Unejutt nr6

 

Sügis on käes, seda ei saa enam kuidagi tähele panemata jätta. Sügis tähendab langevaid lehti, külma tuulega ribide vahelt hinge pritsivat vihma ja pimedaid hommikuid koos lühikeste õhtutega.

Talv oli teel, sügis on talve kandva hobuse hingeõhk. 

Enne kui too ratsu kohale jõuab teevad targad loomad seda, mida targad inimesed teha ei oska.

Targad loomad lähevad talvel tuttu.

Mägrad söövad oma vöödilise pidžaamakere pringiks ja poevad magama.

Nahkhiired riputavad kogu pere kuhugi keldrilakke kiikuma ja hakkavad norskama.

Konnad otsivad pehme mudaga tiigi ja lasevad mullikesi.

Karudest pole mõtet vist rääkidagi, nemad prundivad pepu umbe ja keeravad külili.

Siilid, seekord räägime siilidest. 

Siilid otsivad endale aida alla kena kuhja kuivi lehti ja lasevad silma looja, nähes välja nagu merisiilikud.

Kui ikka külmaks ja koledaks kisub, tuleb elu pausile panna.

Siilike Erina tundis, et nüüd on aeg. 

Ilm oli külm, vihmaussid olid kõik lõunamaale lennanud ja putukad linnadesse korterid üürinud, hiired tegelesid põlluäärsete majade juures tormijooksuga, seega söögiga oli siilikesel natuke nutused lood. Muidugi, konnad olid ju samuti mudavannides talvitumas.

Erina oli veel sügiseselt pontsakas, just õige aeg end pessa veeretada. 

Padistas siilike üle õue, sirelipõõsa alt läbi, üle pojengivarte, mööda võrkaia serva, pesukuivatusresti juurest üle lameda kivi otse aidatrepi poole. 

Kui äkki...

Kui äkki, kusagil pesukuivatusresti ja lameda kivi vahel takerdus talle jalgu mindagi võõrast.

Kui Erina oleks olnud inimene oleks ta kohe saanud aru, et tegu on riidetükiga. Kui ta oleks inimese silmadega mõistnud vaadata, näinuks ta, et ta laubaokaste külge oli end haakinud midagi punast ja pitsilist. Kas nüüd just kõik inimesed, kuid suurem osa oleks saanud aru, et tegu oli stringidega. Ilusad pitsilised punased stringid. Ei teagi kohe, kas meestestringid või naistestringid, kahekümne esimene sajand, kannavad kellele jalga mahub.

Erina oli siil. Ei teadnud tema ei pitsist ega truss...stringidest midagi. Kui vihmauss ei olnud, siis oli ükskõik mis tal seal otsaees tolgendas.

Kuigi seda pidi siilike küll nentima, et kangesti mõnus ja pehme oli too kaasahaakinud asi. 

Huvitav, kas seal midagi muud sama põnevat leida võiks?

Siilike sabistas platsi peal veel natuke ringi. Üks sokk oli veel, triibuline. Ja nööp, aga nööp Erinale huvi ei pakkunud. Soki võttis ta kaasa.

Sel talvel magas siilike Erina pesas, mille voodri viimaseks kihiks oli üksik triibuline sokk ja punased pitsist stringid.

Sel talvel oli majas, mille õuel ait seisis, unega kehvad lood. Südasuvise äikesepilvena tõusis iga natukese aja pärast taevasse suur tüli, sest perenaine ei suutnud kuidagi leida peremehe poolt talle kingitud punaseid pitsstringe. Või oli see nüüd nii, et tegu oli peremehe stringidega, mida ta naisele ette näidata ei suutnud, sest mis kadunud, see kadunud. Kahekümne esimene sajand, kõik võib olla, aga riidu jagus pikalt.

Sel talvel visati samas majas minema õnnetu üksik triibuline sokk, tema paarilise puudumisest ei teinud keegi numbrit.

Kuula, õues sajab just praegu külma vihma. Ära mine õue, tuul puhub vihma ribide vahelt otse hinge. Jää parem magama nagu siilike Erina. Kui on, siis võta stringid kaissu, koos nende kandjaga võid lausa võtta, siis ei lähe midagi kaduma ja ei ole põhjust kellegagi riidu kiskuda. Sokid võid ka jalga jätta kui ikka jube vilu on, nende olemasolu või kadumise pärast riiuks vast ei lähe.

Head und!