by W
11.
päev (10.09.24)
Viimane
päev, teisipäev.
Lend
väljus alles peale
üheksat
õhtul, nii et üritasime siis teha väikese diili, et äkki saaksime
oma koobast nii kaheni päeval kasutada. Kaheni põhjusel, et meil
oli Heraklioni lähistel veel üks asi ajamata. Vastuseks saime
kindla keeldumise. Keegi juba sügelevat, kohver näpus, et meie
“koju” sisse kolida. Lohutuseks saime baarist paar tasuta
keeksilõiku. Millega me midagi tarka peale hakata ei osanud, sest
enesegi toidujäägid oli vaja pintsli pista. Ja üleüldse, kes,
krt, sööb keeksi? Peale Maaka ja sipelgate?
|
Seal lehtede vahel on keegi |
Pakkimine
oli omaette teema: kõik suveniirid ja kohalikud tooted, mida
tegelikult ei olnudki ju üüratult palju, oli vaja kusagile toppida.
Kuni
mina terrassil toidujääkidega maadlesin, kadus Maakas tuppa, oma
Kreeta eksistentsi jälgi likvideerima. Ja siis järsku - toast
kostab kolin, selline kahtlane, nagu keegi prooviks mööblit lahti
võtta või midagi muud väga elutähtsat teha. No see mööbel seal
ei olnud küll kaasavõtmist väärt.
Hõikasin:
“Mida sa seal teed?”
Vastuseks
tuli mingi arusaamatu nohisev repliik.
Küsisin
veel korra, sest noh, mis asja – mina selle sini-oranži mööbliga
küll kusagile ei lähe, Santorini kitšmaalist
rääkimata.
Seekordseks
vastuseks kostis röögatus: „Alukaid panen jalga.“
Mulle
lõi nagu kohale, et see ongi siis see lõpp. Sest sel kellaajal
peaks ta ujumistrikood selga panema, et ranna poole kapata. Kui
alukad on Kreetal kell 9 jalas, siis ei ole siin enam midagi arutada.
Tundsin, kuidas kogu puhkus mu silme eest läbi jooksis.
Läksin
pakkisin selle peale ka oma asjad, ja mõned Maaka omad, mis ripakil
olid, ja seejärel tõmbasimegi kotirihmad õlgadele ja suundusime, peale võtme ja kallihinnalise konditsioneeripuldi tagastamist, liinibussi peatusesse.
|
Malias oli palju igat masti romusõidukeid, täiesti liikuvaid |
Veel
Väga Kuulsaid Varemeid - Knossos
Bussisõit
Heraklioni? No see oli liiga lihtne, sest bussiga saab otse
lennujaama ja lennujaamadesse saab oma kola hoiule jätta. Et seda
põrgukuumuses Knossose varemetesse, ühte Kreeta suurimasse
turismimagnetisse, mitte kaasa tassida. Otsustasime usaldavad olla
ja jätsimegi seljakotid hoidu, lootuses need õhtul tagasi saada.
|
Keskjaama ringristmik |
Lennujaamast
hüppasime järgmisse bussi, neid käib seal palju ja tihti, ja
sõitsime nn keskjaama, mis oli otsustanud paikneda ümber puu,
ringristmikuna. Kus valitses täielik anarhia. Eestis lõppeks
selline liiklemine massikakluste, kiirabi, politsei,
eripuhastusbrigaadide, ohtrate sotsmeedia videote ja poliitilise
skandaaliga. Püüdsime leida õiget bussipeatust. Igal ringtee
neljal suunal oli vähemalt üks peatuse märk. Käisime need
peatused läbi, nõrgudes lisaks higile nüüd ka igast poorist
voolavast adrenaliinist kõikide nende busside, autode ja mopeedide
vahel tuiates. Viimaks rahuldusime ühe peatusetablooga, mis
Knossosele vihjas. Kreeka tähtedega muidugi.
Vähem
kui poole tunni pärast leidsime end juba Knossose väravatest.
Seal
nad siis olid. Labürindid, kus kunagi jalutas härgmees ja terve
hulk segaseid preestreid. Sambad vaevu püsti, ülerahvastatud, iga
nööriga piiramata müürijupi peal turist, kõik
telefonikaameratega ja napakas eufoorias. Theseus kaevaks end hauast
välja, kui teaks, et tema uhked sambad on nüüd tuhandete
selfie-hullude Instagrami taustaks.
Kõik
oli kuum ja tolm täitis ninasõõrmed. Nagu oleks igapäeva tööle
sattunud. Peale tööd ma nuuskan tolmu ja mulda. Päike küttis nii,
et uitasime seal nagu läbi udu. Maakale need kiviväljad ja
renoveeritud värvilised sambad vist isegi imponeerisid, aga mina
vaatasin juba peale tundi kolamist silmanurgast, kust kõige
kiiremini väravateni tagasi saaks. Ajalugu või mitte, aga kõiki
neid Kreeta suursuguseid tähtsaid kive ei jõua nagunii ükshaaval
läbi katsuda ega üle lugeda.
Bussipeatuse
vee- ja piletimüüja otsustas meiega soome keeles suhelda.
Heraklionis
Knossose
tolmuväljad ja vanakivide virrvarr selja taha jäetud, põrutasime
tagasi Heraklioni suunas. Ikka samane „keskjaam”. Aega lennuni
veel oli.
Viisakuse
mõttes andsime reisiesindajale teada, et meid ei ole mõtet seal
Malias oodata ega otsida, sest me veel mäletame, kuidas me siia
Kreetale sattusime ja oskame sinna alguspunkti ise tagasi minna.
Hulkusime
siis mööda Heraklioni tänavaid, kõikudes antiigi ja tänapäeva
vahel, kuni sattusime taas täisturistikasse. Tränimüügitänavasse,
noh.
Ja
siis… Maakas! Ta sihtis kohe varsti mingit käekotti. Ja tegi kiire
otsuse - temal on just seda ja just kohe vaja! Muidugi olin ma
esimese hooga kohutavalt kriitiline, sest ta on liiga impulsiivne ja
no kui palju mutikraami võib üks inimene kokku osta?! Aga, oh imet,
seekord Maakas üllatas – oli
silma peale pannud täitsa normaalsele inimese
kotile.
Sinakas, kergelt robustne ja mitte ükski vihje pitsidele või
kitšidele. Kiitsin üle pika aja ühe tema valiku kohe heaks.
Peale
seda erilist sündmust, ehk maitsemeelte kompromissi avastamist,
leidsime end süüa otsimast. Mitte, et kõht oleks tühi olnud, aga
oli teadmine, et täna enam süüa ei saa. Kui lennukitoitlustuse
võimalused, mida parem väldiks, kõrvale jätta.
Heraklionis
ringi tatsates on rahuliku söögikoha leidmine sama lihtne kui
pokkerimängus royal flushi kokkusaamine. Alguses, süütult tänaval
väljas olevatesse menüüdesse süvenedes, vaatasime neid kirjeid
nagu oleksime vabade valikutega inimesed.
Aga
ei.
Kohe
kui silm oli ühel menüül peatunud, kui sedagi jõudis,
lendas sisseviskaja ligi nagu kiskja, kes su verd - ei, raha - juba
kaugelt haistis. Terve pataljon viisakaid, kuid veidi liiga lähedale
trügivaid tegelasi hakkas „meie majahitti” pähe määrima.
Igale
roale käis juurde nende silmis justkui lühiloeng, täis ülivõrdeid:
„See kalmaar on otse kaluri paadist! Salat on päikesest ja
Kreetast läbi imbunud! Kui sa meie kööki ei proovi, siis sa ei tea
Kreeta hingest midagi! ”
...
ja sa tunned, kuidas sulle üritatakse müüa kui mingile
välissaatkonna esindajale, kes on sajapealise
delegatsiooni külastust kokku leppimas. Košmaar kui sa lihtsalt
mingit pisikest ampsu tahad. Ja seda veel ise rahus
valida.
Ühel
hetkel, pärast umbes viit sellist diplomaatilist kohtumist,
maandusime kusagil eemal, tagasihoidlikus nurgakohas, kus kedagi ega
midagi lisaks menüüle õues ei olnud. Paradiis!
Pidime
ise sisse minema, olles otsustanud, et peale friikate ja külma õlle
me nagunii midagi ses kuumuses manustada ei suuda.
4.-
€ friikate portsjonid, erinevate kastmelisanditega, osutusid taas
pehmelt öeldes monumentaalseteks. Vabalt oleks võinud selle kuhja
ühes taldrikuga merre pista, lipu sinna otsa susata ja siis selle
kupatuse iseseisvaks riigiks nimetada.
Mina
pistsin oma taldrikutäie rahumeeli nahka ega pidanudki see kord
Maaka taldrikut kuigi kaua üle prillide jõllitama ega rahutult
nihelema hakkama. Et noh, miks mitte kõike head ikka endale saada
kui see tundub kuidagi ripakile jäävat... Maakas oli minu
toiduutiili funktsiooniga juba harjunud ning lükkas kolmveerand oma
portsjonit mulle mõistvalt nina alla. Aga
isegi minust jäi paar armetut friikartuliriba sinna taldrikule
vedelema.
Lõpp
Läksime
pisut enne kuute lennujaama, sest juba 18:01 oleks pidanud pagasi
hoiustamise eest topelt maksma. Ja siis istusime paar tundi pinkidel
nagu mannetud kaktused. Vahepeal ka õues, et ikka veel viimast
Kreeta tulist õhku sisse ahmida.
Kui
viimaks midagi juhtuma hakkas, ehk sai ootealale
edasi liigutud, oli
kell selline, et päikegi hakkas
kusagile ära kukkuma.
Väljuvate lendude pool, võrreldes
saabuvatega, oli täitsa aktsepteeritav. Isegi WC-s sai käia nii et
jalad kuivaks jäid ja ihukarvad särki seljast ära kergitada ei
ähvardanud.
Aga pool liitrit mullivett maksis 3.50, tavaline
endiselt 0.50, nii et läksime kompromissidele.
Jõudsime
siis viimaks ka lennukisse ja vajusime sügavale istmetesse, reisi
vintsutustest täiesti räsitud.
Järsku pööras meie ees istuv
naisteravas pead kui kassikakk ja vahtis mind. Taipasin, et kogu see
tore jutt, millega me lisaks üksteisele ka ülejäänud
reisiseltskonda kostitanud olime, ei ole enam meie kahe omavaheline
lõbustus. Ei, inimesed kuulevad, ja õudusega taipasin, et saavad ka
aru!
Lülitasime endeid ühes telefonidega lennurežiimile.
Väsimus
oli tõepoolest ropp. Silmad lahti ei püsinud; mootorimüra ja
siblivate kaasreisjate hääled torkasid kõrvu 3D helivormis, mis
võpatama pani ning sundasend muutus iga minutiga piinarikkamaks. See
krdi lennukiiste on ilmselt spetsiaalselt disainitud, et imeda
inimesest viimane energiaraas, tahtejõud ja panna teda end tundma
kui vaal, keda üritatakse plekist sardiinikarpi suruda.
Oletasin,
et lihtsalt püsti tõusta ja vahekäiku seista, nagu trammis, oleks
äkki pisut kummaline, nii et läksin seisin siis veidi WC ukse taga.
Tühja WC ukse taga.
Kui
Tallinna lõpuks maandusime, tuigerdasime välja nagu 10 ööpäeva
kestnud festivalilt lahkujad ja uberdasime hotelli, millele eelmine
nädal meedias lutikahoiatus anti. Noh, meie lutikaid ega ka kedagi
teist oma toas ei kohanud. Võib-olla seetõttu, et pea vaevu patja
puutumas, kustusime mõlemad nagu maapiirkondade majapidamiste tuled
sügistormis.
Varahommik
oli jahe ja vihmane.
Uberdasime
Balti jaama ja läksime laiali. Maakas tormas rongi justkui oleks see
Valge Laev ja mina samas stiilis R-kioskisse. Sest... päris oakohv,
millest olin viimased 12 päeva ainult und näinud. Hankisin selle
musta võlujoogi ja see esimene kõrvetav lonks ... tõeline gurmee!
Läksin oma kohvitopsiga perroonile ja lihtsalt seisin ja lonksasin
seal, taustaks kõige ehtsam jahe kodumaine vihmasabin, niiskus ja
hommikuselt mornid jopedes kaasmaalased, kes silmanurgast mu sandaale
kõõritasid.
Kaamose lisa:
Knossosega seoses tuli meelde, et kui paar päeva enne nägime värskelt korjatud kübarate müügilette, päev enne Knossose külastamist värske viljaga kübarapuud, siis Knossoses oli võimalik vaadelda kübarate istutamise peent kunsti.
W lisa:
... järgmisel reisil või enne seda hangime ise ka normaalsed peakatted. Sest Maaka oma on liiga raske ja mutikübar ja minu oma on ... arvake ära - must. Ja sobib pigem Eestis seenel ja kalal käimiseks.
See, millal me kalale läheme, oleneb rohkem Kaamosest.