Hobuse unenägu

by W

Seda, et ma olen suur (rafineeritud) horrori austaja ja alljärgnev unelugu on üsna copycat versioon. Stephen Kingi "In the tall grass"  loost. Mida ma julgelt soovitan kõikidele nii raamatu, audioraamatu kui filmina. 

 

See algas nii, nagu unenäod ikka algavad, mitte millegi selge ega meeldejäävaga. Kuni järksu värviline pilt ette tuli.

Ta lihtsalt oli seal. 

Hobune. 

Raudjas, valge laugu ja sokkidega. Suurte üleküpsenud, pea mädaneva ploomi värvi silmadega, millest võis aimata kaed. Hirmunud hobune keset lõputut nisupõldu. 

Nisupõld ulatus silmapiirini, aga see oli kummaline põld. Kõrged õhukesed kõrred, rääkimata viljapeadest, ulatusid hobusest kaks korda kõrgemale, moodustades maastiku, kus päike oli vaid kahvatu kuma läbi kõrte kusagil kaugel üleval. Kõrred sahisesid tuules nagu sosistaksid midagi.

Hobune liikus edasi, kael välja sirutatud, et midagigi oma viletsate silmadega näha ja tema kõrvad liikusid iga väikseimagi heli peale. Kuskil sahises midagi. Mitte tuul ja kõrred, vaid midagi, õigemini keegi, liikus kõrte vahel. Hobune tardus ja pööras pead. Kõrte vahel vilksatasid tumedad varjud, madalad ja kiiresti liikuvad. Need polnud loomad, vähemalt mitte sellised, keda ta varem näinud oleks. Aga ta, oma viletsa nägemisega, võis eksida. 

Hobune tegi vahepeal hüppeid, et näha üle viljapeade. Peale mitmepäevast uitamist lõputul põllul, hakkas ühe hüppe käigus lõpuks paistma midagi peale nisuvälja. 

Üksik hoone keset nisupõllu lagendikku. Räämas ja kõver, justkui oleks keegi ehitanud selle kiiruga ja siis unustanud. Ukse kohal rippus silt, millelt võis aimata sõnu “Veganpitsabaar.” Hobune tundis toidulõhna, midagi veidrat ja samas kutsuvat, mis ajas kõhu korisema.

Illustratsioon by AI

Hoone juures olid inimesed. 

Või kas olid nad inimesed? Igatahes mitte sellised, keda hobune varem kohanud oli. Nad olid liigagi kõhnad, liiga pikad, liiga suurte peadega, nende nahk oli nagu liialt venitatud üle skeleti. Eriti üle kolba. Nende suured silmad olid mustad kui polaaröö ja nad naeratasid veidra üle pealuu, veniva naeratusega. 

Üks neist inimeselaadsetest viipas hobusele.

“Sa oled oodatud,” ütles ta. 

Tema hääl oli õõvastavalt soe, nagu kellelgi, kes on sulle väga lähedane. Aga ta ei olnud hobusele tuttav, hobune ei olnud teda kunagi varem kohanud. 

Hobune astus lähemale. Ta ei teadnud, miks. Võib-olla lihtsalt selle pärast, et oli kellegigi leidnud. Peale lõputul nisupõllul eksinuna uitamist. 

Õhus oli lõhn, mis tundus esmalt ahvatlev, aga muutus lähenedes iga sammuga natuke veidramaks. Eemaletõukavamaks. 

Hobune tundis järsku seletamatut hirmu ja vaatas üle oma õla, tagasi nisupõllu suunas, kuid kõrged kõrred näisid olevat sulgunud nagu betoonsein. Sealt juba naljalt läbi ei jookse. 

Kui hobune lõpuks hoone ukse ette jõudis, astusid need inimese moodi olendid ettepoole, ulatades talle midagi. Plaaditäie pitsat, kuid peal polnud midagi äratuntavat. Ja see aroom ... see oli magus, metalne, terav, väävlirikas, mädanenud, soolane, muldne ja veel paljutki. 

"Ma... ma ei söö sellist toitu," tahtis hobune öelda, aga tema suust ei tulnud muud kui tugev ja hirmunud hobusele iseloomulik hirnumine. Pea karjumine. 

“Sa sööd, kõik söövad,” ütles olend, naeratus laiemaks venimas ja kolpa paljastamas.

"Sa oled ju herbivoor; ja sa tead, et kõik saab tagasi mullaks, kust võrsuvad taimed. Ja sul on harukordne võimalus degusteerida vahe-etappi".