Kodu ja tahtele (lõpuks) allumatu lihaskonna seosest

 

by W

Tööpäev saab läbi. 

Korraks mõtled, et enne välisukse kinnilajatamist käiks äkki WC-s. Asi ongi rohkem mõttetasandil, sest ei ole päris kindel, et need lisasammud üldse asja ette läheks. 

Aga miski ju tingis selle mõtte.

Kodutee algab sujuvalt. Veendunud jalutamisega kodupoe suunal, haaramaks piima ja üht jääsalatit. Peaaegu, et naeratus on näol, sest üks hea film ja lihtsalt soojendamist ootav hüva roog on kodus ootamas. Õitsvast orhideemölakast* rääkimata. 

Ja siis, juba veidi enne poodi jõudmist, märkad - see tuttav tung annab endast märku. Ja see nõuaks WC-d. Mõttejõul suudad seda eirata, vaimu hoiad rahulikuna, aga keha hakkab kergelt reetlikuks muutuma. Samm kord lüheneb, kord pikeneb, tempo kiireneb. Ei, vist ikka saab seal kodust kaugemal olevas poes ka käidud. 

Peale poe külastust muutub kõnd juba totraks tantsuks, vaade teravneb, kodu saab kiirsihiks. "Suudab vist ära kannatada, kohe kohal."

Siis paistab trepikoja välisuks. 

Ja äkki on see kõik miski muu kui süütu tung. Surve on äkitselt igas mõttes mentaalselt ning füüsiliselt ülimalt survestav. Rühid edasi. 

"Peab vastu, kõik on hästi," sugereerid iseendale. 

Ja just siis, trepikoja välisukse juures, hakkab olukord kontrolli alt väljuma. Mingisugune murdepunkt hakkab lõhestama kogu su enesekontrolli ja tahtejõudu, äkitselt tundub iga edasine trepiaste piin ja iga lisasekund mõeldamatu. 

Hüpped kolmanda korruseni on puhas piin. Jõuad oma ukseni, võtmed peos, aga ukselukkude avamine ei ole nii sujuv kui muidu, õudne rabistamine. Tead, et oled vaid mõne sekundi kaugusel lunastusest. Need on maailma pikimad sekundid. 

... kui püksilukk oleks kinni kiilunud vms, oleks asi koristamisega lõppenud. Õnneks kodu esikus.

AI WC

Aga. 

Ma ei tähelda sugugi mitte esimest korda, et oma maja, veel enam korteriukse nägemine e silmad, närvisusteem ja põie sulgurlihas v mis iganes see on - seal on ülitugev korrelatsioon. 

* Käpaline - ta on mul 10+? aastat. Suurema osa ajast ta mitte ei vegeteeri, vaid on koomas. Mingid armetud lehed seal potis, mingid juured, mingid varred... Ma olen pika kannatusega, aga kui ta juba mitu aastat järjest armetumaks muutub, nii et ma otsustan ta likvideerida, halastusest, siis ta üllitab mõned õied ja ... on pärast mölaka edasi. 

Kalanhoed, igatahes, on veidi rütmi- ja ohutundlikumad.