Kodu ei olnud mu vastu täna just kõige sõbralikum.
Või ehk just vastupidi: kodu oli ahistavalt sõbralik. Hommikuse kasvuhoone/kanala toidukulleri mängimise katsel ei lasknud maja mind õue, ei saanud eestuksest ega tagauksest kuhugi. Eesuks oli nii kinni, et ka kogu keharaskusega (uskuge, seda ikka on!) ukse vastu viskudes ei liikunud see tolligi, tagaukse lukuauku ei läinud jälle võti sisse. Mida muud kui aknast välja, täiesti loomulik asi, teil on ju ka niimoodi?
Eesukse tagant ei leidnud ma oma ettekujutusis kangastunud surnud põtra või sõjaväe soomukit, vaid kümnesentimeetrise lumepudru, millest viis pealmist sentimeetrit oli puhtaks paksuks järvejääks külmunud. Andis taguda enne kui trepp jälle puhas oli. Verandaukse lukk oli sedasama klaasi täis, sellega ma ma vaeva nägema ei hakanudki.
Auto nägi välja nagu kilpkonn jääajal, seega ei mingeid sõite täna.
Aga vaat' see kodukant, see on meil kõigil ju parim!
Meil on kõige suuremad liblikad
Meil on kõige sinisemad linapõllud
Meil on kõige pikemad vikerkaared
Meil on naabrite ees tuusamiseks kõige edevamad promenaadid
Meil on kõige priskemad pääsukesed
Meil on kõige ohutumad maod
Meil on kõige vastupidavamad lauluneiud
Meil on kõige säravamad metsad
Meil on kõige vägevam laevastik
Kõik ei tule meeldegi. Kodu ikkagi, peaasi, et kõik oma kohal on, kui võtma lähed.
Tegelinski