest ja samal ajal, mõtteis, veeres suur küsimus: mis asi üldse on Kreeta täistund? Kui rong väljub 12 minutit varem, siis kas järgmine väljub äkki 48 minutit pärast täistundi?

Golfist väiksema auto garaaž, kuhu suurem mahtunud ei olekski

Olles juba korduvalt solgutatud, otsustasime seekord minna varakult tagasi „rongijaama”. Mitte lihtsalt viisakalt vara, vaid lausa 20 minutit enne täistundi, mis tähendas kohalike standardite järgi „peaaegu liiga hilja,” sest kohe selgus, et Kreeta täistund ei ole seotud ühegi astronoomilise nähtusega, vaid toimub hetkel, mil rongijuht otsustab, et inimesi on piisavalt ja rohkem ei ole vaja või soovitud. Nt meiesuguste poolt. Rongi oleks veel täiesti rahulikult 7-8 inimest mahtunud, aga meie ja mõnedki teised, kellel oli juba kannatamatusest ja tüngadest silmalaugude tõmblus tekkinud, tõmbasime ise oma rongiuksed otsustavalt kinni. See oli rituaal, väikest viisi mäss: meie rong, meie uks, meie Kreeta, aga mitte meie kilukarp!

"Kui keegi tahab meie juurde istuda, siis näita talle oma jalgu," ütlesin Maakale. Nimelt oli tema labajalgadel tekkinud midagi, mis esmalt meenutas klassikalist päikesepõletust, kuid lähemal vaatlusel oli eee...., midagi muud. Midagi, mille olemuse selgitamiseks mõni intern oleks esmalt kahenädalast uurimistööd vajanud.

"Ma ei tea, mis see on, aga igatahes töötaks see rahva peletamisel väga hästi," mainisin ma tema tema jalgu silmitsedes tunnustavalt. "Häid taude ei maksa raisku lasta."

Rong, see punavalges turistivedur, väljus sel korral 17 minutit varem. Turtsumata, kuid pisut lõbusalt kolisedes. Ja nii sõitsime me Rethymno minirongil, uks lukus, jalad relvana istme alla peidetud ja olime igati valmis vaateid nautima.

Esmalt sõidutati meid taas ümber veneetsiaaegse kindluse, selle imposantse kivikolaka, mille ehitamisel saadud selgroo- ja muid vigastusi ei jõua ilmselt keegi kokku lugeda. Kindlus, muidugi, magas endiselt oma aastasadade pikkust kivist und, justkui ei olekski seal kunagi midagi verist toimunud.

Edasi jõudsime tänavatele, mida me polnud eelmisel korral näinud, mis on Rethymno pisikeses vanalinnas üsna keeruline, sest iga kolmas tänav on lihtsalt eelmise koopia, ainult pisut teise poe või kohviku või agaavi või õites lehtlaga.

Vahelduseks möödusime koolist, mille aiast löödi meie rongi katusele pall. „Ah siin nad hoiavadki lapsi kinni!” teatas Maakas võidukalt, justkui oleks sõjaluures vangilaagri avastanud. Sest jah, Rethymno oli kesk- ja vanemaealiste linn, lapsi, ka kohalikke, me sisuliselt näinud ei olnudki.

Bussijaama asukoha, mida meil juba homme vaja oli, saime ka teada.

Lõpuks viidi meid sadamasse, kus olid igas mõõdus purjejahid, üks suur praam, üks pisike kruiisilaev, ja õnneks ei ühtegi kohvikut, kust keegi veidikeseks peatunud rongiseltskonnale „fresh fish!” kandikut näkku toppda oleks üritanud.
Ja no muidugi see Rethymno sümbol, mis linnale nime olla andnud – 2 delfiini.

Kokkuvõttes: umbes poole tunniga vedas see päikese käes aurav metallist sisalik meid mõndagi kohta, kuhu jalad polnud viitsinud kõndida. Isegi mina pidin lõpuks tunnistama, et see rongisõit ei olnudki järjekordne läbikukkumine. Ja Maakas – noh, tema on nagunii easily amused.

Õhtu

Peale rongitrippi patseerisime üsna rahulolevalt mööda tuttavat tänavat tagasi hotelli. Me ei ostnud taas midagi. Selle asemel võtsime suuna supermarketile ja hankisime uue pudeli valget veini. Aga olemata korkigi maha saanud, võtsime suuna hoopis merre.

Jahe vesi meid enam ei šokeerinud. Selle asemel šokeeris meid hoopis peldikupaber. Jah, sulle ujub meres vastu vetsupaber. Millega on selline probleem, et see peaks vees üsna kiiresti lagunema, seega peaks kasutaja ka silmapiiril olema ... ja tõepoolest, mõnesaja meetri raadiuses oli paar üksikut suplejat. Reageerisime kiiresti, nagu igasugusele ujuvale eksistentsiaalsele ohule kohane: vehkisime ennast eemale, rapsisime vees ja plätserdasime nagu seda võiks teha vette plartsatanud ilvesed, solberdasime veel veidi ja siis põgenesime tagasi liivale.

Vein, mis meid hotellitoas ootas, täitis oma püha ülesande: rahustas. Mitte küll vastuseid andes, sest isegi pärast teist klaasi ei suutnud me välja mõelda, kuidas kurat see paber just meie teele pidi sattuma. Aga vähemalt lülitas see meie mälestused hetkeks huumorifiltrisse.

Ja siis, nagu see elu ikka käib, oli jälle aeg õhtusöögiks. Mina keskendusin paleodieedile. Mitte sellepärast, et ma oleksin mingi keto-kult(ur)ist, vaid lihtsalt, et süsivesikud olid meil endiselt vedelal kujul.

Õhtule pani punkti klassikaline õlu rõdul ja tänavaelu kommenteerimine: sport, milles me juba üsna head olime.

Sellele järgnes vaikne tubane internetipaus, mille jooksul Maakas suutis kümne minutiga lugeda ette kõik Delfi pealkirjad, ja siis... mulle audioraamat ja mõnus uni. Maakas juba magas nagu oleks keegi talle öelnud, et hea uni on reisi paketihinnas nagu hommiku- ja õhtusöök.

Puhkuuuuus! Misasja, juba läbi...?

 

Wildika porin minu viilimise kohta reisikirja kirjutamisest oli õigustatud ja Lendava Konna küsimus kas me käisime ikka samal reisil, oli täistabamus.

Kirjasaatjad üle kogu maa on mu ukse taga kloppinud ja nõudnud väikeseid räpaseid detaile ning paljastavaid fotosid, mida siis politseiuudistega võrrelda või luubiga uurida .

Pealekauba pole aus kogu lõbu kompra puistamise osas W kanda jätta.

 

Teine reis Katkiste Asjade saarele

Sest esimesest jäi lihtsalt väheks

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et kui te pole just täiskarsklased, peate leidma reisikaaslaseks sõbra, kes on tore ka purjuspäi. Olgu see purjus pea kas siis teie oma, sõbra jagu või, mine sa tea, äkki hoopis mõlemal korraga. Kui nüüd keegi peaks tahtma selle peale jätta kommentaari stiilis „Alkotarbimine nagu täitsa normaalne igapäevaelu osa?“, siis andke takka. Minu maks tänab teid, aga muidu …lahkuge mesikäpa sisepoole hämarustesse.

Meie reis algas Tallinnast, odavast hotellist, mille lopsaka ööelu ja kasina olme kirjeldamisega tuli W krooniku täpsusega toime. Madratsid, millel kõõludes sissemagamishirmu ei olnud ja peldik, kus pesin hambaid mingi võõra meesterahva habemejamisjääkidega täidetud kraanikausi kohal. See oli paratamatus nagu tara ümber paradiisiaia ja me hakkasime sellest tarast just üle ronima. Varahommikune lennujaam, seljakotiga reisija mugavused – pagasiga ei pea sekeldama - ja minu apsakas smuutipudeliga, mille olin kotti toppinud ja pagasikontrollija etteheitva pilgu all ning W kõlavate ohete saatel kohapeal kõrist alla kallasin.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see smuuti jäi õhtusöögini mu peaaegu ainsaks toiduks (mis seletab hilisemast nii mõndagi).

Esimene päev. A Grand Entrance 

Air Balticu lennuki jalaruumile võiks pärast Heston Airlinesiga lendamist hosiannat laulda ja seekord oli meil kaasas ka piisavalt ristsõnu ning me ei kõhelnud neid kasutamast, nii, et lend möödus kuidagi kergemini kui eelmine tripp. Lennujaam, buss, hotell. Soe mereõhk ja kõikjal õied, mäed ja PUHKUS.

Esimene tõrge tekkis hotelli vastuvõtus, kus väga mureliku näoga retseptsionist vangutas pead, ohkas ja ütles, et meie tuba pole veel valmis ja ta peab meile kahjuks üheks ööks pakkuma superior tuba. No ma eiiii teaaa…. Retseptsionisti nägu oli murelik nagu peaks ta meid harjakappi toppima, mine neid turiste tea, äkki ikka ei sobi või nii. Meie omakorda tegime samasugused murelikud näod pähe ja ohates nagu põhjatuule jumal Boreas leppisime selle jõhkra vahetusega tingimusel, et järgmisel keskpäeval saame oma broneeritud askeetlikku kambrikesse.

Kotid üle ukse tuppa, vaate kontroll – meri, teine hotell, supermarket kõrvalmajas ja kaks basseini – ning padinal poodi provianti varuma. Napilt läks, nii kaua pole me oma avanapsu kunagi otsinud. Klassikalise „ära tõin!“ hõiskega saime Lati Patsu lõpuks siiski kätte.

Rõdu. Merevaade. Sõber. Naps. Palju napsu. Liiga palju. Tühja kõhu peale.

Ühesõnaga…Me käisime isegi meres. Ma andsin oma võimet(us)est endale aru ja leppisin istumisega vee ja maa piiril. Me käisime isegi söömas ja ma ei pillanud mitte midagi maha. Mingil hetkel käisin ma duši all ja ma päris kindlasti ei oksendanud kedagi ega midagi täis, aga jah, see on õhtu millest lastele ei räägita, sest emad on alati korralikud jne.

Teine päev. Rethymno, ranna külge õmmeldud linn.

Puhkusel sünnib imesid – hommikul ei valutanud mul midagi.  Sealjuures ei pea ma silmas mitte ainult pead. Puhekuseplaane tehes muutsime minu pärast mõned broneeringud pisut ümber, sest üle tüki aja oli mu jalg enda olemasolust märku andnud ainsal moel mida see loll sink oskas ehk et siis valuga. Vahetasime koguni igaks juhuks (ok, W vahetas, tema on meie aju) ühe füüsiliselt nõudliku retke äbarikule lombakale sobivama tegevuse vastu. Ent kahtlustan Bacardi desinfitseerivat toimet – tundsin end hommikul nagu Pheidippides enne oma kuulsat jooksu, kuigi loogilisem oleks olnud oodata enesetunnet nagu samal vennikesel pärast jooksu.

Linn ootas avastamist.

Enne seda käisime otse loomulikult ujumas. Liivarand, ei mingit tsentrifuugina rullivat lainet ja mitte ühtegi ujujat, absoluutselt raisatud meri.

Vette minnes oli aru saada miks see nii on. Veetemperatuur oli…ee…natuke…eee…karastav. Kui kogu keha vette sai oli seal tegelikult imehea olla, meri on koht, milles ulpides taipasin kõige selgemalt, et inimene, naudi, sul on puhkus! Selline imeline lapselik muretus, tahtsin või ei, näole kerkis napakas muretu naeratus ja silmad uitasid kõikjal ja ei kusagil. W tndis end selgelt samamoodi, olime vees nagu kaks õnnelikku õngekorki ilma vihmaussita tamiili küljes,  lihtsalt ilusad ja mõttetud junnikesed.

Välja tulime veest umbes siis kui huuled hakkasid juba siniseks minema. Sööma!

Esimesed kolm päeva ma ei suutnud piiri pidada. „oi, see näeb nii isuäratav välja! Ja see teine asi siin…oot, ma tõstan neid klimbikesi ka kaks..ei, kolm tükki…aga salat..?“

Õudne. Õudne, aga väga maitsev, teate.

Leiba luusse lasta ei saanud, pidime ümber kolima. Sehkendamine lõi pea selgemaks ja pärast uue toa koduselt segi paiskamist läksime linna peale kolama.

Oh, väike jalutuskäik, mis see siis ära pole, vanalinn ju kohe siinsamas, kindlus paistab nagu peo peal!   

Maakera on ümmargune. Ja rannajoon on kaarjas. Ning Kreetal on kõik teed ülesmäge.  Nii, et tee, mis esmalt näis lasteaia pargijalutuskäiguna osutus lõpuks korralikuks spordiürituseks. Auhinna me saime, auhinnaks olid imelised vaated merele, romantilised agulitänavad ja meie kartuliidu karva jumet remontiv päikesepaiste. Olime ennastsäästvad ja ei roninud keskaegse kindluse müüride vahele, lootes seda teha mõnel teisel päeval, kuid ringi tollele kindlusele tegime peale. Imesin endasse aeglust ja iseendaks olemise pehmet voolavat rahu. Tibatillukesed detailid, suur üldpilt. Tekkis tunne, et Tallinna vanalinna kitsad tänavad on viidud lõunamaisesse keskpäeva.

Sel päeval oli tunne, et puhkus kestab igavesti.

Vein, meri, õhtusöök, tunnid rõdul inimesi vahtides ja neile lugusid külge mõeldes.

Ja ma ei olnud enam kuid nii hästi maganud.

Kolmas päev. Koobas.Klooster.Keraamika

Vahepealkiri nagu köhahoog. Kkkkkk…

Hommikusöögilauas ei suutnud ma ikka veel end ohjeldada ja kuhjasin taldriku nii täis, et rikkusin omaenda kehtestatud reeglit: kui oled söögi ISE ette tõstnud, pead kõik ära sööma. Natuke nagu „sest lapsed Aafrikas…“ ja „toit pole raisata“-teema.  Sundisin W-di seepeale rikkuma tema põhimõtteid ja panin ta minu heaks vargile. Ilma naljata, see oli piinlik ja mul on kahju…. Enam ei tee, ausõna!

Viimase aasta jooksul olen ma koobastes käinud rohkem kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Kui ma nüüd kunagi peaksin minema reisile kuhugi, kus koopaid pole pean järjepidevuse huvides lihtsalt kaevama ühe koopa. Standardid on sellised, mis teha.

Seekord oli sihiks Melidoni koobas. Speleoloogiliselt ja ajalooliselt huvitav, uuema ajaloo osas verise minevikuga, antiiksete muinaslugude põhjal taaskord Zeusiga seotud auk maa sees. Zeusi ema Rhea peitis Zeusi oma nunnu abikaasa Kronose eest, kelle lemmikroog oli ta oma lapsed, igas teadaolevas Kreeta koopas, kui ma õigesti aru sain. Imeline perekond, ma ütlen.

Erinevalt Zeusi sünnikohast, Dikti koopast, kus me käisime eelmise reisi ajal on Melidoni koobas kuivem, ligipääsetavam ja minu arvates tunduvalt ilusam. Kirkast päikesevalgusest koopahämarusse astudes, silmad veel otsapidi õues oli mu esimene mõte „miks nad kardinad lakke riputasid?“, mõte ei olnud veel lõpuni mõeldud kui ma taipasin, et see on voogav kivisein, mitte kardin.

Kui ma laps olin, elasin Tallinnas peaaegu Ristiku tänava ja Paldiski maantee nurgal, raudteeviadukti vahetus läheduses. Viadukti vuukide vahelt kasvasid armetud läbikumavad stalaktiidikesed, väikesed haprad kiviporgandid. Kui nad saanuks kasvada mingid kasinad sada tuhat aastat veel, näeksime me Paldiski maantee raudteeviadukti all midagi võrreldavat. Võibolla.

Kaua tehtud, kaunikene. Inimene ei ole sellesse koopasse lisanud midagi ilusat, ainult lammutanud, kuid isegi tema ei ole jõudnud kõiki looduse tehtud imesid ära rikkuda. Sambad, kardinad ja katedraalid. Hea küll, inimene on inimene, pole parata, koobas oli ka ajaloos toimunud laastamistest ja verevalamistest hoolimata võrratu.

Järgmine peatus sel päeval oli keraamikat piripardani täis küla. Vaikne, ehitud keraamikaga, kus kommerts ja kunst olid vaheliti nagu võileivatordi triibud ja kus kassid ja autojuhid manööverdasid külakese ainsal suuremal ristmikul erakordselt loominguliselt ning lammaste asemel kandis karjakella koer ja pühanurgas oli ikooni kõrval teine kummardamist vääriv reliikvia õmblusmasin.  Kõik tänavad olid ülesmäge ja iga taim, mis ei olnud just puhta surnud, õitses.

Me oleme W-ga viletsad turistid, me ei osta kuhjaga suveniire, me immutame ennast õnniste hetkede pehmes voolus ja valame õlut vahele. Proovige, see on mõnus!

Kuna tolle küla kohta ei olnud meie sireenihäälsel giidil midagi väga verist rääkida viidi meid järgmiseks Arkadi kloostrisse. Kummalisel kombel oli tegu kloostriga, mis Kreeta mõistes asus keset lauskmaad. Siiani olid „õiged“ kloostrid ikka pääsupesadena mäekülgedest välja kasvanud või vähemalt kõrgusid nende kohal nõlvad mis kurjade hiiglastena kummardusid kirikukeste kohale, valmis hooneid esimesel võimalusel neelama. Ja nüüd -  klooster kolksti keset lagedat välja. Lõunaküljel viinapuuaed, idafassaadil kuuliaugud, hoonetes väljapanek relvadest ja peenest vaimulikupesust ning siseõues roosid ja ..arvake ära…no muidugi paar oliivipuud. Turismihooaeg ei olnud veel alanud, see tagas võrdlemisi vaikse ja rahuliku õhkkonna, aga ausalt – polnuks neid roose, oleks too klooster väga vangimaja moodi olnud. Imeline aednikutöö, mitte ainult roosidega vaid tegelikult terve kloostriaed oli ilus, tänu taimedele oli seal õhku ja vabadust. Aa, üks priske munk oli ka, pikas mustas rüüs oli tal selgelt palav, kõhuke oli raske kaasas tassida ja nii ta siis seal istus, ähkis ja puhkis ja puhus külameestega juttu, koduselt ja asjalikult. Ei ole mõtet valetada, minu jaoks on isegi munk eksootika, pidin end tagasi hoidma, et teda mitte pildistama hakata.

Õhtu, naps, toit, ujumine ja tuled kustu. Enam ei mäleta, kas keegi hotelli teenindajatest käis tekki peale panemas või hõljus see ise üle minu, nii väsinud olin.

Neljas ja viies päev. Me saime petta, aga võtsime elu ise käsile.

Täiendus: mul on kolmapäev ja neljapäev segi nagu puder ja kapsad, maa võdises neljapäeval, kolmapäeval saime ekskursiooniga petta, aga siis tuuseldasime Rethymnos ringi ja Chaniasse läksime neljapäeval.

Ma kirjutasin öösel. See on põhjendus, mitte vabandus.

Hommik algas kogemusega, mida ei saa broneerida ühestki reisibüroost. Voodid loksusid paigast, midagi tärises, õues kolises midagi ja kukkus, paari auto signalisatsioon hakkas lõugama. Siis laksas W mulle õla pihta ja teatas: maavärin!  

Nojah, kui Arno isaga, eiei, ikka kui Maakas Wildiga rõdule jõudis oli kõk juba lõppenud, ainult elektrikaablid postide küljes kiikusid edasi-tagasi.  Tore oli (sest keegi ei saanud ju seekord kusagil viga), aga rohkem ei taha.

Edasi paremaks ei läinud. Pole vist ühtegi turisti kes poleks kunagi petta saanud, nüüd oli meie kord. Nagu W õppetunni kokkuvõtteks ütles: lugege Tripadvisorit ja kirjutage ka ise sinna arvustusi.  Tripadvisor on hea tööriist.

W oli broneerinud ekskursiooni (sest kordan: tema on aju) Kournase järve ja Chania linna uurimiseks. Tolle ekskursiooni korraldajal oli Tripadvisoris väga madal reiting, aga neid kahte kohta korraga külastama ei viinud just liiga suur valik pakkujaid. Riskisime. Saime tünni – bussi, mida ootasime, ei tulnudki. Ootasime ja ootasime ja ootasime ja ootasime ja siis kirjutas W vahendajale, ma ei tea, kas kohe, kuid pani ka arvustuse netti üles ja ..nojah. Vahendajafirma viskas tolle petise oma pesast välja ja W sai raha tagasi. Mitte kohe, kuid sai.

Aga päeva kohta pidime tegema uued plaanid, eksole, ega me siis randa vedelema ei tulnud, me olime ekspitsioonil. Chaniasse pidime me saama!

Kreeta on kõigest kolme Saaremaa suurune ja ometi on sealne kilomeeter kolm korda pikem kui kilomeeter Saaremaal. Liinibussi, millega neid kuutekümmet kilomeetrit sõitsime, sõiduaeg oli pisut alla poolteise tunni ja see ei olnud buss mis iga põõsa juures peatub.

Chania – umbes Narva suurune linn. Loomulikult meri, sadam, vanalinn. Kui Rethymnoses oli juttu keskaegsest linnast, siis Chania tänavapildis oli tavaline rütm umbes selline, et näiteks krundil on kolm maja, nende vahel välja kaevatud neljanda maja alusmüürid/põhiplaan, kerge katus üle selle ja juures kiri:“3000 aastat e.m.a“ või siis järgmine samalaadne kompositsioon: 300 aastat m.a.j“. See teine oli siis justkui Lasnamäe Lammasmäe kõrval või nii. Chania sadama arsenalihooned, ehitatud umbes tuhande kolmesajandatel aastatel on üldse poisikesed, Ottomani-aegne türgi saun sealsamas sadama kõrval veel värskem ja nii edasi ja nii edasi.

Ajaloo üledoos, kuumuse üledoos, uued majad taguotsa pidi igivanade müüride peal. Ma tean nüüd, kuidas tundsid end barbarid, minu pea ei võtnud enam ajalugu vastu. Pugesime peitu turistilõksu, äritänavatele. Ja nüüd on mul üks kleit, mille kohta ma tean tänu W kommentaaridele, et see on kindlasti üks mittemutikleit. Edusammud!

Noh, ja siis me sõime lihapalle ja jõime loomulikult õlut ja vaatsime inimesi. Turiste ja päris inimesi. W sarnanes pigem päris inimesele oma musta värvi kehakatteis ja mina olin turist mis turist.

Teekond oma urgu tagasi kestis igaviku. Sel õhtul ei käinud ma isegi ujumas, see oli üks nigel õhtu, peab ütlema. Elu topib selliseid asju vahele, et me oskaks hilisemaid häid aegu hinnata ning neist kõvasti kinni hoida.

 

Kuues päev. Nullpäev.

Migreen.  Vedas mul et kempsus jaksasin käia, tablettideni läksin peaaegu käpuli. Terve päev läks kinniseotud silmadega ja käed kõrvadel. (ropp serbohorvaadikeelne sõim ja sülitamine) Eks W päev oli ka rikutud, mul ON kahju.

Seitsmes päev. Matk ja meri. Jee!

Ma olin eelmisel päeval iga natukese aja järel valuvaigistit võttes endale sellise kokteili keresse tankinud, et oleksin ilmselt ka Džomolungma ära vallutanud, füüsiliselt täiesti tuim ja valulävi oli kosmoses. Nii juhtub, kui ainevahetus on aeglane, mõistus valust kadunud ja soov ennast „korda saada“ ülivõimas. Ärge teie nii tehke.

Imbrose kuru. See oligi matk, mille W Samaria kuru kuueteistküme kilomeetrise mägimatka asemele pani.  Kui jalg ei oleks jne.

Kaheksa kilomeetrit, tõsi küll, allamäge, ei ole siiski midagi, mida abitum inimene läbi teeks. Nagu W  soojalt ja südamlikult mainis, on minusugusel viimane aeg selliseid asju teha, sest rulaatoriga juba kurudes ei rallita. Nali naljaks, aga tõsi see on.

Teate, see matk oli imeline. Ilm oli hommikul pisut pilvine, seega ei hakanud päike kohe alguses kaalikat küpsetama (sest me olime nii kuradi nutikad, et unustasime mõlemad oma mütsi hotelli) ja kuru oli …kuidas seda nüüd ütelda…. Kuru oli LOODUS. Loodus teeb imesid ja kogu matk oli selliseid silmanuumamise kohti täis, et uskumatu. Kohati sai tunda end nagu sipelgas kaevu põhjas, selle kõrval mida aeg, tuul, vesi ja päike teha on osanud on inimese jõud kui kübe tormis. Tegin fotosid ja nägin pea kohe, et see on mõttetu katse saada emotsiooni pildile. Seega lasin meeltel lihtsalt kogetut ahmida, kuniks Alzheimer veel kohal  pole on see retk mul peas ja ma lepin sellega. No pilte, kuigi need tulid kuidagi lamedad ja tuimad, tegin ikkagi.

Võrrledes Wildiga, kes oma rahus ja põhjalikkuses meenutab bernhardiini, olen mina ninatark Russelli terjer. Ok, mitte nii peenike, aga rabe ja tormakas. Kogu aeg kardan hilineda, kiirustan, teen otsuseid poole mõtte pealt ja söön mis esimesena taldrikusse kukub. Imbrose kurus pidin üsna ruttu W end ette laskma, midu oleks ma matkast teinud võistluse („Näe, seal ees on inimesed, kimame mööda!“, väikese liialdusega). Mõttetegevus oli eelmise päeva tablettide vahel kinni,  need ei olnud kõige süütumad pillid ja mul on hea meel, et W mind ohjeldas.

Kurus oli kevad. Kõik õitses ja (jee!) seal ei olnud ühegi oliivipuud. Jaa, mõistan, et oliivid on Kreetal elatusallikas ja leivateenimisvahend, kuid kui Eestis oleks kogu maa kartulipõlde täis naudiksite ka teie mõnda tundi põlislaanes, näiteks, ilma ühegi pabulata, on ju? Õitsemisest: kõige silmatorkavam õis, mida ma oma elus metsikus looduses näinud olen on nüüdsest draakonivõhk, mille õitseaeg oli seal just algamas. Pilt on kehva, mu käed ei teinud ajuga väga head koostööd ja ma vussisin enamiku tollest lillest tehtud pilte ära. Kui W sellest päevast kirjutab, siis tal on ehk midagi paremini välja kukkunud, asi on seda väärt.

Kui lõunamaadest kõneldakse võrreldes põhjamaadega kui räpastest, siis Imbrose kuru oli nagu vastpestud tare. Absoluutselt puhas, iga raasukese maa takka oli võimalus oma prügi korralikult ära visata, kuigi mul tekkis mõte, et mida sa, inimene, üldse sel lühikesel maal teed, et sul prahti tekib? Jajah, mõtlesin ja viskasin tühjaks saanud veepudeli prügikasti. Silmakirjalik minust muidugi.

Giid, kes meid tollesse kurusse viis oli retke lahendanud nõnda, et viipas grupile „piletiputka on seal, tee läheb siit, kohtume teisel pool otsas, oleandrite juurest näete juba bussi, seal kõrval on trahter, kuhu jõuan peale teid. Annan teile tunni edet ja siis tulen järgi.

Ideaalne lahendus. Istusime, kõik, kes enne bussis olid, juba trahteris, meie Wildiga jõime jälle…mida?… (õige!) …õlut ja siis saabus meie reibas giid, matkasaapad jalas ja nägu säramas. Luges oma lambukesed üle ja viis kogu kamba bussiga Hora Sfakioni asulasse.

Kreeta omapära, tõenäoliselt mitte ainult Kreetale iseloomulik, on see, et bussiekskursioonidel viiakse turistid ikka mingisse väikesesse asulasse ja lastakse sinna hulkuma. „kahe tunni pärast kohtume“, ainult, et seal pole teha midagi need kaks tundi. Jalutad poetänavalt läbi, konutad sadamakai peal ja vaatad kuidas ilmselt mingi suvitaja ei püüa ühtegi kala, otsid ranna ja lähed end leotama…

Niisiis olen ma nüüd ametlikult ujunud Liibüa meres. See kõlab nii eriliselt, eksootiliselt. Lühiajaliseks suveniiriks sain ma Liibüa merest endale talla alla poole pihupesa suuruse sinika. Tilluke Hora Sfakioni rand on kivisem kui Väo karäär ja seal turnides ma tolle litaka vist sain. Vesi oli endiselt külm, aga nii oligi hea, me olime matkast üle küpsenud.

Hah, ja meil oli ikka veel aega üle. Käisime kohalikus kirikukeses, selliseid tsässonisuuruseid pühakodasid on terve Kreeta täis. Ametlikult on Kreetal 300 kirikut, aga tegelikult on iga endast lugupidav perekond püsti ajanud isikliku palvela. Iga kümne elamu kohta leiab vist ühe pühakoja, kui pisut liialdada. Kui Eestis on kirik koht, kus kuumal suvepäevalgi võib kurgu haigeks külmetada, siis Kreetal on kirikud kuumad kui põrgu eeskojad.

Ja jälle tagasi hotelli.

See oli üks väga meeldejääv sõit. Tee kerkis lahtist mäeseina pidi pooleteise kilomeetri kõrgusele, serpentiin oli nagu mingi atraktsioon,  giid käis istmete vahel küsimas ega kellelgi paha ei hakanud ja tuletas meelde, et ka Kreetal on turvavööd kohustuslikud. Küsimusel oli jumet, õnneks ei hakanud kellelgi paha ja ka turvavöid ei olnud sihtotstarbeliselt vaja kuigi karusellipelgajatele on taoline keerutamine kindlasti raske taluda.

Hotellis avastas Wild, et ta särtsusuits on tühi, peale väikest googeldamist läksime elektroonilisi sigrette taga ajama. Üllatus küll, aga me isegi jaksasime seda teha, patsu-patsu meile õla peale. Võis patsutada küll, me olime olnud ettenägelikud ja ei kuulunud tollesse ülerahvastatud turistigruppi, kes uitasid ringi, ihu päevitamisega üle pingutamisest nagu keeva veega kupatatud. Ühe asja eest veel patsu-patsu: W andis täna teada, et ta on siiani ilma päris suitsudeta toime tulnud. Iseloom!

Ujuma me õhtul ei läinud. Rannas oli murdlaine ja meie väsinud kui koerad, no ei isutanud sinna trumlisse ronimine

Nojah.

Ja siis me kukkusime kummuli.

Läbi ta saigi

Et ärgata viimase päeva hommikul kurbadena, täis otsustavust merele tadaa! lehvitama minna. Randa jõudes pöörasime minu ässitusel kohe otsa ringi ja tormasime hotelli ujumisriideid selga panema, sest õhtust murdlainet lihtsalt ei olnud enam!

Ilmaasjata lidusime. Vesi oli külm kui Pirita rannas märtsikuus, ma olin siiski nii jonni täis, et viskasin end korraks ikkagi kõhuli vette nagu hüljes, W oli mõistlik ja loobus. Vähemalt üks meist on täiskasvanu, hea teada.

Transfeer lennujaama läbi tõusva tormi. Teel oli murdunud oliive (paras teile te igavad puud!), ümberpuhutud prügikaste, mida iilid merre tühendasid ja tolmupilvi. Pärast meie lahkumist, lugesin, läks ilm ikka väga huvitavaks, saabus liivatorm Sahara kohalt.

Lennujaam oli punnis, ma kordan: PUNNIS täis. Iga natukese aja tagant panid infoneiud mikrofoni sügaval põske ja teadustasid täis suuga jälle mõne lennu värava vahetusest, mõne lennu ära jäämisest või mitme lennu hilinemisest.  Sama suurepärase diktsiooniga kutsuti lendudele registreerunuid nimepidi õigesse väravasse või tehti reklaami tax free poodidele, vahet polnud, arusaamatu oli see tekst niikuinii. Kui Tallinna lennu reisijad lõpuks lennukis olid saime optimistliku piloodi suust teada, et kreetalased ähvardavad lendu kolmveerand tundi kinni pidada, sest Euroopa taevas olevat ülerahvastatud ja Bulgaaria kohal lihtsalt sant ilm, kuid küll tema, piloot, nad juba ära räägib. Ma isegi ei jõudnud veel otsustada kas peaks olema rõõmus (sest piloot räägib end sabas ettepoole) või mures (sest mida me sinna liiklusummikuid täis olevasse taevasse ronime), kui saime teada, et peame ikka saba lõpus ootama, aga see-eest on pärast starti koledat turbulentsi oodata.

Oeh, ma ütlen.

Aga siin ma nüüd olen, tagasi Eestis, jälle tööl ja õudsalt tahaks jälle kusagil puhata.

Kurguauguni soojas meres.

Kunagi ikka, onju.